kaetud kuldvõrud. Kõige viimasena tuli kaelavõru, raske kuldkee, mida ilustasid muistsed valüüria piltkujutised.
„Nüüd näed sa välja täiesti nagu printsess,” sõnas tüdruk ahhetades, kui nad olid lõpetanud. Dany silmitses ennast hõbetatud peeglist, mille Illyrio oli hoolitsevalt muretsenud. Printsess, mõtles ta, kuid talle meenusid tüdruku sõnad selle kohta, et khaal Drogo on nii rikas, et isegi tema orjad kannavad kuldseid kaelavõrusid. Teda raputas äkiline külmavärin ja tema paljad käsivarred läksid kananahale.
Tema vend ootas teda vestibüüli jaheduses basseini serval istudes, käsi vett kammimas. Ta tõusis Danyt nähes ja silmitses teda hindavalt. „Seisa paigal,” käskis ta. „Pööra ümber. Jah. Hea. Sa näed välja…”
„Kuninglik,” lausus magister Illyrio, ühest võlvialusest sisse astudes. Nii koguka mehe kohta liikus ta üllatava kergusega. Leegikarva siidist avarate rõivaste all võbisesid rasvarullid, kui ta astus. Igas sõrmes sätendasid tal kalliskivid ja tema ihuteener oli tema kollast harkhabet õlitanud, kuni see kiiskas nagu ehtne kuld. „Õnnistagu Valguse Isand sind sellel ülimalt õnnelikul päeval, printsess Daenerys,” ütles magister tal käest kinni võttes. Ta langetas pea ja tema kullakarva habeme tagant vilksatasid korraks kollased puseriti hambad. „Ta on lausa ilmutus, Teie Majesteet, lausa ilmutus,” sõnas ta Dany vennale. „Drogo on kindlasti vaimustuses.”
„Ta on liiga kõhn,” ütles Viserys. Tema juuksed, sama hõbeblondid nagu tema õel, olid tihedalt üle pea kammitud ja loheluust pandlaga kinnitatud. Tema teravaid kuivetuid näojooni rõhutas range pilk. Ta asetas käe mõõgale, mille Illyrio oli talle laenanud, ja küsis: „Oled sa kindel, et khaal Drogole meeldivad nii noored naised?”
„Tal on esimene veri juba tulnud. Ta on khaali jaoks piisavalt vana,” vastas Illyrio talle juba mitmendat korda. „Vaadake teda. Need hõbekuldsed juuksed, need purpurkarva silmad… temas voolab muistse Valüüria veri, kahtlemata, kahtlemata… ja ta on kõrgestisündinu, vana kuninga tütar, uue kuninga õde – pole võimalik, et ta meie Drogot ära ei lummaks.” Kui Illyrio käe ära võttis, avastas Daenerys, et ta väriseb.
„Eks näis,” sõnas tema vend kahtlevalt. „Metslastel on veider maitse. Poisid, hobused, lambad…”
„Khaal Drogo kuuldes oleks seda targem mitte mainida,” ütles Illyrio.
Dany venna sirelikarva silmades sähvatas viha. „Kas sa pead mind rumalaks?”
Magister kummardas kergelt. „Ma pean teid kuningaks. Kuningatel puudub lihtrahvale omane ettevaatus. Ma vabandan, kui ma teid solvasin.” Ta pöördus ja plaksutas kandjatele märguandeks käsi.
Pentose tänavad olid kottpimedad, kui nad Illyrio peenelt nikerdatud kandetoolis teele asusid. Kaks teenrit läksid ette, et nende teed valgustada, käes helesinise klaasiga kaetud õlilambid, kuna tosin tugevat meest tugipuud õlgadele tõstsid. Sees, eesriiete taga, oli soe ja kitsas. Dany tundis läbi Illyrio tugeva parfüümi mehe kahvatu ihu lehka.
Viserys, kes tema kõrval patjadel lamaskles, ei pannud seda tähelegi.
Tema mõte uitas kaugel kitsa mere taga. „Meil pole kogu tema khalasari tarviski,” ütles Viserys. Tema sõrmed näppisid laenatud mõõga pidet, ehkki Dany teadis, et ta polnud mõõka kunagi päriselt kasutanud. „Kümnest tuhandest piisab täiesti. Kümne tuhande Dothraki kriiskajaga pühiksin ma kõik Seitse Kuningriiki puhtaks. Maa tõuseb oma seadusliku kuninga toetuseks. Tyrellid, Redwyne’id, Darryd, Greyjoyd – nad armastavad Anastajat sama vähe kui mina. Dornlased põlevad kättemaksuihast Elia ja tema laste eest. Ja lihtrahvas toetab meid. Nad hõiskavad oma kuninga poole.” Ta heitis Illyriole äreva pilgu. „Nad teevad ju seda, eks ole?”
„Nad on teie rahvas ja nad armastavad teid väga,” sõnas magister Illyrio sõbralikult. „Linnustes üle kogu riigi tõstavad mehed salaja tooste teie terviseks, naised aga õmblevad lohedega lippe ja peidavad need ära selle päeva puhuks, kuni te üle mere tagasi jõuate.” Ta kehitas raskelt õlgu. „Vähemalt nii räägivad mulle mu salakuulajad.”
Danyl polnud salakuulajaid ja ta ei võinud kuidagi teada, mida keegi teisel pool kitsast merd tegi või rääkis, kuid ta ei usaldanud Illyrio kauneid sõnu – nagu ta ei usaldanud midagi Illyrio juures. Tema vend seevastu noogutas õhinal. „Ma tapan Anastaja oma käega,” lubas ta, kuigi polnud elus veel kedagi tapnud, „nagu tema tappis mu venna Rhaegari. Ja ka Lannisteri, Kuningatapja, selle eest, mis ta mu isale tegi.”
„See oleks väga sobilik,” sõnas magister Illyrio. Dany nägi tema täidlaste huulte ümber mänglemas vaevumärgatavat naeratust, kuid tema vend ei pannud seda tähele. Ta noogutas, tõmbas eesriide kõrvale ja jäi pimedusse vahtima ja Dany mõistis, et tema vend elab taas kord läbi Kolmjõe lahingut.
Khaal Drogo üheksa torniga häärber, mille kõrged telliskivimüürid olid kalbesse luuderohtu kasvanud, seisis otse veepiiril. Illyrio sõnul olid selle khaalile andnud Pentose magistrid. Vabalinnad olid hobuisandate vastu alati helded. „Mitte selle pärast, et me neid barbareid kardaksime,” selgitas Illyrio muiates. „Valguse Isand kaitseks meie linna müüre ka miljoni dothraki eest, või vähemalt nii lubavad punased preestrid… aga milleks õnne kaalule seada, kui nende sõprust nii odavalt võita saab?”
Nende kandetool peeti värava juures kinni ja üks kojavalvuritest tõmbas eesriide järsult kõrvale. Tal olid dothraki vasekarva nahk ja tumedad mandlisilmad, kuid tema nägu oli karvutu ja tal oli peas Rikkumatu teravatipuline pronkskiiver. Ta uuris neid jahedal pilgul. Magister Illyrio uratas talle midagi rämedas dothraki keeles; valvur vastas samasugusel häälel ja viipas, et nad väravast läbi läheksid.
Dany pani tähele, et tema venna käsi oli laenatud mõõga pideme ümber kõvasti rusikasse tõmbunud. Tema ilme oli peaaegu sama ehmunud nagu Danyl. „Jultunud eunuhh,” pomises Viserys, kui õõtsuv kandetool häärberile ligines.
Magister Illyrio hääl oli mesine. „Tänasele peole tuleb palju tähtsaid mehi. Niisugustel meestel on vaenlasi. Khaal peab oma külalisi kaitsma, ja teid sealhulgas ennekõike, Teie Majesteet. Kahtlemata maksaks Anastaja teie pea eest kõrget hinda.”
„Oojaa,” sõnas Viserys süngelt. „Ta on seda üritanud, Illyrio, võid selles kindel olla. Tema palgamõrtsukad jälitavad meid kõikjal. Mina olen viimane lohe ja ta ei saa rahulikult magada, kuni ma elan.”
Kandetool aeglustas liikumist ja peatus. Eesriided tõmmati kõrvale ja üks ori ulatas käe, et Daenerys välja aidata. Dany märkas, et orja kaelavõru oli harilikust pronksist. Tema vend järgnes talle, üks käsi endiselt mõõgapära külge klammerdunud. Magister Illyrio uuesti jalule aitamiseks läks tarvis kahe tugeva mehe abi.
Maja sees oli õhk tiine vürtside, tulirohu ja magusa sidruni ja kaneeli lõhnast. Nad eskorditi läbi vestibüüli, kus värviline klaasmosaiik kujutas Valüüria Hukku. Kõigi seinte ääres põlesid mustad rauast õlilambid. Põimunud kivilehtedest kaarvõlvi all kuulutas üks eunuhh nende saabumist. „Viserys Targaryenide valitsejasoost, Kolmas Omanimeline,” hõikas ta kõrgel mahedal häälel, „Andaalide ja Rhoynlaste ja Esimese Rahva kuningas, Seitsme Kuningriigi valitseja ja Riigi Kaitsja. Tema õde Daenerys Tormissündinu, Lohekivi printsess. Tema auväärne võõrustaja Illyrio Mopatis, Pentose Vabalinna magister.”
Nad möödusid eunuhhist ja astusid sammastega siseõue, mida kattis kalbe luuderohi. Kuupaiste värvis lehed luu- ja hõbedakarva ja nende vahel liikusid külalised. Paljud neist olid dothraki hobuisandad, ripnevad vuntsid metallist sõrmustega palistatud, pikad mustad juuksed võitud ja palmitsetud ja kellukesi täis riputatud. Kuid nende vahel liikusid ka seiklejad ja rändsõdurid Pentosest ja Myrist ja Tyroshist, üks punane preester, kes oli Illyriost veel
