graph>Tänuavaldused
Tänan kogu Orioni peret, iseäranis oma toimetajat Kate Milli ja kuldaväärt agenti Clare Alexanderit.
Seda raamatut kirjutades vajasin hulgaliselt asjatundlikke nõuandeid ja paljud inimesed jagasid heldelt oma aega ja teadmisi. Kõik võimalikud vead on minu tehtud.
Olen tänu võlgu John Rodenbeckile toimetamisoskuste ning lummavate Egiptuse ja Lähis-Ida teemaliste meilide eest, Tom Brosnahanile ja John Dysonile, kes näitasid mulle Türgit ning jagasid oma teadmisi sellest maast.
Sema Moritz ja Vanessa Dodd, Leda Glyptis ja Virginia Danielson olid mulle suureks abiks lauluga seotud informatsiooni alal; Özgü Ötünç oli mu Istanbuli-giid.
Tänan Anthony Rowelli lõbusa ja hindamatu abi eest, ajaloolast Dillip Sarkari tohutute teadmiste eest lennukite, eskadrillide ja Suurbritannia lahingu pilootide kohta.
Aitäh Sheila Mustile väärtusliku perekonnapäeviku laenamise eest.
Olen tänulik ka Cordelia Slaterile, Brian Shakespeare’ile, Jerome Kassile, Pam Enderbyle, Owen Sheersile, Michael Haagile, Peter Sommerile, Ibrahin Abd Elmedguidile; Phyllis Chappellile teadmiste eest Cardiffi sadama kohta sõja ajal ning raamatu „A Tiger Bay Childhood” eest, Tara Maginnisele info eest neljakümnendate aastate meigi kohta.
Esimeste mustandite lugemise ja toetuse eest tänan oma õde Caroline’i, Deliat, Sadie’t, Annie Powelli ja tervet Gregsonite klanni.
Kui olen unustanud tänada kedagi, kes mind loo kirjutamise algusaegadel aitas, palun vabandust.
Lõpuks: mul ei jätku sõnu, et tänada oma armsat reisikaaslast Richardit, kes on olnud mu kõrval nii tules kui ka vees.
On päevi, mil elame,
nagu polekski surma
tagaplaanil; rõõmust
rõõmu, tiivalt tiivale,
õielt õiele,
võimatule õiele, võimatult sulnile õiele.
Esimene peatükk
See oli kõigest laul. Just nii mõtles noormees, kui neiu oli kübara pähe pannud ja läinud, õrna värskete õunte lõhna maha jättes. Kõigest laul – ilus tüdruk.
Kuid vähemasti pidi ta tunnistama, et see oli parim, mis oli temaga tüki aja jooksul juhtunud, ja et tänu neiule ei näinud ta enam neid unenägusid.
Esimeses unenäos oli ta rippunud langevarju küljes kolme ja poole miili kõrgusel Suffolki maastiku kohal. Ta karjus, sest ei saanud maanduda. Ta vuhises läbi õhu – kerge kaalutu ese otsekui ebe või surnud koiliblikas. Nii tuttavlik ja armas erkroheline rohi kihutas talle vastu, ent tõmbus taas eemale. Aeg-ajalt nägi ta ühte naist seismas ja teda ammuli sui vahtimas, lehvitamas, kui ta allapoole laugles, ja seejärel kandus ta tuulepuhangus eemale.
Teises unenäos oli ta taas oma Spitfire’is. Jacko lennuk oli tema oma kõrval. Alguses oli seal üleval külmas selges päikesevalguses hea olla, kuid siis tundis Dom iiveldamaajavas paanikahoos, et silmalaud on kokku õmmeldud ja ta ei näe.
Ta ei rääkinud sellest kellelegi. Tal oli vedanud – pärast nelja siin veedetud kuud pidi ta koju minema. Selles pimedate koridoridega, mahasurutud karjeid tulvil hoones oli temast palju kehvemas seisundis mehi. Iga päev kuulis ta, kuidas saabusid kiirabiautod täis uusi, idarannikul alla kukkunud lennukitest üles korjatud, põletushaavadega ohvreid.
Palat, ülerahvastatud haigla lisaruum, asus pikas kitsas barakis, kummalgi pool vahekäiku kakskümmend voodit ning keskel masajas ahi, laud ja klaver, millele oli pidulikult asetatud kaks valgevasest küünlajalga.
Palat lõhnas määrdunud sidemete, siibrite, sureva ja elava ihu järele, ehkki enamik hävituslendureid ses ruumis oli varastes kahekümnendates aastates. Palati teises otsas lebav Stourton, kes oli lennanud Hurricane’idega North Wealdi lennuväljalt, oli nüüd kaks nädalat pime olnud. Tema pruut käis iga päev talle pimekirja õpetamas. Naabervoodis lamav ning valjult ja tehtult naerev punetava näoga noormees Squeak Townsend, hävituslendur, kes oli selgroo murdnud, kuna langevari ei läinud lahti, oli mõne päeva eest Domile pihtinud, et tal on surmahirm ja ta ei taha enam kunagi lennata.
Dom teadis, et tal oli vedanud. Ta oli parajasti Spitfire’iga kahekümne tuhande jala kõrgusel põllulappide kohal lennanud, kui kokpit armatuurlaua ees asuva kütusepaagi lõhkemise tõttu põlema lahvatas. Dom põletas käed ja näo – tüüpilised hävituslenduri vigastused, ütles arst –, ja piinavate hetkede vältel, mil ta leekide ja maapinna vahel kõõlus, oli ta avanud lennuki kabiinikupli, kobanud käsikaudu erkrohelist otsakut, mis avas langevarju, langenud läbi õhu nii kaua, et see tundus igavikuna, ning maandunud viimaks lalisedes ja karjudes ühe Suffolki ranniku talumehe heinakuhja.
Möödunud nädalal oli doktor Kilverton, reibas uus kirurg, kes nüüd haiglast haiglasse käis, Kuninganna Victoria haiglasse tulnud ja Domi parema näopoole põletushaavad üle vaadanud.
„Ilus.” Kilvertoni verdunud silm oli vaadanud läbi mikroskoobi kohta, kus Domi põletusi oli tuharalt võetud nahasiirikuga lapitud. „Selle paranemine võtab kuus-seitse nädalat, siis peaksite täiesti töökorras olema. Hea nahk,” lisas arst. „Vahemere päritolu?”
„Ema poolt,” selgitas Dom läbi kokkusurutud hammaste. Kilverton kooris samal ajal vana nahka maha ja kompas siirikut. „Ta on prantslanna.”
„Ja isa?”
Dom tahtis, et arst vait jääks. Kergem oli valu taluda kui tühja juttu ajada.
„Inglane.”
„Kus te lendama õppisite? Palun pange pea niimoodi viltu.” Arsti nösunina ligines Domile.
„Cambridge’is. Ülikooli eskadrillis.”
„Ahaa, mu isa oli samuti seal; tema jutu järgi oli seal väga lõbus.”
„Jah.”
Kilverton rääkis veel verelibledest, lihastoonusest ja noorusest, mis paranemisele kaasa aitavad; ta rõhutas jälle, kui väga oli Domil vedanud. „Varsti on teie nägu ja naeratus taastunud” – nagu saaks naeratust plaastriga näole kleepida.
Arsti juttu kuulates valdas Domi taas too õudne tunne, nagu hõljuks ta iseenda kohal, näeks all lahkeid nägusid, kuid ei suudaks nendeni jõuda. Pärast õnnetust oli tema endise näo ja naeratuse hõivanud keegi teine. Kokkulapitud mina, kes suitsetas ja sõi, naljatas ja suutis ikka veel küünilisi teravmeelsusi välja nuputada, kuid tundis end sisimas surnuna. Kuna arstid olid julgustanud teda mootorrattaga esimest tiiru tegema, oli Dom möödunud nädalal, päeval, mis pidanuks olema tema rõõmupäev, Porise Pardi ees rohusel teepeenral istunud ja silmitsenud oma õlleklaasi hoidvat kätt, nagu kuuluks see kellelegi teisele.
Esimestel haiglas veedetud nädalatel, millest nüüd oli saanud ähmane tilgutite, kiirabiautoga sõitmise ja happevannide virvarr, oli Domi ainsaks elueesmärgiks hoiduda endale virisemise ja karjumisega häbi tegemast. Ehkki ta alguses midagi ei näinud, oli tal korda läinud õelt, kes istus temaga koos kiirabiautos, mis ta suitsevast heinakuhjast eemale viis, naljatades küsida: „Kas te olete ilus?”
Hiljem, palatis, andis Dom endale lubaduse: ta küll ei eira füüsilist valu, mis oli pidev, kõrvetav ja aeg-ajalt nii kohutav, et kas või naera, kuid ei lase oma tunnetel kuidagi välja paista. Kui keegi küsib, kuidas ta end tunneb, siis vastab ta, et hästi.
Vaid öö suhtelises vaikuses,
