Saba Domi põske suudles, ütles too enesekaitseks: „Sa ei suudleks seda, kui teaksid, kust see pärit on,” ja neiu kummardus taas ning sosistas talle kõrva: „Kust sa tead, rumal poiss?”
Dom oli järgmise tunni ärkvel ning mõtles neiule, süda omalaadses meeldivas ärevuses põksumas. Enne uinumist kujutles ta neiut oma mootorratta tagaistmel. Oli suvepäev. Nad istusid maakõrtsi ees rohuribal. Nad narritasid teineteist, naersid. Neiul oli seljas sinine kleit ja taevas oli jälle lihtsalt taevas, mitte midagi säärast, kust sa karjudes alla kukud.
Teine peatükk
ST BRIAVELS, GLOUCESTERSHIRE Mu armas Saba Tarcan – Domi kui austaja esimene kirjakatsetus, mille ta pani paberile Wiltshire’is Rockfieldi taastusravilas, lendas prügikasti. See oli tollele väikese pilkliku näoga piigale liiga ametlik ja onulik. Neiu aadressi oli Dom välja pinninud ühelt õelt, kes korraldas meelelahutusüritusi ja oli lubanud kirja, kui see kord kirjutatud saab, „asjaomasele isikule” edasi anda.
Armas Saba, tahaksin Sulle öelda, kui ilusasti Sa minu meelest laulsid tol õhtul Kuninganna Victoria haiglas, kus Sind kuulsin. Oh, veel hullem! See kõlas nii, nagu oleks selle kirjutanud mõni vana portveinine naistekütt. Oh, kuradile! Pagan võtku! Dom viskas kirja paberikorvi. Ta oli poolteist kuud oodanud, enne kui Sabale kirjutas, sest tahtis olla kindel, et julgeb end neiule näidata, ning mõeldes, et kui ta paraneb ja koju saab, naaseb endine enesekindlus ja kiri voolab tema sulest mesimagusasti; kuid tegelikult ajas see, mida ta tahtis öelda, teda veelgi suuremasse segadusse ja see tegi talle viha – ükski tüdruk polnud temas varem sellist tunnet tekitanud. Meenus luuletus – read, mida ta seostas neiuga.
„Ma tänan sind, ükskõik, mis tuleb.” Ta keeras ringi,
ja nagu kustub õitel särav päiksekiir,
kui tuul need lahku puhub,
mu juurest kiirelt läks. Nojah, ükskõik, mis tuleb,
üht tundi päike valgustas ja ükski kõrge Jumal
ei kelkida saa ülemaga sellest rõõmust,
mis tundsin seda tundi nautides. 7
Ta oli luuletuse haiglas oma päevikusse ümber kirjutanud, olles kindel, et ei saada ka seda ära. Luule tegi inimesed, kui nad sind ei tundnud, umbusklikuks, ja ausalt öeldes – põrgusse see ainsa kauni tunni idee; Dom tahtis veel kord Saba laulu kuulda, ei midagi muud.
„Kohvi, kulla Dom?” Ema hääl kandus köögist temani; kui ema närveeris, oli tema hääldus prantsuspärasem.
„Ma olen elutoas.” Dom heitis salamisi pilgu käekellale. Pagan võtku! Ta oli lootnud, et saab kirja enne valmis. „Tule ja joo koos minuga kohvi,” ütles ta, pingutades kõigest väest, et ema tema sõnadest kohutavat pettumust välja ei loeks.
Ema kõhkles. Dom oli terve hommiku tajunud tema lähedalolekut ja samas pelgu näida pealetükkiv. Vana tviidkostüümiga elegantne kleenuke ema astus nüüd sisse, kandik käes, istus klaveritooli servale ja kallas kohvi. „Tänan, Misou,” ütles Dom, pruukides ema hüüdnime, mida oli kasutanud lapsepõlves.
Dom võttis ema käe. „Kõik on korras.” Ta soovinuks, et ema poleks nii murelik. „Mul ei valuta enam kusagilt. Kuule, suru mu kätt nüüd korralikult.” Pahameelevahk, kui ta ema käepigistuses kõhklust tajus.
Ema langetas häbelikult pea, teadmata, mida öelda. Kord oli ta poja üle nii uhke olnud. Nüüd tundus, nagu oleksid Domi vigastused tekitanud ühise häbitunde – liiga palju oli öelda ja varjata.
Haiglas veedetud kuude ajal oli Dom kujutlenud end just siin, kus ta oli täna: sellel kušetil, Walesi ja Gloucestershire’i piiril asuva väikese St Briavelsi küla majas. Rongis, mis tõi ta Chepstow’st Brockweiri, oli Dom otsustanud, et kingib emale vähemasti mõne õnnepäeva hüvitamaks mitu kuud kestnud masendust ja muret, mida ta oli pidanud taluma. Mitte sõnagi sellest, et ta tahab jälle lendama hakata; mitte sõnagi sõpradest, ja võib-olla mõne päeva pärast klaasi veini juures lustlik lugu Annabeli lahkumisest.
Takso oli teda jaamas oodanud. Kui nad üle kevadpäikeses sätendava Wye jõe sõitsid, liugles veepinnal suursugune ja uhke luigerivi ning jõe kaugemal kaldal sõi rohtu kari Walesi ponisid; ühe laudjal istus varblane.
Dom palus taksojuhti veidikeseks kinni pidada. Ta ütles, et tahab vaadet imetleda, kuid tegelikult mattis tal hinge. Nüüd juba tuttav lämbumistunne tekkis ootamatult nagu pimedusest välja hüppav loom ning pani südame kloppima ja käed higist kleepuma. See läheb üle. Dom kustutas sigareti, istus ja hingas nii rahulikult, kui sai, üritades keskenduda vaid headele asjadele.
„Kena,” ütles ta viimaks, kui hoog oli üle läinud. „Ilus vaatepilt.”
„Koju jõudmiseks ideaalne hommik,” vastas juht, pilk otse ette suunatud. „Sõiduvalmis?”
„Jah. Valmis.”
Kui auto järsust nõlvast üles sõitis, keskendus Dom kõigest väest mustale Walesi karjale paremat kätt, priimulatest ja krookustest kirendavatele laialipillutatud maamajadele. Ta sõitis koju.
Pikk auklik tee viis taluni; Dom nägi kauguses Severni suuet kui teokarpi läikimas, ja kui Woodleesi talu nähtavale ilmus, valgusid Domil tahes-tahtmata silmad vett täis. See oli võluv lubjatud maja, kuhu tema vanemad olid kolinud kakskümmend aastat tagasi, kui isast arst sai. Madala laega, märkamatu, kui mitte arvestada suuri lõunapoolseid aknaid, seisis see üksi keset tuuliseid põlde. Talu taga väikeses metsatukas oli Dom poisikesepõlves õde Freyaga kauboisid ja indiaanlasi mänginud. Nad olid siin ka võidu ratsutanud, sööstnud mööda poriseid radu ja üle ajutiste tõkete. Dom oli sündinud ülemisel korrusel paremalt kolmanda akna taga.
Auto sõitis kummide krudinal mööda sissesõiduteed pärnade vahel, mille Domi ema, kirglik aednik, oli istutanud päevil, mil ta oli noor ja igatses oma Provence’i-kodu ja pere järele. Vihmast sätendavad, suvetolmust saastamata uhked ja haljad puud kerkisid silme ette kui nägemus. Dom oli hakanud haiglate murulappe ümbritsevaid karmilt pügatud ligustrihekke vihkama. Puude taga oli värske rohi, väljal olid noored lambad, kogu maa oli oma noorukieas.
Taksomürinat kuuldes jooksis ema sissesõiduteele. Ta seisis pärnade all ja võttis poja näo pihkude vahele. „Mu armas Dom,” ütles ta. „Terve kui purikas.”
Kui nad teineteise käevangus maja poole kõndisid, keerlesid koerad nende jalge ümber ja vana hobune küünitas uudishimulikult kaela üle karjavärava. Ema oli küsinud: „Kuidas Rockfieldis oli?” Niipalju kui tema teadis, saadeti põletushaavadega poisid just sinna, et neid „tegelikku ellu” tagasi tuua.
„Üllatavalt lõbus,” vastas Dom. Ta rääkis emale kenast majast Cheltenhami lähedal, mille üks naissoost pärusmõisnik oli välja üürinud, õllevaatidest, kenadest õdedest, pidevatest pidudest, kaebavatest naabritest, kes väitsid, et olid oodanud paranejaid, mitte pätte. Ema viisakat murelikku naeru kuuldes võitles Dom kiusatusega pea süüdlasliku poisikese kombel norgu lasta; sel varahommikul oli ta olnud kümne tuhande jala kõrgusel Bristoli lahe kohal, vuhisenud lennukiga üle rohtu söövate lammaste, väikeste põllulappide, koolimajade, kirikutornide, kogu magava maailma, ja see oli olnud pagana vahva. Tiny Danielson, üks viimaseid sõpru, kes oli talle eskadrillis jäänud, oli ühes Gloucesteri-lähedases angaaris hoitud Tiger Mothi välja kaubelnud. Domi käed värisesid, kui ta esimest korda üle mitme kuu nahast lendurikiivri pandla kinni pani, süda puperdas, kui ta ruleeris ettevaatlikult mööda stardirada, mille ääres kummalgi pool seisid hajusalt kaarhallid, aga selgesse sinitaevasse tõustes
Ezra Poundi luuletus „Erat hora”.
