õhusõiduk tundus sõrmede all nõtke nagu purjekas. Õhk oli kibekülm, vasakul oli väike rünkpilv, ja ühtäkki tundus Domile, nagu oleks temas jälle kooskõla.
Domi rõõmuhõiset kuuldes hüüatas ka Tiny ning patsutas sõpra õlale.
„Nüüd peame maanduma, arvan ma, vana semu – me ei taha ometi sõjakohtu alla minna.”
Järgnes lärmakas hommikusöök – röstsai, küpseoad, tellisekarva tee –, mida Dom jagas Tiny ja veel ühe piloodiga, kelle munder oli nii uus, et kokkuvoltimiskohad olid ikka veel näha. Keegi ei esitanud talle haigla kohta küsimusi; keegi ei sekeldanud – siin oli tunnete säästmine sõnatu kokkulepe. Messis oli koguni „liialduste” raamat, mille alusel sulle mis tahes süngete või ennastimetlevate juttude eest trahv määrati. Neli parimat sõpra olid nüüd surnud, viis teadmata kadunud, oletatavasti surnud, üks vaenlase territooriumil kinni võetud. Dom häbenes oma kahekümne kolmandat sünnipäeva viis kuud.
„Küllap märkad mõnda muudatust.” Rõõmust kergejalgne ja – meelne ema oli sissesõiduteel vaat et tantsu löönud. „Me istutasime sinna, kus olid roosid, porgandeid ja sibulaid. Tead küll, „hari maad võidu hüvanguks” ja nii edasi. Oi, mul on sulle nii palju näidata.”
Ema viis Domi otseteed teisele korrusele, et poeg saaks kohvri oma tuppa ära panna. Puhaste linade ja kohevaks klopitud patjadega voodi nägi kutsuv välja. Öölaual lebas lavendlikimp. Dom heitis pilgu oma koolipõlve fotodele, mille ema oli raamida lasknud. Winchesteri priimus, flanellpüksid jalas, oma esimesel kriketivõistlusel, nägu nalja täis; ja teisel pildil porine loru, jalad harkis, vidukil silmi kaamerasse vahtimas, tema kõrval säravalt naeratav Jacko. Jacko, keda ta oli veennud eskadrilliga ühinema, keda ta oli närvitsemise pärast pilganud, keda ta oli viimast korda näinud leekide katlas oma maski peast rebimas, karjumas, kui lennuk otsekui tühine paberilipakas keereldes alla kukkus ja merre kadus.
Ta peab varsti Londonisse minema ja Jacko pruudi Jillyga rääkima. Dom pelgas seda; ta vajas seda.
Ema puudutas tema käsivart.
„Tule alla,” ütles ta rutakalt. „Hiljem on aega küll kohvrit lahti pakkida.”
Formaldehüüdipahvak, kui nad isa kabinetist möödusid. Nahkkattega kirjutuslaual seesama jube mao ja soolikate plastmudel, millega Dom oli kunagi õde hirmutanud – ta tõsteis mudeli õe magamistoa ukse juures kõrgele, rohekas taskulambituli selle taga säramas –, needsamad tähestiku järjekorda sätitud arstiraamatud.
„Isa õhtusöögi ajaks ei jõua.” Ema naeratus väreles. „Ta opereerib ööd ja päevad läbi.”
„Kas asjad on paranenud?” lipsas Domil suust. Ta oli kavatsenud selle küsimuse esitada hiljem, sundimatult napsuklaasi taga.
„Tegelikult ei ole,” vastas ema tasa. „Teda pole kunagi kodus – nüüd töötab ta veelgi rohkem.”
Plaatpõrandaga esikus välisukse juures silmitses Dom peeglist oma nägu. Tumedad juuksed olid kasvanud; nägu oli enam-vähem endine.
Õnneseen.
Isekas kaabakas. Ta oleks võinud vähemasti Jilly kirjadele vastata.
Domil vedas eelkõige seepärast, et tal olid käes kaitsekindad, mida kõik lendurid pidanuksid kandma, ja ta oli nii tihti need kätte panemata jätnud, eelistades sõrmedega juhtkangi tunnetada. Tal vedas, et kiirabiauto meeskond ta nii kähku peale võttis ja et ta oma kokpitist lõksus ära ei kõrbenud. Kõige suurem vedamine oli see, et teda ravis Kilverton. Kilverton, kes nägi oma töntsakate sõrmede ja masaja kerega välja nagu lihunik, oli geniaalne kirurg.
Dom võlgnes sellele mehele oma elu. Ta oli kirurgi juurde jõudnud, nägu ja käed mustunud ning küpsenud liha järgi lehkavad – seda nimetati nüüd lenduripõletuseks, sest seda tuli nii tihti ette. Otsusekindel ja tundetu külaliskirurg Kilverton oli Domi soolavanni pannud ja seejärel operatsioonisaali viinud ning tema põlenud põse piinliku täpsusega kannikatelt võetud nahatükkidega ära paiganud. Nüüd paistis välja vaid väike nõelapistete rida vasakust kõrvast veidi kõrgemal. Paksud mustad juuksed olid selle juba kinni katnud.
Eelmisel nädalal oli Kilverton Domi oma korratusse kabinetti kutsunud ja kahe aukartliku noore arsti ees temaga hoobelnud.
„Vaadake seda noormeest.” Ta pani laual seisva reguleeritava lambi põlema, et arstid Domi paremini näeksid. Dom tajus jämedate sõrmede õrnust, enesekindlust, mille need sulle andsid. Üks palatikaaslane oli öelnud, et see on nagu „tärpentin tagumikku”.
„Ma vean kihla, et te ei teakski, et tal üldse põletushaavu oli – mitte ühtegi keloidarmi, silmaümbruse nahatoon on nii hea.”
„Miks tal siis niimoodi vedas?” küsis üks arst, kelle enda nahk oli lambivalgel väsimusest rohekas. Eelmisel päeval oli viis uut raskelt vigastatut haiglasse toodud – Prantsusmaa rannikul lahingusse sattunud pommituslennuki meeskond.
„Mitme teguri kokkulangemine.” Kilverton kiikas üle prillide. „Vahemereline päritolu on abiks – kõik see oliiviõli. Tema ema on prantslanna, isa inglane.”
Dom oli naeratanud. „Head tõugu krants.”
„Kõik muu,” jätkas Kilverton, „on puhas juhus. Mõne inimese põletushaavad lihtsalt paranevad paremini kui teistel.”
See võttis Domil südame alt külmaks.
Thompson oli East Grinsteadis surnud pärast parkhapperavi, teraapiat, mis oli Kilvertoni sõnul barbaarne ja mille keelustamise eest ta võitles. Collins, vaene vennike, põles kokpitis elusalt esimesel treeninglennul. Ta oli üheksateistkümneaastane.
Needsamad leegid, jätkas arst oma lamedal, peaaegu ilmetul häälel, seesama nahka ja kudesid hävitav kuumus, ja ometi sai mõnest mehest peletis, ehkki arst seda sõna ei kasutanud; tema ütles „tõsised vigastused” või midagi veel taktitundelisemat. Õige nahatüüp, ütles ta, on looduse kapriis nagu erakordne painduvus või raudne magu.
Et oma mõtteavaldust piltlikustada, oli Kilverton võtnud aknalaualt tolmuse pelargoonipoti.
„Nii nagu tolle lille pistikud: mõni jääb elama, mõni sureb, ja häda on selles, et me ei tea veel, miks. Mis puutub teisse …” ütles ta taas Domile otsa vaadates, „siis võite nüüd koju minna. Kohtume poolteise kuu pärast.”
Dom oli teeselnud, et on ühtaegu huvitatud ja tänulik, ning muidugi oli ka, kuid mõnikord öösel hakkas ta sellele vedamisele mõeldes higist leemendama. Miks oli tema ellu jäänud ja teised surma saanud? See küsimus painas teda, kui ta üksi oli.
„Kas ma võin jälle lennata?” Domi huvitas ainult see. „Kas te tunnistate mind teenistuskõlblikuks?”
„Poolteise kuu pärast kohtume.” Kilverton kustutas tule. Ta ajas ukse juures iidvana vihmamantlit selga, valmis järgmisele hädalisele appi tõttama.
„Ma tahan lennata.” Paranemise ajal oli see sundmõte üha rohkem maad võtnud.
„Kuule, poiss.” Kilverton vahtis ukselt Domi vihasel pilgul. „Su isa on arst, eks ole. Anna õige talle ja oma vaesele emale veidi hõlpu ja lase mõnda aega kellelgi teisel lennata. Poolteise kuu pärast kohtume.”
„Mu käed on tugevad. Ma olen teenistuskõlblik. Kuu aja pärast.”
„Paganama jonnijuurikas.” Kilverton
