isa Remzi oli insener Fyffesi laevakompaniis, mis oli kunagi banaane, sütt ja riisi kõigisse maailma maadesse toimetanud. Tumedapäine, püsiva lõuaorasega Remzi oli kena ja energiline mees. Lapsepõlves oli isa tütrele otsekui jumalus, kes laineid valitseb. Laevade nimed, millega ta sõitis – Copacabana, Takoradi, Matadi – joovastasid tüdrukut otsekui luule või uimasti. Kui isa kodus käis, ratsutas tütar uhkelt tema kukil mööda Pomeroy tänavat sadamasse, vaatas, kuidas teised kohalikud mehed seisma jäid ja tere ütlesid või lugupidavalt küsisid, kas isa võiks nende eest sõnakese kosta ja neile tööd muretseda.
Ja hea nali, mis enam nii naljakas ei tundunud, oli see, et just isa oli avastanud, et tütar oskab laulda. Nad olid olnud Püha Williami kiriku saalis jõulupeol ja väike kisakõri oli toolil seistes „D’Ye Ken John Peeli”13 laulnud ning publikut vaimustanud. Isa nägu oli armastusest ja uhkusest õhetanud ning ta oli julgustanud tütart perepidudel laulma: türgi laule, araabia laule, prantsuse laule, mida isa oli madrustelt õppinud.
„Archontissa”14, mida Saba esitas haleda häälega ja käsi ringutades, tõi tursketele kreeklastele pisarad silma. Isa oli tütre koguni talendivõistlustele viinud – Saba mäletas lämbuvat häälitsust, mille isa kuuldavale tõi, kui tütar võitis – ja pärast läksid nad koju ülevas meeleolus ning sõid Angelina tänavas Pleeze'i kohvikus jäätist.
Kuid siis, umbes kolmeteistkümneaastaselt, tärkasid Sabal rinnad. Väikesed muksud, ei midagi erilist, kuid mis isasse puutus, siis tähendasid esimesed vaiksed viled Noorte Meeste Kristlikus Ühingus tütrele luigelaulu. Isa oli teda esimesest reast ainiti põrnitsenud.
„Mehed on elajad.” Isa oli Saba tänavat mööda vaat et koju vedanud. „Mõnele mehele on üks naine samasugune kui teine.” Isa huuled kõverdusid vastikustundes, nagu oleks tütar talle juba saatusliku pettumuse valmistanud. „Nad heidavad ükskõik kellega ühte.”
Hirmunud ja kohmetu Saba ei lausunud sõnagi, sest ta ei saanud aru, et need viled märkisid tema kaksikelu algust. Kui isa oli merel, esines Saba mõnel kontserdil – ehkki siis läks põrgu lahti, kui isa teada sai; muidu laulis Saba vaid väärikatel üritustel nagu Walesi festival ja kontserdid metodisti kirikus, mis olid ausalt öelda surmigavaks muutunud, nagu ta tihti Joyce’ile kurtis.
Isa oli üles kasvanud Musta mere ranniku lähedase Üvezli küla serval. Kunagi oli Sabale meeldinud isa sealseid mälestusi kuulata. Talus olid eeslid, plaatanid, pumbakaev ja kanad. Pidupäevadel, rääkis isa, istus lõunalauda paarkümmend inimest, ja tema ema keetis süüa, praadis kanu, valmistas täidetud tomateid ja pähklitega piimapudingit. Kui isa neist ilusatest aegdest rääkis, valgusid tal silmad vett täis.
Kord, kui Saba, kes oli veidi hajameelselt kuulanud, küsis: „Kas sa koduküla taga ei igatse, baba?” pööras isa laugudest varjutatud silmad tema poole ja pahvatas:
„Ma mõtlen oma küla peale iga päev. Mäletan meie maja igat viimast kui kivi, aia viimast kui puud,” ning Saba tundis, kuidas pimedus nende ümber maad võtab, ja teadis, et ei tohi enam kunagi isa kodu kohta küsimusi esitada.
Nüüd, kus laevad, millega isa sõitis, vedasid vaid sütt sõja tarbeks, ja tema väike tüdruk oli häirivalt suureks kasvanud, näis isa kogu aeg tusane ja Sabal oli sellest kõrini. Isale ei meeldinud, et Joyce täiskohaga Currani vabrikus töötab, teda pahandas tõsiasi, et kolm naist olid täiesti suutelised ilma temata maja pidama, ja kodus käitus ta nagu alati kaitsevalmis külaline. See, kuidas ta eestoas tule ääres istus, meenutas Sabale uut kukke, kelle nad olid tagaaia kanalasse viinud ning kes istus seltskondlike ja kloksuvate kanade vada keskel kangestunult üksi oma õrrel. Saba nägi, et Tan, kes oma poega jumaldas, tegi meeleheitlikke pingutusi, et tal tuju tõsta. Kuidas ta söögiaegadel poja tooli ümber keerles, valmis kööki tormama ja tooma ükskõik millist maiuspala, mida poja süda himustab, ja vangutas otsekui kõhurääkija nõusolevalt peaaegu iga sõna peale, mida isa lausus. Saba nägi ka seda, et emast, kes oli tavaliselt nii enesekindel ja naljatlev, sai sootuks teine inimene, kui isa kodus oli: ärevad vilksamisi heidetud pilgud, see, kuidas tema hääl oktavi võrra tõusis ja kuidas ta tihti Saba ülemisele korrusele isale küll susse, küll mõnda soovitud raamatut tooma kamandas, nagu oleks tütar teenija. Saba süda murdus, kui ta nägi Tani ja ema nii hirmsat vaeva nägemas; miks poleks ka isa võinud veidi rohkem püüda?
Oli aeg pomm lõhkema panna. ENSA kiri oli terve nädala Saba taskus kibelenud ja lenduri kiri oli talle enesekindlust lisanud. Isa seljakott oli esikus. Ta oli kolmapäeval Portsmouthist koju tulnud, eestoas vannis käinud ja seejärel tagahoovi kuuri vaikusse tõmbunud, ilmudes välja vaid söögiaegadel.
Ees ootava tüli eelaimusest kahvatu ema palus Sabat isale kirja näidata alles päev enne tolle mereleminekut. „Tal on niigi tuju paha,” ütles ema. „Kui talle praegu räägid, mossitab ta kõik need kümme päeva.”
„Miks sa lased tal seda teha, ema?” läks Saba põlema. „Küllap see on sulle piinav.”
Saba kannatus oli otsakorral ja ta oli otsustanud mõne tunni pärast lõvikoopasse minna. Laupäeva õhtu oli see aeg, mil komme nõudis, et pere eestuppa väikese plüüskattega laua ümber koguneks; siis toodi parim portselan välja ning Joyce ja Tan valmistasid lemmiktoite. Kui Saba parimatele aegadele tagasi mõtles, meenus talle kaminas praksuv tuli, laual kilgendavad klaasid, road, mida Tan ikka valmistas: hummus ja kana Kaukaasia moodi – külmad kanalõigud kreeka pähklitega. Isa koguni tantsis mõnikord sõrmi nipsutades ja imeilusate hammaste välkudes.
Võib-olla üritas Tan nende õnnelike aegade taaselustamisega majas valitsevat kohutavat õhkkonda leevendada. Ta oli juba kaks päeva köögi vahet sõelunud. Ta oli käinud Angelina tänava araablasest aedviljamüüja Jamali juures ja temalt purustatud nisu ning konservsidruneid välja meelitanud. Ta oli oma kahe nädala lihanormi söömata jätnud, et teha väikesi lihapalle, mida Remzi armastas. Sellal kui Tansu toitu valmistas, kostis grammofonist kuulsa Egiptuse lauljanna Umm Kulthumi15 südantlõhestav laul ja maja täitis suurejooneline kurbus – nagu astuksid suured mustad hobused matuserongi ees. Remzi oli Tansule oma Vahemere-reisidelt plaate toonud.
Sellal kui Tan süüa tegi, mõtles Saba, milliste sõnadega uudis teatavaks teha.
See on täiesti auväärne organisatsioon, baba, praegu on see sõjaväe osa. Meid kaitstakse igati …
Meile antakse isegi munder, see pole lihtsalt näitlejate ja lauljate punt …
Nad teevad sõduritele nii palju head. See hoiab kõigi võitlusvaimu kõrgel …
See kindlustab minu kui laulja tuleviku, ma saan õppida…
Ta vahtis päev läbi kella, kõik ihuliikmed närvipingest jäigad. Kui kell sai kuus, võttis ta eestoas laua taga vaikselt koha sisse. Mõni hetk hiljem astus sisse tõsine sirge seljaga isa. Ta oli selga pannud pika hommikumantli, mida kodus kandis ja mis tegi ta tänu lühikesele hoolikalt pöetud habemele ning raskete laugudega tumedatele silmadele Vana Testamendi prohveti sarnaseks. Hommikumantli alt piilusid välja inglise härrasmehe nahkkingad, mida Joyce igal hommikul enne vabrikusse minekut puhastas.
Õhtusöögilauas arutati vaid ohutuid küsimusi: sõda, mis lõppemise märke ei ilmuta, naabrinaine proua Orestes – kõik olid ühel nõul, et kui kurb ka pole tema poja Jimi hukkumine Prantsusmaal mõni kuu tagasi, oleks aeg end kokku võtta (Joyce ütles, et naabrinaine pole sestpeale hommikumantlit seljast võtnud ega tee ust lahti isegi mitte selleks, et talle küpsetatud kook vastu võtta). Kui taldrikud olid tühjaks söödud, tõi isa kõigi meeleheaks ürbi voltide vahelt lagedale Amsterdamist ostetud iirised. Tan
19. sajandi inglise rahvalaul.
Vassilis Tsitsanise (1915–1984) laul.
Õige nimega Fātimah Ibrāhīm as-Sayyid al-Biltāǧī (1904–1975).
