need olid ka?”
„Mõnel polnud viga.” Lauljanna? Dom kujutles ema seda ütlemas ja seejärel, näol asjatundlik ja valvas ilme, küsimas: „Kuidas ta oli ka?”
„Ma mõtlesin haiglas,” ütles Dom, „et tahaksin jälle klaverit mängida.”
„Oled sa kindel?” Ema silmitses teda kahtlustavalt, nagu võiks poeg teda pilgata.
„Jah.”
Ema võttis poja käe oma pihku. „Kas sa viimast korda mäletad?” Emal oli rahulolev ilme. „Need armsad väikesed käed.” Ta liigutas briljantide sädeldes oma peenikesi sõrmi. „Nagu vorstikesed. Alguses „Chopsticks”10,” ahvis ema poega, „seejärel Chopin. Tead, sinust oleks võinud väga, väga hea pianist saada,” ütles ta, „kui oleksid asjaga tegelnud.”
„Jajah,” vastas Dom. See oli nende vana vaidlusküsimus. „Ma osutasin Walter Giesekingile suure teene, kui loobusin.”
„Ja kas sa mäletad, et oleksid mu nendest kenadest väikestest kätest äärepealt ilma jätnud?” narris Dom. Ühel päeval, kui Dom klimberdas „Für Eliese’t” nii valjusti, kui sai, sest talle meeldis lärm, olid nad raginal riidu läinud. Ema oli manitsenud Domi varjundirikkamalt mängima, aga poiss oli röökinud: „MINA OLEN POISS, KES MÄNGIB VALJUSTI, JA MULLE MEELDIB KIIRUS.” Ja ema – oi, kui kergesti ärrituv ja pöörane ta tollal oli – oli klaverikaane nii järsult kinni löönud, et poisi sõrmed vaid ime läbi pääsesid, kuid väikese sõrme küüs läks ikkagi siniseks.
Ema lõi käed näo ette. „Miks ma nii vihaseks sain?”
Sellepärast, tahtis Dom öelda, et see läks sulle korda, sest mõned asjad puudutasid sind mõistetamatul kombel.
„Ma ei tea,” vastas ta leebelt, nähes lambivalgel taas ema vihast nägu, pilk seinavaipa sihtimas.
„Kuule, valjuhäälne poiss,” ütles ema. Ta tõusis ja siirdus kööki. „Lõuna on valmis. Lähme sööma.”
„Jah, Mis, lähme sööma.” Söömine näis kõige turvalisem.
Kui nad köögilaua ääres teineteise vastas istusid, tundus, et neid on toa täitmiseks liiga vähe, kuid vähemasti polnud ema seni veel Annabeli järele pärinud; Dom tundis kergendust, sest ema oleks pahaseks saanud – ema oli Annabeli rõivad, saleduse, targad vanemad heaks kiitnud; ta oleks vihastanud igaühe peale, kes on küllalt rumal tema poega maha jätma. Dom oli selleteemalise muretu kõneluse mõttes läbi mänginud; tegelikult tundis ta peaaegu kergendust, et Annabel oma teed läks: üks inimene vähem, kelle pärast muretseda, kui ta jälle lendama hakkab.
Misou kallas tema klaasi veini ja täitis taldriku lambaprae ning hõrkude omakasvatatud sibulate, porgandite ja ürtidega. Dom sõi aplalt, teades, et ema vaatab teda ja lõõgastub tema naudingut nähes.
Kohvitassi taga ütles Dom: „Ma pole mitu kuud nii maitsvat rooga söönud, ema, ja muide, ma tahaksin tõesti jälle klaverit mängima hakata.”
Ja siis vapustas ema teda sõnadega: „Sa tahad lennata, eks ole. Tegelikult tahad sa just seda.” Ema heitis talle uuriva pilgu; Dom ei saanud aru, kas ema püüab teda ümber veenda või ootab lihtsalt teavet.
Dom pani tassi käest. „Kas sa ei arva, et me võiksime sellest hiljem rääkida?” küsis ta leebelt.
Ema tõusis ühtäkki püsti ja läks valamu juurde.
„Jah,” ütles ta. „Hiljem.”
Ta keeras kraani järsu liigutusega lahti; Dom nägi, kuidas ta nõuderätiku silmile tõstis. „Mitte praegu,” ütles ema veidi aja pärast.
„Vaevalt ma suudan seda taluda.”
Kolmas peatükk
Domi kiri Sabale oli saabunud hommikuse postiga. Selle lugemine pani Saba põsed õhetama. Ta mäletas seda noormeest, kuid ähmaselt.
Saba oli enne kontserti olnud nii närvis, hirmul, et kukub läbi või et patsiendid tekitavad temas masendust, ja pärast kohutavalt õnnelik, et kõik hästi läks.
Kuid see tähendas midagi – tegelikult üsna palju –, et ka noormees oli seda õhtut eriliseks pidanud. Saba oleks tahtnud kohe koos kirjaga alumisele korrusele tormata ja sundida peret seda lugema – Vaadake, see, mida ma teen, on oluline. Ärge sundige mind lõpetama–, aga kuna keegi selles majas temaga õieti ei rääkinud, pani ta kirja öölaua kõrvale kummutisahtlisse. Saba pea oli liiga mõtteid täis, et vastata.
Tema peres valitses sõjaseisukord. Kaks nädalat tagasi oli Sabale tulnud jõupaberist ümbrik, peal riigiteenistuse tempel, ja kõik vihkasid teda selle pärast. Sees oli kiri ENSA-lt, Riiklikult Meelelahutusteenistuste Liidult. John Merretti nimeline mees oli teda 17. märtsil kell pool kaksteist Londoni Drury Lane’i teatrisse prooviesinemisele kutsunud. Ta pidi noodid ja tantsukingad kaasa võtma. Kulud lubati katta.
Sel ajal elas ta pere kolmetoalises ridaelamus sadamalähedasel Pomeroy tänaval, mis asus kanali ja jõe vahel, mõne tänava kaugusel Tiger Bayst. Just siin, selle ahta ja õdusa maja ülemise korruse toas, oli Saba kakskümmend kolm aastat tagasi ilmale tulnud. Ta sündis punetades ja kohutavat lärmi lüües kolm nädalat enne õiget aega. „Algusest peale üks väike kisakõri,” oli ema kord uhkusega öelnud.
Rahuajal elas ta majas koos oma ema Joyce’i, noorema õe Lou ja ajuti ka isa Remziga, kes oli laevainsener ning tihti merel. Ja muidugi elas seal ka vana hea Tansu, Saba türklannast vanaema, kes oli nende juures olnud viimased kakskümmend aastat.
Kui välja arvata Tan, kes eestoas tule ääres tukastas, oli Saba majas üksi, kui kiri saabus. Ta rebis ümbriku lahti, luges oma silmi uskumata kirja läbi ja läks sellest nii elevile, et ei teadnud, mida peale hakata. Ta tormas ülemisele korrusele, jooksis oma väikesesse tuppa, tõstis rõõmujoovastuses käed taeva poole, hüüatas vaikselt. Siis istus ta neerukujulise tualettlaua taha ja nägi kolmest peeglist vastu vaatamas omaenda kahvatut, vapustatud nägu.
Jah! Halleluuja! Päästetud! Mashallah!11 Ime oli sündinud! Saba tantsis üksinda paljastel põrandalaudadel, kogu keha tulvil metsikut rõõmu. Ta oli kuude viisi tuuletõmbestes tehastes ja Noorte Meeste Kristlikes Ühingutes kurnatud töölistele ja sõduritele esinenud, ja nüüd kutsub teda ENSA! Londonisse! Linna, kus ta polnud kunagi varem käinud. Esimesele päris ametireisile.
Ta ei jõudnud ära oodata, millal saab emale rääkida, ja kõndis terve pärastlõuna ootusärevuses ringi. Ema, kes töötas päevases vahetuses Currani tehases ja oli talle peale käinud, et temagi sinna tööle läheks, jõudis tavaliselt koju pool kuus. Välisukse lõksatust kuuldes tormas Saba alla, võttes kaks astet korraga, lõi käed ümber ema ja tuli uudisega lagedale.
Hiljem taipas ta, et ajastus oli täiesti vale. Enne üllatusi tulnuks teed juua. Ema närvid olid pingul ja tema reaktsioonid olid pehmelt öeldes ettearvamatud. Mõnikord seisis ta Saba eest, mõnikord andis alla ja alistus täiesti mehe tujudele … Võib-olla oleks Saba pidanud kõigepealt Tansule rääkima. Tan, kel oli selliste hetkede puhuks eriline vaist, oleks uudise paremini sõnastanud.
Inetute tunkede ja turbaniga, mida ta nüüd töö juures kandis, nägi ema väsinud ja ilmetu välja. Ta võttis kirja Saba käest
Euphemia Alleni (1861–1949) klaveripala.
See on Jumala tahtmine (araabia k).
