mille ema oli saatnud. Ilmatu hulk lehekülgi Jackost ja Cowbridge’ist, kes tol päeval surma said. Kiri Jacko pruudile Jillile, mida Dom ära ei saatnud. Samuti saatmata jäänud kirjad oma vanematele – koos hoiatusega, et kui ta paraneb, kavatseb ta uuesti lendama hakata.
Ja siis see tüdruk.
Kui ta tol õhtul palatisse astus, rabas Domi ennekõike see, kui noor ta paistis: noor, südi ja lootusrikas. Voodis lamav Dom talletas iga üksikasja mällu.
Neiul oli seljas taljest sisse võetud punasemummuline kleit, peas tobeda väikese looriga must kübar, mis tema noore näoga kokku ei sobinud ja tegi ta ema rõivakirstus sobranud nelja-aastase plika sarnaseks. Ta võis olla kõige rohkem kahekümne kahe aastane.
Dom nägi kübara all läikivat tumedat juukselokki. Lopsakad huuled, suured pruunid silmad.
Neiu seisis klaveri juures, sidumismaterjale ja kokkurullitud sidemeid täis käru lähedal. Justkui vallatu ingel. Ta naeratas nii, nagu tahaks olla just siin. Tõeline professionaal, mõtles Dom, üritades küüniliselt distantsi hoida. Proff.
Neiu selgitas oma kergelt võõrapärase – Walesi?, itaalia? raske öelda – hääldusega, et tema nimi on Saba Tarcan ja et ta saadeti viimasel minutil asendama lembelaulikut nimega Janice Sophia. Ta lootis, et ei valmista meestele pettumust, ja heitis siis söaka pilgu Domi suunas – vähemasti nii noormehele tundus –, nagu ütleks: sinule kindlasti mitte.
Tema saatja, tüse khakimundriga mees, räntsatas klaveritoolile ja hakkas mängima. Neiu kuulas end kergelt õõtsutades; tema nägu omandas tüüne ilme, kui ta laulis sügavlilladest öödest, vilkuvaist tähtedest ja neiust, kes lausub ohates noormehe nime.
Dom püüdis kogu hingest neiuga distantsi hoida, kuid laul kõlas pimedusest justkui metsik kutse ja neiu hääl oli nii kähe, nii kurb, ning sellest, kui Dom naisterahvast ihaldas, oli nii kaua aega möödunud, et ta tundis tohutut kergendust. Mälestuse udust naased mu juurde. Nüüd oli Domil vaja nii paljut varjata: hirmu, et ta on inetu, häbi, et tema on elus, aga teised surnud. Ja siis kippus talle naer peale, sest „Deep Purple”1 polnud ilmselt kõige taktitundelisem laul: paljudel palatis lamavatel meestel oli nägu lillakas, kuna pärast seda, kui haigeid oli parkhappes vannitatud, määriti põletushaavadele lillat heksametüül-pararosaniliini.
Poole laulu pealt tegi neiu kohkunud näo, nagu oleks ta oma eksimusest aru saanud, kuid laulis edasi ega hakanud laulu lõppedes vabandama. Domile see meeldis: viimane asi, mida mehed vajasid, oli haletsus ja taktitundelised laulud.
Kui neiu oli lõpetanud, nägi Dom, et tema ülahuulele on ilmunud higipiisad ja kleidi varrukakaarte ümber on higirõngad. Palat oli lämmatavalt palav.
Kui Saba laulis „I’m in the Mood for Love”2 hõikas too nõme kaabakas Curtis: „Noh, sa tead, kust seda otsida, kaunike.”
Dom kortsutas kulmu. Saba Tarcan; ta kordas seda nime endamisi.
„Veel kaks laulu,” ütles palatiõde Morrison käekellale koputades. „Ja siis on uneaeg.”
Dom tundis kergendust – see oli liig. Nagu kümnekäiguline söömaaeg pärast aastast nälgimist.
Kuid Saba Tarcan ei pööranud suurt kasvu tüsedale õele vähimatki tähelepanu, ja ka see meeldis Domile. Neiu võttis kübara peast ja asetas klaverile, nagu tahaks öelda: ma jään seniks, kui olen lõpetanud. Ta lükkas juukseväänla õhetavalt põselt kõrva taha, rääkis veidi aega klaverimängijaga, ning viis Domi taluvuse piirini, lauldes lugu „They Didn’t Believe Me”3. Laul, mida Annabel oli armastanud ning talle tasa laulnud, kui nad ühel õhtul käsikäes Cami ääres jalutasid neil päevil, kui Dom tundis, et tal on kõik olemas: lendamine, Cambridge, Annabel, ja teised tüdrukud samuti. Kui pisarad lillakast ravimist läbi murdsid, pööras Dom vihaselt häbenedes pea ära.
Annabeli peeti heaks partiiks: pikk, kahvatu, õhuline neiu, kel olid pikad heledad lokkis juuksed, sulnis naeratus ja targad vanemad: isa kõrgema kohtu kohtunik, ema ülikooli õppejõud. Neiu oli Domi alguses innukalt vaatamas käinud, laup lämbes palatis higist pärlendamas, ning palati teistele ebarditele närvilisi pilke heites talle ette lugenud.
„Ma ei suuda, Dom, ma pole nii tugev,” oli Annabel lõpuks, kahe nädala pärast, öelnud. „Asi pole sinus.” Neiu neelatas.
„See ajab mulle hirmu peale.” Annabel oli heitnud pilgu Domi kõrvalvoodis lebavale noormehele. Tolle üks näopool, kuhu oli siirdatud nahka tema enda rinnalt, nägi välja nagu vormitu elevandilont.
„Anna andeks,” oli neiu veidi enne minekut tasa sosistanud. Tema ümmargused sinisilmad valgusid vett täis. „Kas me võiksime sõpradeks jääda?”
Ta polnud esimene ega viimane naine, kes sellest kohutavast palatist põgenes. „Hämmastav, kui võimas on odav muusika!” Kunagi oleks Dom võinud oma pisarate välja vabandamiseks midagi sellist öelda. Tema Noël Cowardi4 jäljendust oli Cambridge'is imetletud. Asi polnud isegi niivõrd Annabelis; see oli kõiges, millest Dom oli ilma jäänud, isegi tobedates ja süütutes asjades – võib-olla iseäranis neis.
Tema kamp, nende kursuse isehakanud „vinged” poisid, olid päevade viisi kušettidel lösutanud, suitsetanud ja odavat herest joonud, peenelt tüdimust teeselnud ja pööraselt Charlie Parkeri5, Poundi või Eliotiga eputanud – tegelnud kõigega, mis neile lõbu pakkus. Kui noored nad nüüd paistsid, isegi nii lühikese ajavahemiku järel. Esimesed kodust eemal veedetud tormakad päevad, nende tubadesse smugeldatud kenade tudengineiude püsiv vool; ja neil oli, kelle hulgast valida. Dom oli katsunud Annabeli vastu õiglane olla, öelnud pärast neiu nutust ülestunnistust, et saab väga hästi aru, ei süüdista teda sugugi; tegelikult oli tal alati olnud süüdlaslik tunne, et tema kirg ei küüni neiu omani, et Annabel pole „see õige”, nagu öeldakse. Oli nii palju teisi tüdrukuid, ja Cambridge’is näis, nagu säraks päike igavesti.
Smetheren, kelle seapesa asus Domi toa vastas, sai kaks kuud tagasi surma. Clancy, üks Domi parimaid sõpru, samasugune lennuhull ja üks kõige targemaid inimesi, keda Dom iial oli tundnud, tulistati Prantsusmaa kohal alla kuu aega enne tema kahekümne teist sünnipäeva. Ja muidugi Jacko. Kõik muutus üheainsa aastaga, ning too noormees, kes Dom kunagi oli, poleks end iial niimoodi ette kujutanud: pool üheksa voodis, pidžaama seljas, üritades iga hinna eest kena neiu nähes nutmast hoiduda. Need olid ju kõigest noodid. Dom hammustas huulde, et enesevalitsust tagasi saada: noodid ja mõni minoorne kooskõla, mõni tabavalt valitud sõna. Kõigest laul.
Pudelite kõlin, rataste kolin. Kärult jagati õhtusi ravimeid. Keset tuba asuvas ahjus kohendati tuld, kustutati lampe.
„Viimane lugu,” ütles neiu.
Ta oli oma väikese kentsaka looriga kübara jälle pähe sättinud. Klaverimängija oli noodid käest pannud, sestap laulis neiu „Smoke Gets in Your Eyes”6 ilma saateta, hääl vali ja selge, ilme pinev ja keskendunud.
Ja siis käis ta palatis ringi ja soovis head ööd.
Head ööd Williamsile, kelle mõlemad jalad olid üles tõmmatud, ja vaesele pimedale Billyle palati teises otsas ja Farthingale’ile, kes pidi homme operatsioonile minema ning laskma oma silmalaud tagasi õmmelda. Paistis, et neiut nad ei heiduta, või oli see tema ettevalmistuse osa?
Kui
Peter DeRose’i (1900–1953) laul. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
Jimmy McHugh’ (1894–1969) laul.
Jerome Kerni (1885–1945) laul.
Inglise näitekirjanik, helilooja, lavastaja, laulja ning näitleja (1899–1973).
Džäss-saksofonist ja helilooja (1920–1955).
Jerome Kerni laul muusikalist „Roberta”.
