viskit soodaga, ja nüüd seisis ta grammofoni juures ning asetas nõela plaadile, näol ilme, mida Dom seostas muusikaga.
Mozarti üheksanda klaverikontserdi helid hoovasid tuppa, õrnad ja kaduvad kui mullid, ja Domil tõusis klimp kurku. Jälle kodus: muusika, lambapraad, köögist kanduv nõrk mündilõhn, ümisev ja pannidega kolistav ema. Seedripuust parkettpõrandad, mis lõhnasid kergelt lavendli järele seal, kus Domil ja Freyal oli vahetevahel lubatud kolmerattalisega sõita. Kamina ees olev vaip, kus nad olid mõnikord pühapäevaõhtuti istunud ja juukseid kuivatanud.
Dom sirutas jalad välja, pani käed kukla taha ja vaatas pilte, mis ema oli kamina kohale riputanud. Van Goghi „Tähise öö” reproduktsioon. Gwen Johni8 autoportree.
Ta tõusis ja jäi pilte vaatama, nagu näeks neid uurides ema selgemini. Kušett, millel ta oli istunud, oli ema tikitud patju täis – lausa üle kuhjatud. Dom võttis ühe padja ning imetles tuhandeid tillukesi vaevanõudvaid pisteid, mis olid täitnud ema õhtupoolikuid, kui ta ükssarvikuid ja liikumatuid liblikaid lõuendile tikkis.
Mozarti majesteetliku klaverikontserdi taustal kuulis Dom, kuidas kevadvihm vaikselt aknaid piitsutas. Ema oli kord tahtnud muusikuks saada; poisipõlves oli Domile meeldinud voodis lebada ja kuulata Liszti poloneesi, mis otsekui suits üles tema tuppa kerkis, või ema väikeste sõrmede trummeldamist, kui ta mängis oma tõlgendust üheksandast sümfooniast. Kuid nüüd kügeles perekonnapiltidega koormatud klaver toanurgas otsekui uhke, kuid hooletusse jäetud sugulane. Hunnitu Steinway, mis kord oli tähendanud emale kogu tema elu ja ta isa vaat et laostanud.
Domi isa oli sellele lõpu teinud. Võib-olla mitte tahtlikult. Kaks kuud pärast oma targa noore mõrsjaga abiellumist olid isal kõrvad pilli ajama hakanud ja ta ei talunud – nii ta ütles – ainustki lisaheli. Ja siis tulid lapsed – kõigepealt Freya ning kaks aastat hiljem Dom –, isa kindel otsus karjääri teha ja viimaks, 1929. aasta külmal talvel, tekkisid ema sõrmedele külmamuhud ja ta lõpetas klaverimängimise igaveseks. Ei mingit Saint-Saënsi ega Scott Joplinit, et külalisi naerma ajada; isegi mitte duette, ehkki ema oli Domi klaverit mängima õpetanud, kui too oli väike poiss, ja talle öelnud, et kui ta harjutab, saab temast väga hea pianist. Sellest, mis kord oli rõõmu allikas, sai häbi, iseloomunõrkus. Isegi lapsena nägi Dom, kuidas ema pilk looritus, kui külalised temalt küsisid: „Sa mängisid vist kunagi üsna hästi klaverit?”
Dom uuris klaveril esiplaanile asetatud hõberaamis Freyat. Freya – naeruste silmade ja paksude tumedate juustega Freya – oli nüüd WAAF-is9, töötas Londonis lennuväe staabis ning armastas oma tööd – „kaartidega jahmerdamist”, nagu tema seda nimetas.
Ühel pildil oli Dom ise, otsekui viirastus teisest elust, Salcombe'i rannal ujumispükste väel poseerimas. Nõbudel Jackil ja Peteril – mõlemad olid nüüd sõjaväes – oli käsi ümber tema õlgade. Nad olid sel õhtul ujumas käinud, rannal vorste küpsetanud ja nii kauaks välja jäänud, kuni kuu taevas tibatillukeseks kahanes. Rand oli nüüd täis vanarauda, okastraati ja liivakotte, kahurite roostes keresid. Teisel fotol, ema lemmikpildil, istus oma esimese piloodivormiga uje Dom, täielik piimahabe, väikese Tiger Mothi tiival, millega oli lendama õppinud.
Aasta, mil Dom ja Jacko lendama õppisid, oli tulvil põnevust: esimene lendurirõivaste komplekt; esimene instruktor Threadnall, kes raevukalt röökis: „Poiss, ära tiri juhtkangi nagu baaridaam õllekraani”; esimene üksi sooritatud lend; isegi vapustus esimese testamendi koostamisest, kui ta oli vaid kahekümne ühe aastane. Maa ei saanud Domile midagi nii põnevat pakkuda.
Selle esimese lennuga oli ta läbi lõiganud põllepaelad ja kõik teised kombetruuduse köidikud, mis teda kodu külge sidusid, ning endamisi mõelnud: viimaks ometi vaba, vapustavalt ja piinlikult vaba, laueldes hirmunult ja joobunult maapinna kohal, kirikute ja linnade, koolide ja põldude kohal. Viimaks ometi vaba!
Kui muusika otsekui valgusevihm pikkamisi tuppa nõrgus ning talle peaaegu pisarad silma tõi, mõtles Dom taas Saba Tarcanile: neiu tobedale väikesele kübarale, kõhukumerusele punasest atlassist kleidi all, kähedale häälele.
Dom ei uskunud armastusse esimesest pilgust. Polnud kunagi uskunud ega uskunud ka nüüd. Cambridge’is, kus ta oli murdnud liigagi palju südameid ja olnud, nagu ta nüüd arvas, tüütu väike ohmu, oli ta pidanud lobedaid kõnesid sellest, kui rumal ettekujutus see on. Domi tunded Saba Tarcani vastu näisid keerukamad: ta imetles seda, kuidas neiu end tolles lärmakas palatis üleval pidas, ei palunud vabandust, ei eputanud ega anunud heakskiitu. Domil olid kõik üksikasjad meeles: rivis lamavad hävituslendurid, kellelt olid võetud nende mänguasjad ja väärikus, mõni neist oma nahasiirikutega justkui elevandi karikatuur, ja neiu, kes viis nad ainuüksi lauludega eemale maailmast, kus sai piiritleda või määratleda või olla lihtsalt võitja või kaotaja. Milline vägi!
„Ma tõin sulle juustukange.” Ema tuli tuppa, kandik käes. „Ma hoidsin meie juustunormi arvelt kokku.”
„Misou, istu.” Dom patsutas kohta enda kõrval kušetil. „Võtame napsu.”
Ema kallas endale veidi Dubonnet’d ja soodat, oma lõunanapsi, pojale õlut.
„Oh, küll on tore.” Ema ristas oma ilusad jalad. „Oh heldust! Vaata nüüd.” Ühel padjal oli niidiots lahti tulnud. Ema kaksas selle oma väikeste hammastega ära.
„Misou, jäta sekeldamine ja joo. Minu arvates peaksime ennast täna õhtul täis jooma.”
Ema naeris viisakalt; tal võttis pingelangus aega. Domil ka – ta oli taas ebakindel, otsekui unenäos.
„Võta veel üks.” Ema ulatas talle juustukange. „Aga ära isu riku. Vabandust.” Taldrik tabas Domi kätt. „Kas sa said haiget?”
„Ei.” Dom võttis kähku kaks juustukangi. „Nüüd ei tee enam miski haiget. Need viivad keele alla.”
Ema täitis järgnenud vaikuse: „Ma tahtsin sinult küsida, kas sa peaksid mingeid rohtusid võtma, mingeid eriravimeid …”
„Ema,” sõnas Dom kindlalt. „Mul pole praegu häda midagi. Ma polnud haige. Olen terve kui purikas – tegelikult tahaksin pärast lõunat isa mootorrattaga tiiru teha.”
„Vaevalt tal midagi selle vastu on – kõlab toredasti. Isa ei sõida praegu mootorrattaga.” Dom tundis, et ema võpatas, kuid teda tuli pisitasa harjutada. „Ratas on tallis. Bensiini peaks jätkuma,” lisas ema vapralt.
„Väikeseks tiiruks kindlasti.”
„Nii et nüüd ei valuta enam kuskilt?”
„Ei.” Jutuajamisest ei tulnud midagi välja, Dom lihtsalt ei saanud – ei saanud praegu ja ei saa võib-olla kunagi – rääkida emaga sellest õudusest, mis oleks äärepealt võtnud temalt kõik: nooruse, sõbrad, karjääri, näo.
„Noh, ma ei oska muud öelda,” ütles ema ja heitis pojale kiire pilgu, „kui et sa näed väga hea välja, kullake.”
Ka see ei meeldinud Domile eriti. Ema oli alati inimeste väljanägemisest liiga suure numbri teinud. Etteheide ema hääles, kui ta osutas liiga pika ninaga või kõhukale inimesele, näis vihjavat, et too on kas hooletu või rumal. Või nii ühte kui ka teist. Mõnel palatikaaslasel olid nii kohutavad põletushaavad, et neid ei tundnud äragi, kuid haavadest hoolimata olid nad ikkagi inimesed.
„Kas tõesti?” Meelekibedust oli võimatu maha suruda. „Noh, lõpp hea, kõik hea.”
Nüüd
Walesi kunstnik (1876–1939).
Women’s Auxiliari Air Force – lennuväe naisabiteenistus.
