Ta osutas järile oma tooli lähedal.
Saba istus, kandes hoolt, et ta ei takistaks tule soojusel isa jalgadeni jõudmast. Ta kuulis omaenda südame kloppimist, jõi vett ja üritas end rahulikuks sundida.
„Ma pole tükk aega sinuga juttu ajanud nagu kord ja kohus,” ütles isa madala häälega.
Tõsi – tütar oli sestpeale, kui isa koju tuli, ettevaatlikult tolle ümber keerelnud.
Salveitee saabus; Tan ruttas jälle välja. Isa võttis lonksu ja Saba tundis, kuidas käsi pehmelt tema pealaele asetati.
Ta ulatas isale kirja. „Ma tahaksin, et sa seda loeksid.”
„Kas see on mulle?”
„Jah.” Mõttes: ei, see on mulle.
Sügav kurd sugenes isa kulmude vahele, kui ta kirja luges, ja kui ta oli lõpetanud, haaras ta kirja taas ning luges uuesti.
„Ma ei saa sellest aru.” Tema ilme tõmbus süngeks. „Kust need inimesed sind teavad?”
„Ma ei tea.” Saba hääl värises. „Küllap nad on mind kusagil kuulnud.”
Isa pani klaasi käest. Ta raputas vastikustundes pead. Sugenes pikk vaikus.
„Valetad,” ütles isa viimaks. „Sa oled jälle väljas käinud, eks ole. Sa oled avalikult esinenud.”
See kõlas nii, nagu oleks Saba stripietendusel osalenud. Ta tundis end otsekui isa jalge ees lömitav koer, sestap ta tõusis.
„Ainult paar korda,” vastas ta. „Haiglas ja kirikus.”
Isa luges kirja veel kord ja kratsis ägedalt kukalt. Joyce, kes oli ilmselt ukse taga pealt kuulanud, tuli tuppa, köögirätik käes. Ta paistis kahvatu.
„Kas sa oled seda näinud?” Isa hääl kõlas kui piitsaplaks.
Joyce’i näole ilmus paaniline ilme. Nad olid ohtlikule pinnale jõudnud ja see oli kohutav tunne.
„Jah.”
„Mida sa talle ütlesid?”
„Mitte midagi.” Oli kummaline näha ema värisemas, aga ta värises. „Küllap nad nägid teda metodisti kirikus,” habises ta.
„Yaa, eşek!” röögatas isa. Türgi keeles „eesel”. „Ära valeta.” Õhuhäire huile sundis korraks kõik kuulatama, ja vaikis siis. Neil päevil oldi valehäiretega harjunud.
„Sa ise ütlesid, et ta peaks häält treenima,” ütles ema vapralt. „Ta ei saa igaveseks koju jääda.”
„Ta oli haige,” karjus isa. Sabal oli poole aasta eest mandlipõletik.
„Ei, ta pole haige, ja kui sa rohkem kodus oleksid, siis teaksid seda!” kriiskas ema.
Isa viskas klaasi vastu seina, klaas purunes ja kõik karjatasid, arvates, et pomm plahvatas.
„Ära räägi mulle vastu!” Isa oli jalule tõusnud, käsi püsti.
„Anna andeks. Anna andeks.” Ema väike vaprusesäde kustus; ta kogeles taas. Ta oli köögirätiku maha pillanud ja käpuli laua alla paljakäsi klaasikilde kokku korjama pugenud, ja kui ta, näost tulipunane, laudlina alt välja ronis, pöördus kogu tema viha Saba vastu.
„Rumal plika,” ütles ta, suu raevust moondunud. „Sina pead ikka oma tahtmise saama, eks ole.”
Hiljem kuulis Saba läbi tema ja isa-ema magamistuba eraldava õhukese vaheseina vanemaid ägedalt vaidlemas. Isa tõstis häält, öeldes, et see on Joyce’i süü, et Saba on ära hellitatud ja rumal; mütsatus, ema kiljatus ja tasane halin; isa sammud trepil. Ta lõi välisukse nii kõva pauguga kinni, et terve maja värises.
Järgmisel päeval võttis Saba nahkkohvri kapi otsast alla ja pani voodile. Selle põhja pani ta oma punased steppkingad, mummulise kleidi, sukad, tualett-tarvete koti. Ta asetas khakivärvi ENSA-kirja rõivaesemete peale ja murdis parajasti kokku paberitükki juhistega, kuidas Drury Lane’i teatrisse minna, kui kostis välisukse lõksatus.
Peale tema ja Tani polnud majas kedagi. Saba istus lillelisele sulgtekile, viimne kui lihas pingul, ja kuulas isa kingade kriuksumist trepil, mademe pragunenud põrandalaua naksatust.
Isa tuli tema tuppa, käes riistapuu, mille üle nad olid tihti nalja heitnud, kui Saba oli laps. See oli lühike piits, otsas kaks nahkpiugu. Isa oli kord talle rääkinud, et tema isa oli teda sellega sageli nüpeldanud. Sabale oli see olnud vaid vahend põnevas ja jubedas lapsepõlvemängus, mida nad koos mängisid. Raevukalt urisev Remzi tormas mööda tagaaeda ringi ja viibutas piitsa ning Saba kiljus rõõmust, kui minema pääses.
Kuid täna pani isa nuhtlemisriista voodile Saba nootide peale. Ta silmitses tütart täiesti ilmetul pilgul.
„Issi!” ütles Saba. „Ei! Palun äre tee seda.” Nagu võinuks isa teda iseenda eest kaitsta.
„Ma ei saa lubada, et sa mulle vastu hakkad,” ütles isa viimaks. „Iseäranis mitte ema ja vanaema ees. Sa teed meie majale häbi.”
„Majale häbi! Majale häbi!” Isa oli justkui muusikalise komöödia tegelane. Sindbadi habeme ja meremehemõõgaga tegelane. Kuid see aeg, mil Saba võis isaga naljatada, oli möödas. Kui ta isast eemale tõmbus, kukkus ENSA kiri põrandale. Isa kahmas selle enda kätte.
„Sa ei lähe,” ütles ta. „See, et su ema peab praegu vabrikus töötama, on isegi halb.”
Saba silmitses isa ja kuulis kõrvus kõlamas otsekui kimedat häält.
„Ma lähen, isa,” vastas ta. „Sest teist sellist võimalust ei tule kunagi.”
Isa silmad tumenesid; ta raputas pead.
„Ei.”
Kui isa poleks otsemaid kirja puruks rebinud, oleks kõik võinud endiseks jääda. Kuid ta rebis selle puruks ja viskas tükid linoleumile otsekui konfetid, ja siis läks põrgu lahti, sest kiri oli tõend, et miski, mida sa väga ootasid, võis tõesti juhtuda.
Kui aus olla, siis lõi Saba isa esimesena: kergelt vastu käsivart, ja siis sööstis isa talle kallale, urisedes nagu loom, tagus teda valusasti rusikatega pähe ja turjale. Nad karjusid ja ahmisid mõne hetke hingetult õhku, siis tormas Tansu sisse, kriisates nagu mardus, tõmbas põlle üle pea ja karjus: „Durun! Yapmayin!” Jäta, ära tee!
Isa jättis veritseva ninaga, väriseva Saba voodile istuma. Tüdrukul oli nende mõlema pärast kohutavalt piinlik.
Isa oli alati olnud range, koguni hirmutav lapsevanem – isa võim on diktatuur, mitte demokraatia, oli ema mõningase uhkusega kord Sabale öelnud –, aga ta polnud kunagi olnud vägivaldne mees, vähemasti mitte Saba suhtes. Tütre arvates oli isa selleks liiga intelligentne. Kuid sel päeval oli tal tunne, et ta pole oma isa kunagi tundnud, või siis on teda tundnud vaid osaliselt, ja tema iseloomu juurde kuulus ka puhas kurjus.
„Kui sa lähed” – isa hääl värises raevust – „siis ei taha ma su nägu enam kunagi näha.”
„Samad sõnad,” vastas Saba vaikselt, „nii et ongi hea.”
Ta
