oli teda silmitsenud. Tema nokkmüts nägi välja nagu uksehoidjavormi jäänuk. „Aga hale vari selle kõrval, milline ta vanasti välja nägi.”
Mees ütles, et tema nimi on Bob. Ta oli teatris üle kümne aasta uksehoidja ametit pidanud ja armastas seda. Kui aasta tagasi õhurünnaku ajal viiesajanaelane pomm läbi katuse kukkus, mõjus see mehele rängalt.
„Raske obadus,” ütles ta. „Otse läbi rõdude parterisse. Tulekindel eesriie oli nagu käkrus taskurätt, istmed tuletõrjeveest märjad. Me kraamisime seda vahepeal natuke.”
Mees küsis etenduse nime, kuhu Saba kandideerib, ja neiu vastas, et pole aimugi – tal oli lihtsalt kästud pool kaksteist kohal olla.
Tema oletab, ütles Bob poolihääli, et Saba hakkab asendama lauljannat nimega Elsa Valentine, aga praegu oli siin igavene segadus, eriti pärast seda, kui hakati uusi meelelahutajaid värbama. Ühesainsas Prantsusmaal asuvas kompaniis oli seitsekümmend viis protsenti esinejatest haigemajas, komöödiahobuse tagajalad kaasa arvatud.
„Nii et ära muretse, kullake,” lisas ta. „Praegu kasutavad nad viimasedki riismed ära, nad on nii suures hädas.”
„Noh, see oli küll taktitundeline,” ütles Saba ja mees pilgutas talle silma.
„Ma teen nalja, kullake,” ütles ta. „Sa oled väike kompu.”
Sabat pahandas, et ta punastas, kuid just sel hetkel lahvatas ta näost tulipunaseks, nagu tema noorem õde ikka ütles – ta tundis, kuidas õhetus mööda rinda ja kaela ülespoole kerkis, kuni terve nägu tulitas.
Järgmiseks tuli plank täita, nimi ja amet kirja panna, ning Saba käsi värises selle juures. Tund aega hiljem poetas Bob, kelle kannul Saba marmortrepist üles ja seejärel mööda pimedat koridori edasi sammus, killukesi ajaloost. See, kullake, oli nõupidamisruum, kus Sheridan kirjutas „Keelepeksu kooli”. Ja seal, avas mees raske tammeukse ja osutas pimedale lavale, esines Nell Gwyn, „tead küll, apelsinidaam”.
„Ladu,” hõikas mees toa poole, mis oli täis vurisevaid õmblusmasinaid, taustadekoratsioone, parukaid. „Ja siit,” peatus ta sõrme suule asetades, „leiti laip.” Ta osutas pimedasse tuppa. „Kõige kuulsam,” lisas Bob, silmad kui tõllarattad. „Päris ehtne laip,” sosistas ta, „siin lava all, ja tema vaim kummitab …”
Bobi müts lendas põrandale, enne kui ta lause lõpetada jõudis.
„Paha poiss!” Hunnitu blondiin ilmus amulettkäevõrude kõlinal nähtavale. Ta andis Bobile mängleva hoobi vastu kukalt, suudles teda põsele ning õhk täitus vängest roosi- ja jasmiinilõhnast.
„Arleta Samson, jumalime.” Uksehoidja lõi särama. „Keegi ei öelnud mulle, et sa tuled.”
„Prooviesinemine. Nad peaksid nüüd juba teadma, kui imehea ma olen, aga ilmselt ikka ei tea.” Arleta sirutas üllatunult käed taeva poole.
„Anna see mulle, tüdruk.” Bob ei suutnud naiselt roosat nahast tualett-tarvete kotikest võttes naeratamast hoiduda. „Nii, kus sa siis oled olnud, kullake?”
„Kaks kuud Palladiumis, enne seda Brightonis. Ja kes on see vaene tüdruk, keda sa üritad surnuks ehmatada?”
„Saba Tarcan.” Taas käevõrukõlin, kui Arleta Sabal kätt surus. „Mina tulin ka prooviesinemisele.”
„Noh, mul on hea meel sinuga tuttavaks saada.” Arleta käepigistus oli kindel. „Ma viin su garderoobi.”
Ja kui Arleta vänge lõhnaõli tulv Saba kaasa viis, hakkasid öised hirmud taanduma, sest siin see oli! Kuulus teater, vaim, vambikõnnaku ja kahisevate sukkadega särav blondiin, kes rääkis justkui muu seas Palladiumist, nagu esineks seal igaüks, ning peagi pidi Saba tulevik ühel või teisel moel otsustatud olema.
„Tegelikult on Bobil vaimu suhtes õigus,” ütles Arleta, kui nad mööda pikka koridori sammusid. „Üks noor mees mõrvati, ma ei tea, millal see oligi, kullake? Millalgi seitsmeteistkümnendal sajandil. Ta suksutas direktori naist. Laip leiti lava alt, kui remonti tehti, aga tema vaim käib kummitamas ainult päevaajal ja ainult siis, kui etendus tuleb menukas, sellepärast meeldib ta meile kõigile.” Arleta küüniline kõlav naer erutas Sabat. Ta rehkendas, et Arleta on vähemalt kolmekümneaastane.
„Kas te olete teda täna näinud?” küsis ta.
„Veel mitte, kullake,” vastas Bob. „Aga küll näeme.”
Garderoob oli osa lavatagusest hämarate tolmuste ruumide kaosest. Kui nad sinna jõudsid, asetas Arleta tualett-tarvete koti peegli ette, lülitas sisse lampidekaare, jäi pinevalt oma peegelpilti uurima ja tõmbas sõrmega üle kulmukaare.
„Mitu prooviesinemist nad täna ära vaatavad?”
„Seitse-kaheksa,” sõnas Bob.
„Oled sa päris kindel, kullake?” Arleta hääles kõlas üllatus. „Viimasel korral oli oma sada inimest. Me ootasime päev otsa.”
Bob heitis pilgu kortsus paberilehele. „Jah. Kaks tüdrukut, kolm akrobaati, üks tantsija, ja siin on öeldud lihtsalt koomik, nime ma ei tea. Tass teed, kullakesed? Laoruumis on kann tulel.”
„Sa oled armas!” ütles Arleta. „Loed mu mõtteid.”
„Ma ei saa aru.” Arleta ilme oli ikka veel jahmunud, kui Bob ukse oma selja taga kinni pani. „Tavaliselt saadetakse ühte etendust tegema vähemalt viisteist inimest. Aga ära pane tähele.” Ta istus räpaseid tuhatoose ja iidsest kimbust pärit kuivanud roosinuppe täis tualettlaua taha. „Nad armastavad oma väikesi saladusi ja see tähendab, et ma saan peegli hõivata, enne kui teised tulevad. Sobib?”
„Ole lahke.” Saba riputas kleidi varna, soovides, et ema oleks siin ja aitaks tal end värvida. Vanasti oleks Joyce nalja visanud ja Capsataneid suitsetanud; talle oli see kõik meeldinud, enne kui ta nägi, kuidas asjad välja kukkusid.
„Olgu siis.” Arleta tõmbas sügavalt hinge ja silmitses end keskendunult. „Täna peab vist parimas vormis olema,” ütles ta uneleval häälel. „Mul on seda tõesti, tõesti vaja.”
Ta tegi roosa tualett-tarvete koti lahti – selle arvukad sahtlid olid pungil täis huulepulki, jumestuspulki, klaaspudeleid näokreemidega, vatitupse ja mitmesuguseid harju, väike pulk juuste kohevdamiseks, lokirullid. Koti põhjas oli blond šinjoon keras nagu magav kutsikas.
Arleta võttis jumestuspulga ja sattus kreemi väikese käsna abil põsesarnadele kandes justkui kergesse transsi. Apricot Sunrise, teatas ta Sabale, rambivalguses kõige parem. Järgmiseks harjaga veidi Leichneri puuderjat põsepuna, sutsuke valget puuderkreemi kulmude alla ja põsesarnadele. Tolmpuudrit roosa flanelltupsuga ja seejärel „ptühh” – Arleta sülgas paakunud ripsmetušile, ajas silmad peegli ees pärani ja kandis musta värvi kummagi silma ripsmetele. Ta paotas huuled rõõmutus naeratuses ja joonistas pliiatsiga huulte kontuuri, seejärel pruukis huulepulka: Max Factori Tru Colourit. „Kallis,” ütles ta Sabale selsamal uneleval häälel, „aga hinda väärt.” Rammus punane võru, mille tema huuled pabersalvrätile jätsid, nägi välja nagu vereplekk.
Arleta tõmbas peapaela dramaatilise käeliigutusega peast, nii et juuksed kuldsete lainetena tema näo ümber langesid. Ta hakkas ümisema, sellal kui käed õrnalt juustest pulste otsisid; viimane kõrk pilk oma peegelpildile, ja ta kinnitas juuksed paremalt küljelt kuldse nõelaga.
„Sul on ilusad
