võttis taskurätiku ja pühkis tassilt huulepulgajälje ära. „Ma tean üsna kindlalt, et pääsen läbi,” sõnas ta upsakalt.
„Kust sa tead?”
Arleta surus keele põske, pani silmad kinni ja kõõritas seejärel Sabat.
„Ütleme lihtsalt, et mul on mõjukaid sõpru,” lausus ta vaid.
Viies peatükk
Kui kõik prooviesinemised läbi said, viitis Dom Sabat oodates lavaukse juures peaaegu kaks tundi aega. Klaasputkas istuv uksehoidja luges Sporting Life’i kaanest kaaneni läbi. Dom vaatas, kuidas rekvisiidikorvid ja rõivaraamid tulid ja läksid ning kuulas veidi ärritatult vestluskatkeid: „Ma töötasin mitu aastat tagasi koos Mabeliga. Ta on imehea, aga kujuta ette – puhvvarrukad!” valjuhäälse keskealise, värvitud juustega naise suust, ja: „Mina sinu asemel käiksin parukaosakonnas ära” kehkjalt väikeselt ruudulise palituga mehikeselt.
Ja siis ilmus Saba tema selja tagant nähtavale nii rõõmsalt, nagu kõnniks pilvedel. Neiu põskedel olid erkpunased laigud; ta naeratas endamisi. Vihma hakkas sadama ja tänav oli tulvil suitsukarva või tumedate palitutega inimesi, kes vihmavarje lahti tegid.
Kõnniteele astudes vaatas Saba Domile otsa.
„Ma olen Dominic,” sõnas noormees. „Ma ootasin sind.”
„Ootasid mind?” Neiu näis segaduses ja kohmetu, ent taipas siis.
„Taevake,” ütles ta. „Ma ei tea, kas oleksin su ilma pidžaamata ära tundnud. Sa oled terve kui purikas.”
Sedasama oli öelnud ema ja see polnud sugugi tõsi.
„Kuule, anna mulle tänase pärast andeks,” lisas neiu õhetama lüües. „Kõike oli liiga palju. Ma olen esimest korda Londonis.”
„Ja mina sain esimest korda elus korvi.” Dom ütles seda naljatoonil, kuid see oli tõsi. Peaaegu.
„Ah, mine ikka!” Saba pilkas Domi ja naeratas samuti, meenutades sellega noormehele taas haiglas antud suudlust.
„Kas sul on kiire? Kas ma ei võiks sulle napsu välja teha? Võib-olla tassikese kakaod?” Oh, kerglased kombed olid visad kaduma, ehkki süda peksis nagu paganama trumm. See on kõigest söakas ettepanek, ütles Dom endamisi. Rahune maha.
Seda mõeldes märkas Dom neiu silmis palavikulist pilku, nagu hõljuks too õhus ega paneks ümbrust tähelegi.
„Noh, olgu siis pealegi,” ütles Saba pärast väikest pausi. „Mul on kõht jube tühi. Ma olin enne nii närvis.” Dom puudutas Saba käsivart, et teda hoiatada mööduva auto eest, mis oleks võinud talle otsa sõita, ja neiu jätkas sellesama uneleva tooniga: „Ma ei suuda seda uskuda. Üldse mitte. Ma ei tea tõesti, mida endaga peale hakata.”
Nad pidid jala minema. Oli tipptund, bussid olid täis. Dom ütles, et viib Saba Strandile Cavouri. Kui sadu tihenes, võttis ta palitu ja pani neiu õlgade ümber.
Pooles Regent Streetis istus Saba pingile nagu hulgus ja võttis parema kinga jalast. Uued kingad olid hõõruma hakanud. Neiu juuksed olid märjad ning kleepusid näole, mis oli kolmnurkne ja kõrgete sarnadega, ning ühtäkki paistis ta nii haavatav, noormehe palitusse mähkunud, ümberringi ruttav London; ja neiu väike jalg oli kõverdatud, et Dom seda näha saaks, nii et noormees tahtis seda pihku võtta ja suudlusega terveks ravida. Ta puudutas kergelt jalga; neiu ei tõmbunud eemale.
„Paha lugu,” ütles Dom. „Jalg maha võtta? Kiirabi kutsuda? Mis sa arvad?”
Saba viibutas käekotti tema pea suunas.
„Lollakas! Tolgus!” Poisilikkusehetk, mis Domile meeldis. Talle polnud kunagi meeldinud daamilikud neiud oma pärlikeede, rüppe pandud käekottide ning juttudega hobustest, emmest ja pidudest, kuid miks oli Saba nii heas tujus? Ta oli nii erutatud, et näis lausa sädemeid pilduvat.
„Tõesti, oli see vast päev!” ütles neiu Domile. „Oli see vast päev,” kordas ta. „Nii imetore!”
Kelner võttis neilt tellimuse: Domile pool bitterit, Sabale klaas limonaadi ja ükskõik milliseid võileibu, mida köögis kiiruga valmistada saab. Dom palus baariletist võimalikult kauget lauda, et nad saaksid juttu ajada.
„Oled sa kindel, et ei taha šampanjat?” küsis ta hoolt kandes, et toon oleks sundimatu.
„Noh, võiks kah,” vastas Saba vaikselt. „Ma sain tööd. Homme võetakse mult mundrimõõdud.”
Tundus, nagu tabaks tüdrukut närvilisushoog, kui ta seda ütles. Ta lisas, et tal on terve järgmise päeva kiire ja et tegelikult pole tal kombeks võõraste meestega väljas käia.
„Mina pole võõras mees. Ära unusta, et me oleme suudelnud,” narritas Dom, et jahmatust varjata. „Kas sa ei mäleta? Haiglas.”
Saba nägi nõnda punastades armas välja, kuid Dom märkas, et tüdruk tõmbas jalad koomale, ja kartis, et läks üle piiri.
„Kus kandis sa Walesis elad?”
Õhetus oli taandunud ja põskede kahvatu meetoon naasnud. „Cardiffis,” vastas Saba. „Pomeroy tänaval. Kurikuulsa Tiger Bay lähedal.” Nüüd narritas tema.
„Ja su vanemad? Kas nad on lauljad?”
„Ei.” Neiu paistis taas kurb. Dom mõtles, et Sabal on kõige ilusamad kulmud, mida ta iial näinud on – nagu mustad tiivad tumedate silmade kohal.
„Mind ei üllata, et sa tööd said,” ütles ta, lootes neiul tuju tõsta. „Sa olid tõesti väga hea … seda ma tulingi sulle ütlema.”
„Väga hea.” Saba heitis talle pilgu. „Sa mesikeelne meelitaja. Igatahes ei tea sina sellest midagi. Sa ei kuulnudki mu laulu.”
„Kuulsin küll. Ma andsin uksehoidjale pistist. Ma tahtsin sind näha.” Nüüd polnud Domil enam midagi kaotada.
Neiu vidutas silmi ja vaatas teda pilklik-kahtlustavalt. „Miks?”
„Sellepärast …” Noormees rüüpas lonksu, „sellepärast …” Ta pani silmad kinni ja mõtles: hoia end vaos, hoia end vaos. See oli viimane asi, mida tal vaja oli – tunnet, et enesevalitsus kaob käest. „Sellepärast, et sa oled tore.”
„Oi, täpselt nagu Ameerika sõdur.”
„Räägi oma tööst,” palus Dom. Ta tahtis neiu kätt hoida, tahtis, et ta paariks nädalaks Londonisse jääks, et nad saaksid teineteist paremini tundma õppida. „Kas sa tead, kuhu lähed ja millal?”
„Ei.” Sabal oli ikka veel see unelusest ärkaja ilme, nagu ei suudaks ta päriselt oma sõnu uskuda. „Ja isegi kui teaksin, ei tohiks ma seda öelda. Ma tean ainult niipalju, et kõik kaitsesüstid tuleb ära teha, tead küll, koolera ja kollapalavik ja tüüfus.”
Seda öeldes paistis neiu hirmunud. Ta teeskles rahulikkust. Domile olid need märgid liigagi tuttavad. Tal vajus süda saapasäärde. Niisiis väga tõenäoliselt Lähis-Ida, kus lahingutegevus ägenes, või India või Birma, ja see oli paganama kaugel.
„Kahju, mina lootsin, et sa lähed Southendi kai lõppu, nii et saaksime seda korrata.”
„Mida
