viskab ta laval vedru välja, mis ongi ilmselt talle kõige parem.
„Kella nelja paiku,” jätkas Crowley, „võetakse teid, eeldades, et suudame transporti korraldada, jälle peale ja viiakse meie peakorterisse Kasr-el Nili tänavas. Kui ei, võtke hobutakso. Peakorteris räägitakse teile turvalisusest, proovidest ja kontsertidest. Kahjuks ei oota teid just lust ja lillepidu, aga vähemasti ei pea me tükk aega lendama.” Ta heitis Sabale range pilgu, nagu tahaks öelda: Kuula, kolme-oksekoti-türduk, ma loodan, et sa pead vastu.
Juht vahetas käiku ja sõitis aeglasemalt; nad olid jõudnud tiidakil telgikobara, väikese sünge linnaku manu. Saba nägi, kuidas kaks Suurbritannia sõdurit üllatunult ringi keerasid, kui värskelt värvitud huultega ja kammitud Arleta neile kuninglikult lehvitas. Meeste kõhnad näod ujusid fookusse ja kadusid tolmupilve.
„Need vaesed tolgused paistavad surmväsinud olevat.” Willie oli nende juurde veoauto tagaossa tulnud.
„See mind ei üllata,” sõnas Crowley vaikselt. „Nad on rängalt rühmanud ja hullem on veel ees.”
Kui nad Kairosse jõudsid, kattis neid peenikese valge tolmu kiht ja valgus oli nii ere, et Saba tundis, kuidas silmamunad koobastes kokku tõmbuvad.
Nende elamine oli korteriteks jagatud endise hotelli ülemisel korrusel. See oli tänava kohal kõrguvate väikeste roostes sepisrõdudega kitsas ja määrdunud hoone. „Paras lobudik,” oli Janine umbusklikult pilku hoonele tõstes nobe märkima.
Džellabas vana egiptlane kutsus neid laialt naeratades sisse. Tema nimi, ütles ta puuinglise keeles, on Abel; kui nad midagi soovivad, pöördugu tema poole. Nad järgnesid mehe päevinäinud sandaalidele ja pragunenud kandadele ning jõudsid teisele korrusele, kus mees peatus ukse ees, millel oli silt „Naiste käimla”. Sees näitas ta neile uhkelt väikest hämarat vannituba vanamoelise gaasiboileri ja mõrase vetsupotiga, mille kaanel seisis hiiglasuur pudel putukatõrjevahendit.
Järgmisel korrusel oli nende väike kahetoaline jahedate plaatpõrandatega korter. Elutoast, mida sisustas tume vanamoeline mööbel ja kaunistasid pleekinud litograafiad kõrbevaadetest, pääses väikesele rõdule, mille keerukate nikerdistega luugid kõrgusid tänava kohal. Naisterahvas astus tuppa, käes klaaskauss kolme apelsini ja kolme banaaniga. Sabal valgus suu vett täis. Ta polnud sõja algusest peale banaani söönud.
„Shukran,”23 ütles ta naisele. „Need näevad ilusad välja.” Ta lisas araabia keeles: „Väga kena koht.”
„Tohoh,” hüüatas Arleta, kui uks oli jälle kinni pandud. „Kus sa neegrikeelt rääkima õppisid?”
Janine, kes oli punutud kušetile istunud, pahkluud risti, näis niisama kohkunud, nagu oleks Saba tõsise prohmakaga hakkama saanud.
„Ma kasvasin Tiger Bay lähistel üles,” selgitas Saba. „Meie tänaval elas kaks araablaste perekonda ja mul oli araablasest sõber ning muide, see pole neegrikeel, vaid araabia keel.”
„Mida araablane sinu tänaval tegi?” Janine’il oli kombeks rääkides üleolevalt silmalaud langetada.
„Seal elas igasugust rahvast.” Saba oli juba Janine’i peale pahane. „Kreeklasi, somaallasi – meie isad sõitsid koos merd. Sõidavad tänini. Mu isa on laevainsener.”
Janine mõtles järele. „Nii et ta on haritud inimene?”
„Jah. Loeb raamatuid ja puha.” Ennast täis idioot, mõtles Saba. Ta oleks tahtnud kiidelda, kui palju tema isa astronoomiast teab, kui mitut keelt ta räägib, hoobelda, et tema vanaisa oli koolidirektor, kuid mõtles ümber. Nad olid juba niigi rohkem sõnu vahetanud kui iial varem.
„Kas sa näe,” ütles Janine tasa, kergelt pead vangutades. Ta sättis oma kauneid käsi ja jalgu. „Inimesi on igasuguseid.” Kerged põhjainglise nasaalsed noodid murdsid tema hoolikalt timmitud hääldusest läbi. Nad vahtisid viivu teineteisele otsa.
„Nõndaks.” Arleta hüppas ühtäkki jalule. „Ma olen surmväsinud. Millise voodi teie valite, kullakesed? Mina võin ükskõik kus magada, nii et teie kaks võite eraldi toa pärast kakelda.”
Noh, kas ta võiks sellisel juhul üksi magada, küsis Janine. Ta ärkab iga tühja asja peale ja mõnikord meeldib talle öösiti lugeda.
„Igatahes, kullake,” naeratas Arleta laialt.
Seisatades vaid selleks, et banaan võtta, läks Janine toast välja päkkadel vetrudes nagu tormilise aplausi järel lavalt lahkuv priimabaleriin.
„Oh jumal küll!” ütles Arleta, kui Janine oli ukse kinni pannud. „Kust see upsakus tal küll pärit on?”
„Ma arvan, et ta oli mingis balletitrupis,” sosistas Saba vastu. „Ta on üsna peen.”
„Oh.” Arleta tõstis nõtkelt jala ja lehvitas laitmatut arabeski tehes käsi. „Vabandust, et küsisin.
Nii.” Arleta osutas latil rippuvale pleekinud sitsitükile. „Kumba poolt sellest kenast kapist sina tahad?”
Sabal oli ükskõik. Tal olid jalad lennukisõidust ikka veel nõrgad ja pea kumises. Sellal kui Arleta asju lahti pakkis, heitis Saba täies riides voodile ja kuulas tänavalt kostvat häältemelu, sõidukite tuututamist, hobusekapjade plaginat.
Kui Saba ärkas, istus Arleta kõrvalvoodil. Ta silmitses ainiti üht fotot, pani selle siis käest ja pühkis silmi. Tundus, et see on omaetteoleku hetk ja Saba teeskles magajat, kuid uuris poolsuletud silmi Arletat.
Arleta jalad olid paljad ja ta oli selga pannud virsikukarva siidöösärgi, mis rõhutas ahast pihta ning küütleva siidiga kaetud laitmatut tagumikku.
Ta võttis kotist sulgedega ehitud roosad sussid, kaks kooliõpetajalikku särkpluusi, mis olid armee standardtoode, õrna hõbesandaalipaari, khakikübara, väikestest pudelitest pungil tualett-tarvete koti, sulenoa, blondi paruka, uhke vaalaluude ja atlasspaeltega korseti. See kummaline esemekogum meenutas Sabale papist nukku, kes tal lapsena oli olnud ja kellele sai rõivaid selga kinnitada, andes nukule terve hulga imelisi rolle: uhke tibi, vamp, iluuisutaja, ratsutaja.
Ja nüüd … ah! Kohutav! Arleta oli riidest kotist välja võtnud väikese looma. Ta keeras ringi ja naeris Saba ahhetust kuuldes.
„Ära muretse, kullake, see pole elus.” Kui Arleta naaritsasalli vastu põske surus, tundis Saba vänget lõhnaõlihõngu. „Aga kas see pole taevalik? Austaja kingitus, ja siin täiesti kasutu,” ütles Arleta, „aga ma ei suutnud vaesekest maha jätta.” Ta rääkis sallist mahedalt, kurvalt, nagu olnuks see tõesti elus.
Saba arutas, kes oli selle Arletale kinkinud ja kas just too mees oli ta nutma ajanud; ta ei tundnud Arletat veel nii hästi, et küsida.
Sel õhtupoolikul vannituppa minnes tundis Saba kerget seebilõhna. Ta võttis riided seljast ning pesi end pealaest jalatallani. Saba tundis end kohutavalt pidetuna ja vajas tegevust. Kodule ei suutnud ta üldse mõelda. Ema tule ääres lillelisel toolil, tema näoilme. Janine oli enne teda vannis käinud ning oma pesulapi, hambaharja, aspiriinikarbi ja šampoonipudeli nii kenasti paika sättinud, nagu oleks kolmnurkjoonlauda kasutanud. Saba pani puhta mundrisärgi selga, harjas juukseid ja silmitses end hämmeldunult. Kas see oli tõesti tema? Elukutseliste trupi liikmena üksi Kairos?
Nüüd olid nad tänaval, pimestavas valguses ja kõrvetavas kuumuses. Arleta, vana kala, nagu ta oli, peatas hobutakso
Aitäh (araabia k).
