kõriseva Gloucestershire’i hääldusega, et Saksa hävituslennuk oli sedasama rongi kõigest mõni nädal tagasi jälitanud ning vedurijuht pidi sõitma üheksakümmend miili tunnis. Neiu vastas sõbralikult: „Jessas, ma loodan, et seda täna ei juhtu” ja tema hääles kõlas kerge laitev toon, nagu tahaks ta jutu lõpetada. Kes suudaks iial mõista inimiha juhuslikkust? Miks Dom, kes nüüd ajalehe varjus magajat teeskles; miks mitte neiu?
Nüüd mõtles Dom Saba silmadele: tumepruunid või keskmiselt pruunid? Need olid selle tobeda väikese kübara loori alt teda uurinud nagu puuriloomad; neis säras elu. Ja nüüd, kus Dom sellele mõtles, taipas ta, et üks laul, mida Saba laulis – kuidas Jumal õnnistab last, kes sai oma tahtmise –, oli palve iseseisvuse, elu, väärikuse saavutamiseks, mitte mehe kättesaamiseks.
Saba oli ilus, selles polnud kahtlust, kuid Dom oli küllalt kaua haiglas olnud, et inimlikku veetlust umbusaldada. Ta mõtles neidudele, kes oma endiste armsamate uudset nägu nähes karjudes palatist välja tormasid. Annabel oli vähemasti mõningase väärikusega lahkunud, kinnitades noormehele ikka ja jälle, et asi pole temas, vaid „olukorras”, nagu ta selle ebamääraselt sõnastas, helesinised silmad loitlemas nagu ikka siis, kui ta oli siiras. Mõte, mis meenutas Domile Peterit, head sõpra Cambridge’i ajast, meest, kellele meeldisid tüdrukud, T. S. Eliot ja autod. Peter oli see, kes istus Cami sillal ja luges talle valjusti „Nelja kvartetti”26 ette; hoolt meile õpeta ja hoolimatust samas, oli rida, mis Domile ühtäkki meenus.
Aasta enne seda, kui tema lennuk Prantsusmaa kohal alla tulistati, oli Peter ostnud endale kohalikult autolukksepalt kaheksa naela eest pimestavrohelise Austin 10. Teda jahmatas, et tal oli nõnda vedanud, ja nad olid ühel ilusal suvepäeval sellega läbi Oxfordshire’i kihutanud. Auto plahvatas nädal aega hiljem, ja kui Dom Peterit viimast korda nägi, istus too rohul, autotükid ümber.
„See on minu süü,” ütles Peter. „Ma olin loll. Ma lasksin end värvist ära võluda nagu tüdruku ilusatest silmadest.” Pärast üürikest pausi lisas ta: „See on üks kuramuse lootusetu loks.”
Tunnelis oli ikka veel pime. Et tegevust leida, luges Dom taskulambi valgel veel kord Saba ema kirja. Seda esimest korda lugedes oli Dom tundnud pettumusetorget – niisiis oli Saba kindlalt ja trotslikult oma teed läinud ja tahtnud oma kannatamatuses kõik sinnapaika jätta. Kuid siis tundis ta midagi kergendusesarnast.
Sest mida ta sellest tüdrukust teadis? Ainult seda, et Saba on laulja ja et ta imetleb tema julgust ja et hetkel, mil ta oli tüdrukule öelnud, kust tema nahasiirik pärit on, olid nad valjusti naernud nagu noored inimesed ikka.
Elus on selliseid hetki, mõtles Dom, mida sa ei suuda päriselt ära seletada ega mõista, kuid mis on täpsed ja vääramatud nagu sujuvalt auku veerev piljardipall või nagu mäestikukurv, mis võetakse suurel kiirusel, kuid laitmatult, nagu aegluubis.
Ja lind hüüdis vastu kuuldamatule muusikale põõsastikus. Oi, milline kuramuse loll temast oli saanud. Dom süüdistas selles sõda.
Kui Dom Pomeroy tänava poole sammus, kastis Cardiffi lahte kerge vihm. See langes tasa pärljasse merre, mida eraldas taevast õhkõrn viirg, ja hägustas majaderivi piirjooni, mille kohal kiljusid kajakad. See ladises puldankatetele, mis kaitsesid köögivilju Loudouni väljaku servas asuva Lähis-Ida vürtspoe ees. Siin elab Saba, mõtles Dom.
Ta tõstis palitukrae üles ja vaatas kella. Tal oli kakskümmend neli tundi puhkust: kõige rohkem kolm tundi rongi väljumiseni, millega ta pidi tagasi sõitma.
Tänavanurgal naeratas talle naine, kellel oli vihmamantel sari peale tõmmatud. Poisike sõitis jalgrattaga mööda. „Kus te lennuk on, ärra?” küsis ta.
Järgmise tänava nurgal seisis häbitus alastuses maja, mille pomm oli pooleks lõiganud; oma pleekinud roosa tapeedi, rohelise pliidi ja tahmaste sarikatega oli see otsekui tüdruk, kel on püksid rebadele tõmmatud, või vilets lavakujundus. Vaene maja vaesusega võitleval tänaval.
Saba tänavad. „Kurikuulus Tiger Bay.” Neiu oli Domi selle eest hoiatanud ja teda sellega narrinud.
Kuna Sabal oli loomulikku väärikust ja maailmakodanikust artisti enesekindlust, polnud Dom neiu taustale eriti mõelnud ja nägi nüüd vaeva, et need kaks kujutluspilti temast mõttes kokku panna. Annabeli vanematel oli ilus vana Tudorite-aegne maja Wiltshire’is, vallikraav, kus ujusid luiged ja pardid, ning korter Lincoln’s Innis. Domi ema oli neist väga heal arvamusel: nende tarkusest, laitmatust mööblist, hooajapiletitest Glyndebourne’i ooperifestivalile. Ilmselt oli ta kavatsenud poja pulmad Annabeli vanemate aias pidada. Dom polnud veel suutnud emale tõtt rääkida.
Pomeroy tänava maja eesuksel oli lõvipeakujuline koputi. Dom tõmbas sügavalt hinge ja koputas.
Uksele ilmus vana naine, seljas must kleit, jalas kummisaapad. Esiku hämarusest kiikasid tema silmad – tumedad ja küsivad.
Kogu tee siia, sammudes mööda tahmaseid tänavaid, mis viisid sadamasse ja Pomeroy tänavale, oli Dom iseendaga vaielnud ja lõpuks kokkuleppele jõudnud. Ta tuli siia lihtsalt sinist mantlit ära tooma; kui Saba ema abi vajab, teeb ta väärikalt kõik, mis suudab, ning taandub seejärel taktitundeliselt ja kiirelt. Temas ei tohi olla kübetki naistekütti; külaskäik on lihtsalt lahke teene.
Kuid vana naise nägu lõi teda nähes otsekohe särama; ta asetas käe Domi varrukale ja läks väga elevile.
„Ruttu, Joyce!” hõikas ta üle õla, nagu oleks Dom koju naasnud kadunud poeg. „Tule! Tule ruttu! See poiss on siin!”
Koridori lõpus löödi uks lahti ja välja astus kena naine, umbes neljakümnene, oletas Dom. Naise paksud tumedad juuksed näisid värskelt lokitud ja tal olid huuled värvitud. Naine, kes kannab enda eest hoolt või oli end just tema külaskäiguks üles löönud.
Naine juhatas Domi koridorist paremal asuvasse elutuppa – hubasesse tuppa, kus kaminas põles tasane tuli. Nurgas seisis klaver, puldil noodid. Vana naine nägi, et Dom seda vaatas, ja naeratas julgustavalt.
„Ma oskan mängida,” hooples ta. „Saba õpetab. Temal meeldib väga.”
„Tansu,” sõnas noorem naine kindlalt, „mine ja võta saapad jalast ära. Ma teen härra Bensonile tassi teed – või eelistate kohvi? Meil on mõlemat.”
„Kohvi, palun,” vastas Dom. „Kui teil seda jätkub,” ja lisas siis kohmetult: „See tähendab, normid ja puha.”
„Türgi kohvi? Inglise oma? Mu mees töötab laevadel, kohv on üks asi, mida meil on.”
„Türgi, palun.” Dom polnud kunagi varem seda joonud, aga miks mitte proovida? Kõik oli juba niigi kummaline.
„Oi, ja ma nimetasin teid härraks.” Naine silmitses teda ettevaatlikult. „Ja unustasin teie auastme.”
„Nooremleitnant,” vastas Dom. Kiire ohvitseriks ülendamine polnud talle niikuinii päris reaalne tundunud; näis, et see oli teenimatu, nagu seegi, et ta elus oli.
Ta heitis kiire pilgu raamaturiiulitele ja grammofonile, mille kõrval oli kena virn plaate. See pere ei vastanud tema ettekujutusele tavalistest tööinimestest.
Grammofoni kohal oli raamitud foto tüsedapoolsest naisest, kes seisis uhkelt sfinksi kõrval, päikeseprillid ees.
„Umm Kulthum.” Vana naine oli naasnud. Tal olid jalas lillelised toatuhvlid ja ta silmitses fotot lausa jumaldaval ilmel. „Väga, väga hea.” Ta osutas plaatidele ja puudutas mõnda õrnalt. „Ilus,”
T. S. Elioti luuletsükkel.
