Samir oli väga rõõmus, kuuldes, et Saba on pooleldi türklanna, ja poputas teda juba ülearu.
„Kas teie tavaline hommikusöök, madame?” küsis ta. Seni olid nad igal hommikul nautinud ehtsat kohvi, ehtsaid mune ja ehtsat võid ning söönud väikesi Musa cavendishii banaane, mille nad maailma parimateks ja maitsvaimateks kuulutasid.
„Ma ootan teisi,” vastas Saba päikeseprille ette pannes ja sigaretti pitsi sättides. „Siinne toit on uskumatu,” ütles ta Cleeve’ile. „Pärast kaardisüsteemi sunnib see end süüdlasena tundma.”
„Oi, pole vaja end süüdi tunda.” Mees klõpsas välgumihkli lahti ja sirutas leegi neiu poole. „Nautige seda, kuni saate; kui teele asute, peate kuivikute ja veiselihakonservidega läbi ajama. Muide, kas te teate, millal teele asute?”
„Ei, veel mitte.”
„Üsna varsti,” ütles mees. Kui ta jalad välja sirutas, lendasid kaks prantssaia pärast kakelnud väikest lindu minema.
Samir sekeldas veidi aega nende ümber, kohendas salvrätikuid ja kallas kohvi. Kui Saba temalt küsis, kuidas ta end sel hommikul tunneb, naeratas kelner talle säravalt ning vastas: „Il-hamdu li-illah,” ja Cleeve naeratas Sabale loiult, heakskiitvalt.
„Mida ta ütles?”
„Il-hamdu li-llah tähendab „Jumal olgu tänatud” – see hõlmab kõike, mis mahub vahemikku „väga hästi” ja „olen ühe jalaga hauas, aga ei tohi nuriseda”.”
„Ja kas te räägite kelneritega alati nende emakeeles?”
„Ei,” naeris Saba. „Ainult mõne sõna. Isa õpetas – ta on tegelikult türklane.” Saba kustutas sigareti: huhh! Läheb aega, enne kui suits talle meeldima hakkab.
Cleeve võttis kaks tükki suhkrut ja segas kohvisse.
„Niisiis te räägite türgi keelt?” Ta lükkas poisiliku salgu laubalt ja vidutas päikesepaistes Saba poole lõbustatult ja uudishimulikult silmi.
„Saan hakkama. Me rääkisime kodus türgi keelt.”
Kaks varblast olid jälle platsis ja nokkisid ägedalt saia.
„Häbematud vennikesed,” naeratas Cleeve laialt. „Need on vist küll Kairo kõige rasvasemad linnud – ilmselt peavad seda platsi rentima.”
Restorani ukse juures tekkis väike sagin. Arleta oli kohale jõudnud, munder tihedalt vööga kokku tõmmatud, juuksed päikesepaistes helkimas.
„Kuulge,” ütles Cleeve ja tõusis rutakalt, „ma lasen jalga ja jätan teid sõprade seltsi. Bon appétit.”
„Oi, ma tahtsin teilt midagi küsida.” Mees võttis kaabu ja keeras ringi. „Kus te proovi teete?”
„Mansouri tänava vanas kinos,” ütles Saba. „Täna on meie esimene korralik proov Max Bagley’ga.”
„Närveerite?” Mehe naeratus oli pilklik.
„Veidi.”
„Võib-olla astun hiljem läbi,” ütles mees. „Ma tutvusin Bagley’ga Oxfordis. Me oleme koos mõne saate teinud.”
Saba lootis, et mees lisab: „Te peaksite ühte mu saatesse laulma tulema,” kuid mees ei teinud seda.
„Ärge muide Bagley’t peljake,” olid tema viimased sõnad. „Tal on kohutav maine, aga tegelikult on ta lammas hundi nahas ja väga-väga andekas. Temalt õpite nii mõndagi.”
„Kena,” ütles Arleta lahkuva Cleeve’i elegantset selga vaadates heakskiitvalt. „Mida ta tahtis?”
„Ta ütles, et teeb siin sõjaväe jaoks saateid,” vastas Saba. „Kas sa tunned teda?”
„Ei, produtsente vahetatakse kogu aeg, aga minu meelest on ta üsna kobe.”
„Ta oli võluv,” ütles Saba. „Väga sõbralik. Ma kaalun varsti üle saja kilo, kui nii edasi läheb,” lisas ta juba teisele kuumale prantssaiale võid määrides. „Need on mu elu parimad hommikusöögid.”
„Tunned sa end täna hästi?” Arleta võttis tema käe ja silmitses teda lahkelt. Kui Arleta eelmisel õhtul Saba vannitoas summutatult nuuksumas ja nutmas leidis, oli ta tualett-tarvete koti käest pannud ja teda kõvasti kallistanud.
„Väga hästi,” ütles Saba. „Tead, lihtsalt …” Koduigatsus oli teda rünnanud nagu metsloom; ta polnud seda oodanud, ei saanud sellest ikka veel täie enesekindlusega rääkida. Ema ilme, kui rong liikuma hakkas. Viimane käeviibe. Saba soovis, et poleks enne lahkumist teinud seda õelat märkust, et ema enda eest kunagi ei seisa … Kes seisaks, kui ema nahas oleks? Ja nüüd – mis siis, kui ta pommirünnakus surma saab? Tan samuti, nad kõik?
Arleta patsutas tema kätt. „Mõnikord on see nagu hoop kõhtu – aga sa saad väga hästi hakkama, lapsuke, ja varsti hakkame tööle.”
„Siis tunnen end paremini.” Õige. Töö oli võimas valuvaigisti, nagu kõik muugi, kuid Sabal valgusid silmad jälle vett täis ning ta lootis, et Arleta jätab jutu ja hakkab sööma. Samir oli äsja toonud veel kohvi ja uue korvitäie võiseid sarvesaiu.
„Daamid, palun – veel, veel, veel,” ütles ta nende rõõmu ennetades. „Te olete liiga …” Ta pani sõrmeotsad kokku ja kõverdas huuli, et näidata rahulolematust nende ahaste pihtadega.
„Neile siin meeldivad nii väga plumpsukesed,” ütles Arleta, kui kelner oli läinud.
„Ja kes on plumpsuke?” Saba pani päikeseprillid ette.
„Paks naine, kelle ihu teeb plumps!, kui talle nii teha.” Arleta suskas Sabale sõrmega ribide vahele.
Nad naersid, kui ilmus Janine, eredas päikesevalguses kahvatu ja vaat et läbipaistvalt kõhn. Kui ta istet võttis, pani nende pea kohal mürisev lennuk laua vabisema. Janine magas halvasti, tänan küsimast: liiga palju kärbseid, liiga palju tänavakära. Kui Samir tuli puuviljakandikuga, saatis Janine ta käeviipega minema, öeldes, et puuvili teeb tal kõhu lahti – ta võtab hoopis musta teed ja röstsaia.
Kärnane kass uudistas teda. Loom tuli oma kohalt vilust välja ja nühkis end vastu tema sääri.
„Ära puutu teda, ära räägi temaga.” Janine’i pilk oli teele keskendunud. „Ühele mu Sadler’s Wellsis töötavale sõbrale tuli kõhtu kakskümmend kaheksa süsti teha, pärast seda kui kass oli teda Lääne-Aafrikas hammustanud. Ta pole ikka veel terve. Kõtt! Kõtt! Mine ära, ilge elukas.” Ta sihtis kassi elegantse jalahoobiga. „Üks teine sõber, vaene naine,” jätkas ta hoolikalt salvrätikuga suud pühkides, „eksis maasturiga Liibüa kõrbes ära. Liivatorm. Temal ja ülejäänud seltskonnal sai vesi otsa ja nad pidi jooma, teate küll, omaenda väljutatud vett, kuni nad viimasel minutil surmasuust päästeti.”
„Kas sa oled alati selline tobe optimist olnud?” küsis Arleta, kui jutt oli räägitud ja Janine palunud, et talle veel kuuma vett ja vahest ka lõik sidrunit toodaks.
„See pole kuum – vesi,” ütles ta siis, kui Samir oli lahkunud. „Nad ei suuda seda kunagi õigesti keeta. Ma olen realist,” jätkas ta. „Te kuulsite, mida kapten Furness ütles: me ei tohiks siin ollagi, enamik truppe
