et nad lahkuvad sellest neoontulede, ööklubide ja rõivapoodide linnast peagi. Haldjatemaalt võetud ja kõrbesse pillatud otsekui kireva paberiga kommid; sellised, mida täiskasvanud annavad hirmunud lastele, et nende mõtted hambaarstilt või mõnelt teiselt häirivalt toimingult eemale viia. Saba seisis rõskes toas ja värises.
„Sina.” Madame vaatas Saba poole. Tema maniküüritud küüs toksis vastu hambaid. „Tumedad juuksed, oliivikarva jume,” pomises ta. „Käes!” Ta sööstis raami juurde ja ilmus lagedale valge rõivakotiga. „Midagi lausa imelist. See kleit tehti kõige jumalikumast sarikangast. Ma jäljendasin vana Schiaparelli lõiget ja see on …” Ta vakatas taktitundeliselt. „Noh, vaata ise.”
Ta tõmbas kleidi välja.
„Ooh!” Nad ahhetasid nagu lapsed. Kleit lendles ventilaatori tuules nagu liblikas, pihikut ehtivad haprad hõbeniidid nägid välja nagu härmalõng; pikk siidist seelikuosa oli nii õrn, et võbeles tuules; ja seejärel võpatasid kõik, kuna lennukimürin väljas muutus talumatuks.
„See pole aus, see pole üldse aus.” Arleta tegi, nagu tahaks Sabale vastu pead virutada. „Mina tahan seda, ja ma olen temast vanem.”
„See käis „Šeherezadega” ringreisil.” Madame hoidis kleiti vastu Saba rinda. „Ma tegin selle sallist, mis kuulus ühe maharadža tütrele, muide, pihikuosas on ehtne hõbe. Mis su vööümbermõõt on?”
„Kakskümmend neli tolli.”
„Ideaalne, proovi selga. Palun pese enne käed puhtaks.” Ta osutas kausile ja seebitükile toanurgas.
Saba võttis tolmuse mundri seljast. Ta kooris pluusi maha. Aknast paiskus sisse loid tuuleke, mis lõhnas bensiini järele.
„Nii.” Madame piserdas teda kiirelt tuttidega ehitud lõhnaõlipudelist; kleit voogas tema pea kohal. „Tõmba kõht sisse.” Madame sidus tema piha ümber õrna hõbenööri. „Juuksed valla.” Ta lükkas Saba juuksed kõrva taha.
„Vaata nüüd.” Ta soris klaasuste ja paljude sahtlitega kapis ning tõi lagedale tillukese võltsbriljantprossi, mille ta kleidi pihikule kinnitas. „Ei mingeid ehteid peale selle,” käsutas ta. „Juuksed lainesse, rinnanõel ja kleit, ça suffit34.”
„Oi issand.” Loorja päikesevalguse viirg langes poolviltu Sabale ja ta seisis vapustatult. Kleit oli temast teinud imekauni müütilise olendi ja tal valgusid silmad vett täis, sest ta oli äsja kujutlenud enda kõrval seismas ja ahhetamas ema, kes oli luksusele väga vastuvõtlik.
Kuid siis meenus talle vidusilmne suitsetav ema, kes oleks võinud selle õhtu üldse ära rikkuda. Neil oli kord olnud kohutav tüli, kui Saba keeldus selga panemast inetut kleiti, mille ema oli oma masinaga õmmelnud. Ohtralt sõimu, palju kisa. Saba tormas oma tuppa voodisse ja paugutas ust, nii et maja värises, ema karjus talle väga mürgiselt järele: „Oi, kas väike preili Kõiketeadja on pahane või? Oh taevake! Taevake! Taevake!”
Viimastel aastatel oli Saba hakanud aimu saama, et mõni ema loodud rõivaese polnud päris laitmatu. Näiteks sel mummulisel kleidil, ehkki see oli stiilselt välja mõeldud, oli üsna ebatasane palistus ja kaeluses lohakas kant. Arusaamad muutusid, kas sa seda siis tahtsid või mitte. Ema ise käitus nagu tuulelipp, kui isa kodus oli.
„Kas ma tõesti võin seda kanda?” küsis Saba Madame Eloise’ilt.
„Muidugi. Aga kui sa selle ära rikud, siis maksad välja.” Nad rääkisid teineteise peegelpildile, sellepärast oli raske aru saada, kas see oli nali või mitte. „Kui palju sulle praegu makstakse?”
„Kümme naela nädalas!” Saba ei suutnud ikka veel seda uskuda. „Neli naela koori eest, see on kõigi artistide püsipalk. Ja teile?” küsis ta vastu. „Aus mäng.”
„See ei puutu sinusse.” Madame tegi lehviku taha varjuva geiša liigutuse. „Liiga vähe, et siia jääda, kui lahingutegevus ülearu ägedaks läheb, nagu ma olen kuulnud … Ah, pole tähtis.” Ta tegi, nagu tahaks Sabale kõrvakiilu anda. „Keskendu olulisele. Nüüd sinu kleit, Arleta.”
Virsikukarva aluspesu väel Arleta kammis akna juures mõnuga pead ning nautis päikesemängu juuste kuldsetel ja punastel toonidel. Kui Madame küsis, kas ta on oma juukseid kunagi tooninud, vastas Arleta, et on paar korda Coty Tahitian Sunseti kasutanud, aga peamiselt on kõik Jumala looming. Ta heitis juuksed dramaatilise liigutusega üle õla.
Madame ütles, et nad näevad vapustavad välja, ja muutus avameelseks. Tal on ka firma, ütles ta, kus õmmeldakse meeste mundreid, ja mehed on iga toll niisama edevad kui naised; see, kui suure numbri nad teevad pükste passitamisest või embleemi täpsest asendist vanemohvitseri varrukal, on pentsik. Ta pakkus neidudele kohvi ja halvaad ning hoiatas, et nad siin teenivate meestega ette vaataksid, sest nood on seksinäljas ja käituvad nagu metsloomad. Ta ei hakka kordamagi lugusid, mida on kuulnud. Madame lubas, et kui naised ringreisilt tagasi jõuavad, viib ta nad basaaripoodi, kus müüakse Kairo peenimat siidi. Siis küsis ta, kas neil on siin peigmehi.
„Meil keelati kohalike kvartalisse minna.” Janine katkestas teda. Ta oli mõttessevajunult akna juures istunud, käed rüpes kokku pandud.
„Oeh, häh, igav!” ütles Madame. „Minge. See on põnev. Suurbritannia kasarmute läheduses ähvardab teid palju suurem oht, pealegi mulle meeldivad egiptlased, nad on nii naljakad ja nii intelligentsed; see tähendab – palun! Nad ehitasid püramiidid, neil on imeilus kunst, nad tegid esimese teleskoobi, ja meie kohtleme neid nagu …” Ta kõverdas vastikust teeseldes huuli ja võngutas kätt. „ … musti, mustlasi! Tobe!”
„Hmm.” Janine polnud veendunud.
„Nii, sina!” Madame silmitses Arletat. „Sulle sobib midagi sensatsioonilist.” Ta tuli tagasi, käe peal kleit, mida katsid vana kulla karva litrid.
„Oo, hurraa!” ütles Arleta, kui oli kleidi selga pannud. Ta vaatas ennast peeglist ja hööritas puusi. Arleta suudles Madame’i ja ütles, et tunneb end selle kleidiga nagu näkineitsi, ja kes oleks võinud arvata, et korraliku kleidi leidmiseks tuleb Kairosse sõita. „Kas oleks täiesti mõeldamatu,” küsis ta võluvalt, „et ma selle ringreisile kaasa võtaksin? Ma hoolitsen selle eest.”
Saba teadis, et see pole tõsi. Arleta astus õhtul kleidist välja ning jättis selle Janine’i suureks nördimuseks põrandale vedelema. Janine ütles, et rõivaste riidepuule riputamine võtab vaid viis minutit.
Janine sai kahvaturohelise šifoonkleidi ja hõbedased kingad ning pika võltspärlikee, mille Madame põnevalt tema piha ümber sidus.
„Voilà.” Ta rivistas nad kõik peegli ette üles. „Las ma vaatan teid kõiki koos. Mitte sinna – sinna.” Ta muutis Saba prossi asendit. „Ilus, ilus, tüdrukud,” nurrus ta. „Veel üks asi.” Ta tormas sametist nõelapadja juurde ja tõmbas välja kolm kübaranõela. „Pange käekotti, igaks juhuks.”
„Milliseks juhuks?” küsis Saba.
„Rünnaku puhuks,” vastas Madame. „Ma ütlesin juba, et mehed on kodust kaugel ja mõned neist on väga häbematud. Vaevalt nad tahavad sellised olla,” ütles ta Janine’i kiljatust kuuldes. „Asi on lihtsalt selles, et siin, eriti kõrbes, muutuvad mehed üksildaseks – sellist üksildust saab peletada ainult naisterahvas. Niisama lihtne, ja kes saab neid süüdistada.”
Конец
Sellest piisab (pr k).
