ma ei tea. Kas teile teeb veel miski muret?”
„Noh … see kõlab veidi tobedalt, aga mu mees arvab, et kogu loos on midagi kahtlast.”
„Miks?”
„Noh, tavaliselt peab ENSA-sse saamiseks olema kahekümne viie aastane; Saba on kakskümmend kolm ja ta saadeti kohe teele; tavaliselt, ütleb mu mees, kulub mõni kuu kaitsesüstide tegemiseks, paberite täitmiseks ja muuks. Millest see kiirustamine?”
„Võib-olla oli sinna just kiiresti meelelahutajaid vaja – minu meelest suundus Põhja-Aafrikasse 8. armee koosseisu oma kolm ja pool tuhat liitlaste sõdurit.” Domi mõte töötas välgukiirusel. Praegu käisid kõige kibedamad lahingud just kõrbes.
„Ma ei saa sellestki aru, mida me Põhja-Aafrikas teeme,” ütles Joyce nukralt. „Tundub, et see on nii kaugel.”
„Ongi,” vastas Dom leebelt. Ta tahtis juba Põhja-Aafrika strateegilist tähtsust selgitada, kuid ajalootunni pidamiseks polnud õige aeg ja niikuinii mõtles ta samal ajal 89. eskadrilli Põhja-Aafrika-tiivale. Ta oli seal kord õppustel olnud, kaks nädalat kõrbes oodanud, enamasti vadis lahingut oodates halba džinni joonud.
„See pole võimatu,” vastas ta valjusti. Läbi tohutu avaruse, lõputu sinitaeva lennates oli ta end tundnud peaaegu nagu lind.
„Kas te tunnete seal kedagi?” küsis Joyce.
„Mitte paljusid – mõnda.” Tundus väär ema lootusi üles kütta. „Kuid tagasi teema juurde. Miks teie mehe arvates siis tütar sinna saadeti?”
„Ma ei tea,” vastas naine kinnisel ilmel. „Peate temalt endalt küsima. Võib-olla ta liialdas. Tal on Türgist ja maailma sellest osast kohutavad mälestused. Esimese maailmasõja ajal kadus tema külast palju inimesi. Tema oli merel. Ta arvab, et tema vennad hukati. Vaene mees.” Joyce ohkas raskelt. „Pole ime, et ta kardab.”
„Kas Saba teab seda?”
„Ei. Ta on isa väike päikesekiir – või oli. Isa tahtis, et ta selleks jääks.”
„Milline Saba oli?” See küsimus lihtsalt lipsas suust. „Ma mõtlen lapsena.”
„Vallatu, imeline! Ükskord ütles mu tädi: „Ma pole kunagi näinud, et üks laps niimoodi toa särama paneb nagu tema.” Jonnakas. Me käisime ikka Lõuna-Walesi orgude piirkonnas minu vanemate juures; neil oli hobune ja vanker, ja Saba tahtis ikka ohjad enda kätte võtta, ehkki oli kõigest nelja-aastane. „Anna mulle, emme! Ma saan hakkama! Sina pole selle hobuse ja vankri kamandaja.” Kui hobune ühel päeval koos meiega kappama pistis, siis ta nautis seda, ütles, et see on tema elu parim päev!”
Nõnda naerdes oli Joyce ilus naine.
„Ta oli kõigi lauljate järele hull: Billie Holiday, Dinah Shore, Helen Forrest28. Kui talle „Deep Purple'i” plaadi saime, mängis ta seda vist oma tuhat korda, see ajas meid hulluks, ja ta oli oma toas tundide viisi üleval, et muusikalisi fraase õppida.”
„Kuid ta on lohakas.” Ema vaatas veel kord mantlit. „Enamasti mõtleb ta lauludest, nii et …” Korraga tõstis ta pea.. „Kuulge, kas te aitate, kui saate?”
„Ma ei tea. Ilmselt pole tal häda midagi. On ju teada, et post liigub seal aeglaselt … ilmselt saate kirja niipea, kui ma lahkun.”
„Ma olen kahevahel,” ütles Joyce. „Tema hääl oli nii rõõmus, tööd tehes on ta alati rõõmus, kuid ta on liiga usaldav.”
„Kui ma sinnakanti satun,” ütles Dom pingsalt mõeldes, „siis mida ma talle peaksin ütlema? Ma ei saa lihtsalt peaaegu võhivõõrana ligi astuda ja teda koju kamandada.” Ühtäkki oli olukorra tobedus talle selgeks saanud.
„Ei! Ei! Ei! Ärge seda küll tehke.” Joyce’i nägu oli ühtäkki särama löönud ja ta näis kümme aastat noorem. „See on talle imeline kogemus. Minge lihtsalt teda kuulama. Ma ei tea, öelge, et ma saan aru, aga … Ma tahan lihtsalt kuulda, et ta on väljaspool hädaohtu.”
Ta heitis pilgu kaminal seisvale kellale. Kümme minutit puudus poole viiest.
„Ma pean minema,” ütles Joyce.
„Mina ka.”
Kui soovite, võime koos minna.”
„Viimane küsimus.” Dom tundis, et peab teadma. „Kas te teete kõik tütre kirjad lahti? See tähendab, need, mida võõrad talle saadavad?
„Enamiku.” Naine vaatas talle trotslikult otsa. „Ma ei taha, et tema isa veel vihasemaks saaks, ja kui te teda tunneksite, ei tahaks seda ka teie.”
„Ja kas veel keegi on talle kirjutanud?”
„Ainult teiesugused noored mehed.”
Kiivussööst oli terav ja tabas Domi ootamatult. Tal polnud mingit õigust Saba pärast armukade olla, kuid ta oli siiski.
„Te mõtlete mehi, kes on tema laulu kuulnud?”
„Jah, ja lisaks muidugi veel Paul.”
„Paul?”
„Tema peigmees, väga lühikest aega,” nentis Joyce kibestunult. „Kena noor mees, kes õppis koolmeistriks, heast perekonnast. Ta oleks Saba kohe naiseks võtnud. Saba jättis ta veidi aega enne Londonisse minekut maha, astus ühel õhtul autost välja ning pani jooksu. Ma ei tea tänini, mis tegelikult juhtus, aga Pauli süda on murtud. Saba-taolised meenutavad liiga tugevat elektrivoolu – nad ei saa aru, kui kohutavalt nad teistele haiget teevad.”
Kas see oli hoiatus või ähvardus? Dom polnud kindel.
Kuid hiljem, kui nad koos mööda Pomeroy tänavat sammusid, tajus Dom, et teda täidab tohutu, kärsitu, ootamatu erutus.
Ta vajas uut väljakutset – tahtis mitmel põhjusel, ja need kõik polnudki Jackoga seotud, jälle lennata ja võidelda. Saba oleks seiklusele vürtsi lisanud, kindlustanud, et Dom saab selle kõigega hakkama muretult ja sundimatult; ta oli üsna kindel, et ei saa kõrvetada.
Kaheksas peatükk
Naised käisid hommikust söömas nurga taga asuva väikese hotelli Minerva õuerestoranis. See oli ilus koht: maja seinu katsid jasmiinid ja bugenvillead ning hoovi keskel oli väike purskkaev, mille õrn mahe õhkamisesarnane vulin mõjus hüpnootiliselt. Mõni nädal pärast nende saabumist istus Saba seal parajasti üksi, kui üks vilajas inglane ligi astus.
Mees tutvustas end võluva naeratusega. „Minu nimi on Dermot Cleeve. Ma teen BBC-le armee tarvis helisalvestusi. Loodan varsti teid kõiki näha.” Justkui tahaks kinnitada, et ta pole külgelööja.
Dermot oli kena välimuse, pika kotkanina ja väga tarkade siniste silmadega noor mees. Saba võttis päikeseprillid eest. Need olid tal esimesed ja meeldisid talle naeruväärsel kombel. Ta libistas prillid seanahast toosi.
„Teised tüdrukud tulevad kohe,” ütles ta; õigupoolest olid nad jäänud vannitoa kasutamise üle nääklema. Saba mängis mõttega suits põlema panna – veel üks uus harjumus –, kuid kartis, et hakkab köhima.
„Kas oleks
Ameerika lauljannad.
