Jasmiinilõhnalised ööd. Julia Gregson

Скачать книгу

nilbet kuulevad,” ütles ta. „Me ei saa nende solvamist endale lubada.”

      Willie ei kuulanud enam.

      „Kas sa oled terve, vana semu?”

      „Terve kui purikas,” kähistas Willie. „Kuidas teiega on?” Tema hingamine tundus raske, nägu punetas haiglaselt.

      Nüüd oli Saba kord. Kui ta lavale hüppas, tehti teatri tagauks päikesevalguse sähvatades lahti. Heledapäine mees, kes oli temaga hommikusöögilauas juttu ajanud, astus sisse ja istus üksi tagaritta. Ta naeratas Sabale meeldivalt, kui neiu tema poole vaatas, ja tõstis käed, nagu tahaks öelda: ära tee minust välja, ning Saba ei teinudki. Ta keskendus sajaprotsendiliselt eesmärgile hästi laulda ja enda kõrval seisvat Max Bagley’t vaimustada.

      „Nii,” ütles Bagley silmi kissitades, „las ma ütlen, mida ma sinult ootan. Kas sa kardad kõrgust?”

      „Ei.” Saba vahtis talle otsa.

      Väga tähtsas avanumbris, selgitas Bagley, tahab ta, et Saba ja Arleta mööda kuldset köit lava keskele laskuksid. Ta joonistas selle oma töntsakate kätega välja. Saba laulab tema kirjutatud laulu pealkirjaga „Sfinks on nipsakas”, Arleta ja Janine kepslevad tema ümber. Laulu sõnu esitab Kleopatraks riietatud Arleta iidsetele tahvlitele kirjutatud hieroglüüfidena; nii saavad sõdurid kaasa laulda.

      „Kuid ma otsin etenduse lõpetamiseks head laulu,” ütles Bagley endamisi, samal ajal Sabat vahtides: „Täna pean ma sind tegelikult proovile panema.”

      „Mind proovile panema?” Saba heitis talle uuriva pilgu.

      „Et su vokaalseid võimeid näha. Kui sa pead päevas kahel või enamal kontserdil esinema, on see väga tähtis.”

      Saba kuulis, kuidas Janine külgkulissides nõusolevalt häälitses. Ta hingas sügavalt sisse ja vaatas mehele vastu.

      „Kas te ei arva, et peaksite mind enne proovilepanekut kuulama?”

      Mees pigistas nina pöidla ja nimetissõrmega. „Õige märkus. Ma ei tea veel, mida sinult tahan. Kuulge, tõmmake teie nüüd minema,” ütles ta Arletale ja Janine’ile, kes olid ootama jäänud.”Kas me ei või siia jääda?” küsis Janine. „Me kõik tulime koos taksoga.”

      „Mul kama. Tehke, mis tahate.” Tema pilk oli taas Sabal. „See võib lihtsalt veidi aega võtta. Ma pean teadma, mida sel noorel daamil mulle pakkuda on.”

      Saba tundis, kuidas süda peksab. Heledapäine mees istus saali tagareas, jalad välja sirutatud, nagu oleks tegu mingi vaatemängulise spordiga.

      Orkester lasti vabaks, välja arvatud pianist Stanley Mare, rõhutud ilme ja nikotiiniplekiliste sõrmedega mees, kes pani järjekordse suitsu põlema ning jättis selle klaverile asetatud tuhatoosi hõõguma.

      „Mida te tahate?” küsis ta.

      „Ei tea isegi.” Bagley taandus oma suitsupilve; ta mõtles kõigest väest.

      Saba tundis, kuidas kõik ülejäänud teda külgkulissidest vahivad, tajus ebameeldivat hoovust. Ta oli pinges ja nad nautisid seda.

      „Kõigepealt „Strange Fruit”29,” ütles Max viimaks. „Kas sa oskad seda?”

      „Jah, oskan, ja ka plaadi teise poole laulu „Fine and Mellow”30.” Saba oli seda plaati ühtevalu käianud, kui see välja tuli, ning Tani naerma ajanud, kui piimapudelit mikrofoni eest pruukis ja teeskles, et ta on Billie Holiday.

      „Hästi. Hakkame siis peale,” ütles Max leebelt. „Alusta D-st, Stan.”

      Stanley laskis kätel mahedalt üle avataktide käia. Kui selle sünge, lintšimisest ja surmast rääkiva laulu valimine teda ka segadusse ajas, ei näidanud ta seda välja, nagu ka Saba, kes pani silmad kinni, tundes kergendust, et Bagley oli valinud loo, mida ta oskas, ja otsustanud kõik mängu panna.

      Ta laulis südamest ja kuulis lõpetades teiste trupiliikmete käteplaginat.

      „Noh, see pühib naeratuse näolt,” ütles Willie valjusti. „Mina arvasin, et eeskava peab lõbus olema.”

      Max ei lausunud sõnagi. Ta oli tumedad prillid ette pannud ja oli raske aimata, mida ta arvab.

      „Eeskavva see ei lähe.” Ta oli kuulnud, mida Willie ütles. „Ma kuulan …” Ta ohkas raskelt. „Pole tähtis. Järgmine laul. Kuidas meeldiks „Over the Rainbow”31, aga mitte nii, nagu Judy seda laulab.”

      „Ma ei laula seda nagu Judy, ma laulan seda omamoodi!” Bagley hakkas Sabat vihale ajama.

      Ta oli poole peal ja nautis omaenda hääle kõla, kurba ja hõljuvat nagu kirevad plagud taeva taustal, kui mees käe tõstis.

      „Stopp! Stopp! Stopp!”

      Ta võttis tumedad prillid eest ja silmitses Sabat jäiselt.

      „Praegu on alles algus, aga las ma katsun selgitada, mis see on, mida ma enda arvates sinult kätte ei saa.” Ta mõtles veidi aega.

      „Kas sa tead seda luulerida – autor on vist Coleridge –, milles öeldakse, et ma näen, aga ei tunne, kui ilusad on tähed. Ma tahan, et sa rohkem tunneksid ja vähem laulaksid. Pole vaja ooperit etendada.”

      „Ma ju tunnen.” Mehe sõnad puudutasid Sabat valusalt. Ta oli tahtnud kõigile näidata, kui hästi ta laulab, mitte avalikku peapesu saada.

      „Nii, las ma sõnastan selle teisiti,” ütles Max maheda haritud hääletooniga. „Sa oled minu maitse jaoks veidi liiga reibas.” Kui Saba nägi, kuidas Janine nõusolevalt silmad sulges, oleks ta tahtnud sellesse võltsvagasse näkku hea obaduse lajatada. „Tunneta seda maksimaalselt ja võta siis veidi tagasi.”

      Saba tegi suu lahti, et otsast alustada, kuid mees vaatas kella.

      „Kurat, aeg on läbi – homme proovime veel kord.”

      Sellal kui orkester pille kokku pani, pöördus Max Saba poole ja ütles tõsiselt: „Ära julgust kaota – me leiame sulle mingi laulu.” See tegi Saba enesetunde veel halvemaks. „On mõned laulud,” ütles mees, „mille loomulik kõla sobib paremini noortele neiudele. Sa veel näed, kuhu need viivad, saad laulude mõttest aru.” Nagu oleks Saba mingi tobuke.

      Ta vaatas meest, tuim ja õnnetu, soovides, et too vait jääks. Ka heledapäine BBC mees oli kähku jalga lasknud. Küllap mõtles samuti, et Saba ei kõlba kusagile. Kohutav, kohutav päev.

      Kui Saba tänava päikesevalguses silmi pilgutades teatrist väljus, võttis USA sõdureid täis veoauto parajasti hoo maha. Vilekoor meenutas hullunud lindlat.

      „Noh, nemad igatahes hindavad teid, ja mina ka,” ütles mahe hääl tema selja taga. Dermot Cleeve astus paar hüplikku sammu, et talle järele jõuda. „Tegelikult,” ütles ta, „olite minu meelest väga hea.”

      „Tänan,” vastas Saba mehe juttu uskumata. Oleks ta Cleeve’i paremini tundnud, võinuks ta selgitada, et tal polnud Bagley kriitika vastu midagi – või mitte eriti. Talle meeldisid targad inimesed. Ta nautis raskusi. Kõige valusam oli arvustamine ennastimetleva ja talumatult

Скачать книгу