otsekui valgust või toitu otsivad meriroosid. Kuna Dom teadis, millised kohutavad mõtted nende peas varjul on, tundis ta end hetkeks ebakindlalt. See külaskäik oli naeruväärne.
„Saba ja Spring Tones,” selgitas vana naine talle uhkelt. Ta tõstis kaks sõrme. „Teine kontsert …” Ja naine aimas tormilist aplausi järele. Tema toasussid esitasid väikese lohiseva tantsu.
„Tansu.” Joyce tuli kõliseva kandikuga tuppa. „Võta selle vaese mehe mantel ja lase tal kohvi juua. Palun.”
„Mantlitest rääkides …” Dom ulatas naisele koti, mille oli oma jalge ette maha pannud. „Saba unustas oma mantli … võtsime koos mõne joogi.”
„Oi issand.” Ema pani kandiku käest ja kahmas kotist mantli. „Taevas hoia, ta on lohakas. Tüüpiline. Kuulge … ma ei taha jäme olla, aga kui kaua teil aega on?” Ta suunas pilgu Domile. „Ma käin vahetustega tööl. Mul on vähem kui tund aega.”
„Minu rong väljub kell neli,” vastas Dom. „Homme juba lendan.” Ta ütles seda selleks, et end trööstida, mitte hooplemiseks.
„Kas te lendate Spitfire’ite ja Hurricane’idega?” Taas viisakaks võõrustajannaks kehastudes kallas Saba ema väikesest valgevasest kannust kohvi.
„Praegu Harvarditega,” vastas Dom. „Ma olen kordusõppustel. Tegelikult tutvusin teie tütrega haiglas. Mul oli Prantsusmaa kohal väike jama. Praegu olen täiesti terve.”
„Seda ma näen.” Naine naeratas esimest korda.
„Ta laulis meile.”
„Jah, enne ärasõitu tegeles ta veidi sellega …” Naise ilme oli jälle talitsetud ja suujoon tõsine. Ta rüüpas sõõmu kohvi, pani tassi käest ja ohkas valjusti.
Vana naine oli naasnud, seekord koos puualusega, millel oli kauss täis kikerherneid.
„Olge hea.” Ta osutas hernestele. „Sööge. Võtke.”
„Tänan, proua Tarcan.”
„Tansu,” ütles vana naine kindlalt. Ta asetas käe oma üsna lopsakale rinnale. „Minu nimi on Tansu.”
„Oi!” Vana naine oli sinist mantlit näinud ja tema pahklikud sõrmed puudutasid riiet õrnalt, nagu oleks see püha reliikvia.
„Rääkige veel sellest, kuidas te Sabaga tutvusite,” ütles neiu ema.
Pojatütre nime kuuldes oiatas vanaema ja suunas murelikud vanainimesesilmad Domile. Joyce mängis oma tassiga; ta polnud veel sõõmugi joonud.
„Ma olin East Grinsteadi haiglas,” ütles Don. „Saba tuli sinna laulma – ütles, et ta saadeti viimasel minutil kedagi asendama.”
Ta vaatas Joyce’i, kes istus tooliserval. Kähku, ütles lind, otsi neid, otsi.
„Minu meelest laulis ta imehästi.” Viivuks vaatasid nad teineteisele pingsalt otsa.
„Jah,” ütles Joyce. Ta vangutas pead ja ohkas sügavalt. „Ja ta on isekas.”
Tema hääl värises allasurutud raevust.
„Isekas?”
„Jah.” Ema neelatas raskelt ja pani tassi käest. „Me pole pärast tema ärasõitu ühelgi ööl korralikult maganud.”
„Kus ta on?”
„Selles ongi küsimus, et me ei tea.”
Vana naine, kes oli neid pilguga jälginud, häälitses peaaegu kuuldamatult ja kattis näo põllega.
„Tansu, mine too kooki. Too köögist kooki.” Kui ta oli läinud, ütles Joyce: „Ta ei saa kõigest aru, aga ma ei taha, et ta seda kuuleks. Ta nutab end igal õhtul magama.”
Dom nägi, et naise silmade all on sinised rõngad ja pilgus aimub tumma paanikat.
„Teil pole aimugi, kus ta on?”
„Me saime umbes nädal aega tagasi aerogrammi teatega, et ta on Egiptuses. Kairos, ja sõidab sealt peagi ära. Meil ei tarvitsevat muretseda. Pärast seda – mitte üks sõna.”
Dom nägi, kui suurt pingutust nõudis naiselt enda vaoshoidmine, ja tundis esimest korda elus mahajäänute kurbust. Ta polnud lubanud endal varem sellest mõelda: omaenda emast, kes külmas elutoas tikib ja ootab või lamab pimeduses ja kuulab pea kohalt kostvat lennukimürinat, mõeldes, et lennukis võib olla tema poeg.
„Nädal pole pikk aeg,” meenutas ta naisele leebelt. „Post liigub jube aeglaselt. Kus on … kas …?” Ta esitas selle küsimuse taktitundeliselt. Praegusel ajal ei saanud midagi eeldada.
„Tema isa?”
„Jah.”
Joyce osutas kaminale. Fotol kujutatud mehel olid tugeva lõuajoonega kena nägu, läbitungivad tumedad silmad, paksud mustad juuksed; ta ei näinud inglase moodi välja.
„Tema nimi on Remzi,” ütles Joyce. „Ta on Fyffesi firmas insener. Ta pole minuga rääkinud pärast seda, kui Saba ära läks.” Naisest käis judin läbi. „Ta süüdistab kõiges mind.”
Vana naine oli naasnud, koogialus ühes ja lautosarnane pill teises käes.
„See minu oma. Tambuura.” Ta tõstis uhkelt pilli.
„Oo, terve muusikute pere,” ütles Dom viisakalt.
„Ta ei mängi; tema mees mängis,” ütles Saba ema. „Kuid meie kandis tehakse palju muusikat – enne sõda käis siin Hoagy Carmichael27 ise.”
Vana naine pani koogi lauale. Ta näitas uut fotot.
„Minu poeg,” ütles ta. „Mul on neli poega: kolm surnud.” Tema nägu virildus. „Tema praegu mitte siin. Kui tema …”
„Tan, jäta see minu hooleks.” Joyce peaaegu karjus. „Palun!”
„Kui Saba minema,” ei teinud vana naine teisest väljagi, „kui tema minema,” osutas ta Saba fotole, „poeg …” Ta haaras kujuteldava kepi ja aimas peksmist järele, siis vangutas ägedalt pead. „Väga, väga paha,” ütles ta.
Järgnenud üürikeses vaikuses näperdas Joyce kohvitasse.
„See on tõsi,” ütles ta viimaks. „Ta pole vägivaldne mees, aga sai maruvihaseks, kui kuulis, et tütar esineb. ENSA oli kuramuse viimane piisk. Aga mida Saba teha sai?” küsis ta avali silmi. „Laulmine on talle nagu hingamine, ta peab seda tegema, ja alguses julgustasime teda kõik – Remzi ise oli väga uhke. Te olete tema laulu kuulnud.”
„Saan aru,” ütles Dom. „Tõesti.”
Vana naine suunas taas pilgu neile, ajas end siis püsti ja hakkas grammofoniga askeldama, nagu tahaks neile midagi mängida.
„Mitte praegu, Tan,” ütles Joyce. „Mul pole aega. Ma pean selle ruttu südame pealt ära saama.”
„Vaadake nüüd, kuidas ma lobisen.” Ühtäkki Joyce naeratas. „Mul
Ameerika pianist, helilooja, laulja, näitleja (1899–1981).
