kahvatukollaste silmadega otsa. Kui Saba hajameelselt looma pead patsutas, Janine lausa karjatas: „Ära tee! Ma ütlesin, et ära tee,” ja palus siis vabandust. „Kui tööle hakkame, läheb mul paremaks,” ütles ta. „Teate, ma olen närvilisem, kui paistab.”
Arleta vajus longu ja pööritas Janine’i selja taga silmi, kuid Sabal hakkas esimest korda Janine’ist kahju. Mõnikord näis arukas hirmu tunda.
Nende prooviruum Mansouri tänavas lõhnas vängelt Türgi sigarettide ja kergelt uriini järele. Ükski endise kino laes rippuvatest ventilaatoritest ei töötanud ning kehvalt ümber ehitatud lava oli kipakas ja kippus pinde ajama, kuid nagu Furness neile kannatamatult selgitas, olid nad õnnega koos, et neil seegi olemas oli: sel kuul oli Kairos kohutav ruumipuudus, kuna sisse tulvas üha enam vägesid.
Trupi muusikaline juht Max Bagley, väike tüse lohakalt riides mees, kaelarätt kaelas, seisis ukse juures ja nägi vihane välja, kui nad kohale jõudsid. Tema selja tagant kostis häälestatava trompeti törinat, sekka viiulivingutamist.
„Te jäite hiljaks.” Bagley koputas kellale oma karvasel randmel. „Ma ütlesin pool, mitte kolmveerand üksteist. Tehke seda veel kord, ja ma võtan teil palka maha. Orkester ootab.”
Arleta teadis ühelt sõbralt, kes teadis oma sõbralt, et enne sõda oli Bagley, endine Cambridge’i Gonville’i ja Caiuse kolledži abiorganist, olnud Londoni peenemate revüüde ja muusikaliste komöödiate tõusev täht. Arleta sõbra jutu järgi armusid Bagley’sse või läksid temaga voodisse kõik naised, kes temaga koos töötasid, ehkki Bagley oli ilmetu mehike. Kuna ta oli lausa julmalt aus, siis oli tema saladus selles, et ta tegi näo, nagu teaks tema sinu saladust ja teeks, mis suudab, et su parimad küljed välja tuua, ning selleks, olgem ausad, pole paljud mehed võimelised, arvas Arleta.
Kui neile peapesu tehti, lahvatas Janine raevu pärast näost punaseks. Tal oli reisil kaasas kaks äratuskella juhuks, kui üks rikki läheb, ja ta oli tahtnud varem minema hakata, aga Arleta väitis, et aega on küll, ja oligi, kuni nende ees sõitnud auto katki läks ning karjuvad ja endale vastu laupa taguvad mehed tee ummistasid.
Kui Arleta pahvatas: „Kullake, meil on ääretult piinlikko, me …”, kähvas Bagley: „Mina olen härra Bagley; ma annan teada, kui võite mind kullakeseks nimetada.”
„Oih,” ütles Arleta tasa Sabale, kui nad garderoobi läksid, „kiusupunn.” Kuid Saba imetles Arletat, et ta sellest suurt numbrit ei teinud ja ülearu kohmetu välja ei näinud. Saba hakkas aru saama, et Arleta tuum on puhtast terasest.
Oli kõrvetavalt palav. Saba sõrmed olid libedad, kui ta musta pluusi haakide ja aasadega jändas ning trikood selga venitas ja steppkingad jalga pressis. Ta kinnitas juuksed kuklale ja värvis pisut huuli. Janine, kes oli hilinemise pärast paanikas, tegi midagi tavatut: seisis akna juures, tagumik paljas, ja ütles: „Ärge vaadake”, kui roosasid sukkpükse jalga ajas.
„Mitte keegi ei vahi su tagumikku,” ütles Arleta keelega üle särepunaste huulte tõmmates.
Nad läksid lavale, kus Bagley rääkis Willie ja poolakatest akrobaatidega, kes olid samuti hiljaks jäänud, ning armetuvõitu kuueliikmelise orkestriga The Joy Boys, kes olid nüüd kolm kuud Kairos olnud. Willie tervitas parajasti Arletat salaamiga, puudutades silmi, suud ja rinda, kui Bagley ütles: „Aitab sellest, hakkame pihta.”
Ta seisis nende ees, higine ja tige, ning käskis neil end vähemalt mõne järgmise nädala kestel pidada kokkuklopsitud artistipundiks, mitte täiesti küpseks trupiks. Neid on selleks liiga vähe, ja nagu nad ilmselt juba teavad, on üsna võimalik, et neid kõiki peagi Kairost evakueeritakse. Ta hoiatas, et see töö muutub iga päevaga üha kurnavamaks, ja kui nad liiga vara läbi põlevad, siis on nad hädas. Üks eelmine esineja, ütles ta, läks reisimisest ja esinemisest nii rööpast välja, et tõi Aswanis ühe kontserdi lõpul kuuldavale tiraadi, mida käsikirjas ei olnud ja mis tipnes lausega: „See kõik on pask”, enne kui lavalt lahkus ja täie kostüümi ning meigiga kõrbesse suundus.
„Tõepoolest,” pomises Janine, kellele vandesõnad ei meeldinud.
„See oli Elsa Valentine,” sosistas Arleta Sabale. „Sinu eelkäija.”
Tema kirjutatud etenduse esialgne pealkiri, jätkas Bagley üht jalga sportlikult toolile tõstes, on „Pummelung”. Plaanis oli, et nad annavad ühe esietenduse Kairos Gezira spordiklubis ja lähevad seejärel ringreisile kõigisse kõrbepiirkondadesse, lennuväebaasidesse ja haiglatesse, mida nende marsruut hõlmab ja millest enamiku nimegi nad teada ei saa.
„Kuidas kõlab?” Ühtäkki naeratas ta neile kõigile – nakkav posilikult lai naeratus.
„Vahvalt, härra Bagley,” ütles Arleta.
Saba tundis, kuidas Janine tema kõrval väriseb, ja ehkki ta seda naist ei sallinud, tundis ta talle kaasa. Mõnikord võis Arleta paista veidi liiga enesekindel, aga tegelikult oli ka temal hirm.
Kella kümnest üheni töötasid nad tõsiselt uute koreograafiate, laulude, lavaletuleku ja lavalt lahkumise kallal. Kõigepealt tulid pehmelt üle lava hüpeldes ja pinde kirudes akrobaadid.
Vanemal vennal Levil oli noore poisi sooniline keha ja Saba meelest kõige kurvemad silmad, mida ta iial oli näinud. Ta peatus ühtäkki keset vapustavate hundirataste jada ja pöördus üle rambi Bagley poole, nagu oleks talle äsja midagi pähe turgatanud.
„Kas soolonumbreid on veel? Londonis öeldi, et me ühineme teise trupiga.”
„Noh, võib-olla, aga võib-olla mitte,” oli kõik, mis Max selle kohta ütles. „Võib-olla oleme varsti kõik läinud.”
Taas õrn vihje kõlakale, et Rommeli väed liiguvad edasi, et varsti on Kairos seesama pimendamine ja needsamad õhurünnakuõppused mis Londonis.
„Kuid proovide ajal sõjast ei räägi,” hõikas neile Bagley. „Kui mul tuleb ka ainult teiega tööd teha, on mul ikkagi tegemist küllaga.” Ta tõstis käed ja tema higi terav lõhn täitis Saba sõõrmed.
Nüüd oli Arleta ühe prožektori nõrgas valgusvihus, khakipüksid rihmaga tihedalt ümber keha tõmmatud, peas kehkjas mereväemüts.
„Nii, kullake, hakka pihta,” hõikas Max.
Arleta laulis veidi kahemõttelise laulu pealkirjaga „Naval Boys” – ohtralt mahlakaid naeratusi, kätega vehkimist – ja siis „Let Yourself Go”.
„See kõik on tore,” ütles Bagley sportlaslikult lavale hüpates, „aga ma ootan madrusetantsu, mõlema jalaga hüplemist, kui sa merest laulad.” Ta tõstis Arleta käe ja lükkas teda tagaseina poole. „Siis vahetussamm päkal, enne kui hakkad lalalaa laulma.” Ta laulis noodid enesekindlalt ette. „Muidu liigud õiges suunas.”
Willie – vats juba higist märg, taskurätt ümber kiila pealae seotud – laulis „Niipea kui katsusin vetikat, teadsin, et see on märg” ja tegi ilmetu näoga paar koomilist vahemärkust. Ta pani fessi pähe ja aimas kõhutantsu järele, käsi pea juures õieli nagu ükssarviku sarv.
„Ma lähen nüüd,” ütles ta lõpuks võikalt kõõritades, „niuhti kui nirk.”
Max ütles, et esialgu käib küll, aga kui nad ringreisilt tagasi jõuavad, mõtlevad nad koos mõne uue asja välja.
„Tänan südamest.” Willie istus laval seisvale toolile ja jäi süngelt oma jalgu vahtima.
„Ja ärme rõvedamaid
