style="font-size:15px;"> „Noh, võtke vähemasti mu nimekaart.” Mees võttis peenest hõbehoidikust kaardi ja pistis Sabale pihku. „Varsti näeme,” leelutas ta leebelt, puudutas kaabut ja kadus Saba kergenduseks rahvahulka.
Üheksas peatükk
Sel ööl ei saanud Saba und ning kirjutas kummalise päeva ja pettumuse pärast ikka veel meelehärmi tundes kirja ainsale inimesele, kellel oli kord olnud vägi kõike paremaks muuta.
Armas baba!
Võib-olla oled seda emalt juba kuulnud, aga ma tahtsin Sulle teada anda, et jõudsin Kairosse ja minuga on kõik korras. Töö läheb üsna hästi. Trupi teised artistid on väga lahked ja me hoolitseme üksteise eest. Varsti läheme ringreisile ja ma loodan, et ühel päeval võid minu üle uhkust tunda. Võid mulle kirja saata NAAFI kaudu. Loodan, et Sa kirjutad, aga võib-olla on Sul ikka veel raske mulle andeks anda.
Seejärel, oma sisemise tsensoriga veidi aru pidanud, kirjutas ta Domile ennastõigustava reipa kirja vabandusega, et ta tol õhtul nii ruttu minema jooksis, aga tal oli vaja tööd teha ja ta nägi, et Dom oli sõbraga kokku saanud, nagu ka tema ise selsamal õhtul. Ta on nüüd muide Kairos ja loodab, et Dom on väljaspool ohtu ning sai soovitud teenistuskoha.
Kujuteldava sõbra lisamine oli temast lapsik, aga juhtunu oli teda üllatanud ja araks teinud. Enne oli tundunud, et Domil on tõsi taga, ta oli nii elav, Saba seltskonna üle nii rõõmus. Tundus, nagu oleks selle üleva õhtu valus lõpp … noh, sel polnud enam tähtsust.
Selleteemaline ettevaatlik ja sundimatu vestlus Arletaga ei pakkunud rahuldust. Kõik need hävituslenduripoisid on ühesugused, ütles ta, ebaküpsed ja upsakad – arvavad, et on naistele kui taeva kingitus.
Kaks nädalat pärast kirjade teelesaatmist seisis Saba NAAFI leti ees.
„Kas te olete päris kindel, et mulle pole midagi?” küsis ta sõdurilt.
Noormees oli suure sinise puldankoti kaks korda läbi sobranud. „Ma olen nüüd juba terve igaviku siin olnud.”
„Täiesti kindel, kullake.” Sõduri väsinud nägu oli kaastundlik. „Me jäime hiljuti mõnest postilennukist ilma, ega’s seda kanti ilmaaegu Segas-Idaks nimetata.”
Ta ulatas Arletale kolm kirja, mida katsid laialivalgunud lilla tindiga kirjutatud sõnad SUUDLUSED ja ITAALIA. Janine sai kaks aerogrammi, kahmas need kähku enda kätte ja jooksis nendega minema nagu koer kondiga.
Nad istusid lauda, mida kaitses päikese eest päevinäinud rotangsirm. Tolmuse palmi külge kinnitatud termomeeter näitas 105 kraadi32. Arleta kallas limonaadi, rebis esimese kirja lahti, tõi seda lugedes kuuldavale tasaseid kiljatusi ja ohkeid ning patsutas aeg-ajalt Saba kätt, öeldes, et ärgu muretsegu, küllap ta saab järgmise lennukiga terve hunniku kirju.
Kuid Saba oli veidralt ärritatud. Ta oli maha jäetud, nii lihtne see oligi. Dom polnud vastanud ja tundus, et oli tobe talle üldse kirjutada.
Ka emalt ega isalt polnud kirja. Saba tundis, kuidas higi pluusi all voolab. Proovid olid koduigatsust üsna tõhusalt leevendanud, kuid mõtted kodustest mängisid praeguse elu pealispinna all nagu meloodia, mille heli on küll tasaseks keeratud, kuid mis sellest hoolimata kogu aeg kõlab. Mis siis, kui nad kõik nüüd teda vihkavad? Võib-olla isa hävitas tema kirjad. Ta oli öelnud, et ei taha enam tütart nähagi. Mis siis, kui ta ei saagi enam koju minna?
Kuuldes teda ohkamas, pigistas Arleta higist leemendava käega tema kätt.
„Sa mõtled liiga palju,” kortsutas Arleta kulmu. „Millele sa mõtled?”
„Et ma lähen hulluks, kui me varsti teele ei asu,” vastas Saba pikemalt mõtlemata. „Lähen tõesti.” Kui nad kord juba haiglates ja sõjaväelaagrites esinevad, raputab see ta lahti hirmust, mis nüüd tema ihule kleepus otsekui teine nahk, ning küllap ta on maailma kõige rumalam inimene, et üldse siia tuli.
Tagasiteel korterisse sattusid nad kokku kapten Furnessiga, kes sammus tähtsalt kontori poole, pilk maas, käed hoogsalt vehkimas, ohvitserikepp kaenla all.
„Tore, tore,” ütles ta neid nähes. „Teid ma otsisingi.” Ta soris oma mapis ja ütles, et tal on neile kutse vastuvõtule, mis korraldatakse järgmisel õhtul Mena House’i hotellis. Ta lisas: „Kui seda pole muidugi ära jäetud; praegu peame iga päev sõjalist olukorda hindama.”
„Kas see on muutunud?” küsis Janine.
„Sellest räägime teile siis, kui vaja,” vastas Furness. „Praegu peate mõtlema ainult õhtuseks peoks valmistumisele – sedalaadi suhtlemine on siin üsna tähtis.”
„Ma hakkan seda väikest ülbet juhmakat vihkama,” ütles Arleta, vaadates, kuidas mehe jäik selg rahvahulka kaob. „Ta ei räägi meile, kuhu me ringreisile läheme, ei räägi, mis olukord rindel valitseb, ja nüüd käitub nii, nagu oleks pidu piinamise vorm. Mena House on jumalik – küll näed. Minu meelest ekstra klass.”
Ekstra klass tähendas Arleta kõnepruugis uhkeid kleite, täisjumestust, Shalimari lõhnaõli ja mannekeenikõnnakut.
„Ära muretse, kullake,” lisas Arleta. „Varsti tulevad katsumused, naudi, kuni saad.”
Järgmisel päeval lükkas Max Bagley nende ukse alt sisse kirja, milles kästi pöörduda rekvisiidi- ja garderoobiosakonda Sharia Maaroufil ja õhtuseks vastuvõtuks kleidid laenutada. Nad pidid välja nägema võimalikult glamuursed.
„See on meile oivaline võimalus.” Arleta kahmas Saba käest kirja. „Sest mina tunnen juhtumisi meest, kes Menas kõigi talentide palkamise üle otsustab. Tema nimi on Zafer Ozan, ta on imearmas ja püstirikas, ning kui sa talle meeldima hakkad, on su tulevik niisama hästi kui kindlustatud.”
„Kust sa teda tunned?” küsis Janine kahtlustavalt.
„Meil oli kirglik armulugu,” vastas Arleta, kes Janine’i nörritamiseks millegi ees tagasi ei kohkunud. „Ta oli taevalik. Me läksime kõrbes tema telki. Ta lõhnas sandlipuu järele ja oli uskumatult helde. Just tema kinkis mulle kaelakee,” lisas ta Sabale.
„Oh, tõesti.” Janine pani silmad kinni. „Tead, ta teeb nalja,” hoiatas ta Sabat. „Ta ei mõtle seda tõsiselt.”
Hiljem selsamal hommikupoolikul võttis rangelt elegantne daam, keda kutsuti Madame Eloise’iks, nad Niilusest kolme kvartali kaugusel asuva hämara, kinniste aknaluukidega rekvisiidiosakonna uksel vastu.
Madame oli kunagi olnud kuulsa Pariisi moelooja Lanvini mannekeen. Tema aukartust äratav pikkus ja laitmatult viimistletud šinjoon tegid alguses araks, kuid naeratus oli tal lahke. Ta juhatas nad läbi toa, mida ääristasid rõivaraamid ja pedantselt korras riiulid täis parukaid ja kaste. „Oi, see on lõbus,” ütles ta, „kolm imekaunist tüdrukut. Ma pean tõsiselt järele mõtlema.”
Toa teises otsas pani ta nad kõrge peegli ette seisma ja läks justkui transsi.
„Kleidid.” Ta toksis sõrmega oma esihambaid ja silmitses neidusid erapooletult. Tema kõrval seisev tahvel oli kaetud salapäraste sõnumitega: „Kümme parukat, Tobruk, veerkulissid ja kantav generaator Ismailia. Kümme Tahiti seelikut, baas number 32. Viis roosat kübarat, „On Your Toes”33.”
Fahrenheiti skaalas, u 40 °C.
Richard Rodgersi muusikal.
