Ma ei räägi seda teie hirmutamiseks, vaid hoiatuseks – me teeme teie turvalisuse tagamiseks kõik, mis suudame.”
„Kas te ei saa vähemasti öelda, kuhu me läheme?” küsis Janine pineva häälega. „Keegi pole selle kohta veel sõnagi lausunud.”
„Mõne järgmise nädala kestel reisite üsna palju,” ütles Furness. „Te peate õppima paindlikud olema. Praegu,” ohkas ta raskelt ja pühkis taskurätikuga laupa, „pole ma kindel, kas teid ootab Sunderlandi paatlennuk, veoauto või surnuvanker, ja ma ei tee nalja.”
Arleta ja Saba naersid, kuid Janine’i vasak jalg kopsis põrandat ja tal olid silmad kinni nagu palvetades.
„Maltal sõitsin sigadeautoga,” ütles Arleta. „Lehk – kirjeldamatu. Pärast pidin kaks päeva pead pesema.” Ta kergitas juuksesalke ja laskis need läikivate lainetena õlgadele langeda.
„Noh, tore, tore.” Furness silmitses teda kergendatult. „Kõige olulisem on teil nüüd teada.” Ta heitis pilgu käekellale. „Teil tuleb mõned plangid täita.” Ta ulatas seitse tuhmkollast kaarti. „Ärge nendega praegu vaeva nähke, täitke hommikusöögi ajal.”
„Mis on N15?” küsis Janine.
„Kui teid kinni võetakse,” selgitas Furness, „peate vaenlasele teada andma, et teenite nüüd Suurbritannia sõjaväes. Loodame, et teil pole seda vaja.”
„Veel paar asja: toit – ärge sööge kohalike putkade toitu ja ärge jooge keetmata vett. Värskete toiduainete reegel on: kas neid saab keeta või koorida? Kui ei, unustage ära. Kohalikud: ärge kunagi üksi ringi käige, ei laagrite ümbruses ega ammugi mitte kohalikega asustatud piirkondades. Mõnel siinsel mehel on meie naistest vale ettekujutus.” Furness köhis kurgu puhtaks. „Nad peavad teid, kuidas öeldagi …?”
„Kergeks saagiks,” sõnas Arleta abivalmilt. „Ükskord pakkus üks mees Lääne-Aafrikas minu eest kaks tuhat lammast. Oleksin vist pidanud pakkumise vastu võtma.”
„Midagi sellist jah.” Furnessi õhuke nahk oli taas kergelt õhetama löönud. Ta rebis ämblikupildi kaardilt ja näis tahtvat neist lahti saada.
„Nii, kuidas tasuga on?” küsis Arleta varmalt. „Või kas ma ei kuulnud seda osa?”
„Oi. Vabandust.” Furness keeras lauasahtli lukust lahti ja ulatas igaühele väikese manillaümbriku. „Siin on teie esimese nädala palk: kümme naela avanssi igaühele. Edaspidi saate palga NAAFI-st24. Kuid teie näost on näha, et täna kuluks teile korralik söömaaeg ära. Veel: ringreisi ajal on teil ohvitseri auaste ja õigus messis söömas käia.”
Kui nad kipakast trepist alla läksid, ütles Furness, et nad hakkavad proove tegema järgmisel päeval ja annavad enne nädalalõppu paar kontserti. „Me loodame, et Max Bagley jõuab homme siia,” ütles ta. „Tema on teie ringreisi direktor.” Furness kõhkles hetke. „Seni kui tema sõna kuulate, vaevalt teil probleeme tekib. Ta on igal juhul kogenud. Praeguseks kõik. Vabalt.” Üürike jutuajamine oli lõppenud.
Seitsmes peatükk
Armas Saba, oli Dom kirjutanud,
Ma palun selle õhtu pärast vabandust. Küllap see paistis Sulle väga kummaline, aga see tüdruk pole minu pruut, vaid neiu, kes oli hiljuti ilma jäänud semust, kellega koos ma lendasin, sõbrast. Kui Sul julgeolekukontroll läbitud on, anna teada, kus Sa oled.
Ta ei suutnud Jackost lähemalt kirjutada; tundus odav sõpra ettekäändena kasutada.
Jilly oli kätt tema käsivarrel hoidnud, kui nad rääkisid. Saba nägi seda kõike. Kui too teine mees lauast tõusis, et Jilly ära viia, oli Jilly Domile süüdlaslikult naeratanud ja tema oli ilmselt vastu naeratanud. Kummaline, et kurbus võis nii iha moodi välja näha.
Lugupeetud nooremleitnant Benson, oli Saba ema vastanud,
Ei tea, kas saaksite mind aidata? Tegin kogemata lahti kirja, mille te mu tütrele saatsite. Ta sõitis … tsensor oli siia suure augu lõiganud, ja me pole sestpeale temast midagi kuulnud. Kas teie olete? Äkki saate rohkem informatsiooni hankida, kuna olete väeteenistuses. Mu mees ja mina muretseme tema pärast väga.
Siiralt teie
Joyce Tarcan
Kui Dom kirja kätte sai, oli ta Brize Nortonis, õpetas noori piloote välja ja oli kärsitu, sest nüüd oli palju vaiksem kui Britannia lahingu päevil, ja kui nad ei lennanud, oli õhk messis tüdimusest, lõputust kribidžimängust ja sigaretisuitsust paks. Ta sõitis Cardiffisse, niipea kui päeva vabaks võtta sai, ning oli selle üsna põhjendatud võimaluse eest tänulik.
Kui rong Severni tunnelisse sõitis, tajus Dom, et teda ümbritseb tihedam pimedus. Ta kuulis auru pahinat, kui rong pidurdas, ja seejärel unise vagunisaatja segasevõitu teadet, et nad võivad siin üsna tükk aega seista.
Umbse vaguni teised reisijad võtsid teate vastu pilgete ja heatahtliku naeruga – hilinemine oli nüüd elu lahutamatu osa. Kuid palitus higistav Dom piinles palavuse käes ja oli enda peale pahane. Allakukkumisest peale oli ta kannatanud omalaadse klaustrofoobia all ja teadis, et peab sellega võitlema, kui tahab veel lennata ja sõdida. Need hood tabasid teda vähimagi hoiatuseta, esimeseks märgiks oli õhupuudus, tunne, nagu oleks terve keha muudetud meeletu hooga töötavaks pumbaks, mis lõhkeb, kui ta korralikult ei hinga või minema ei jookse. Teda kohutas, et isegi tunnelisse toppama jäänud rong võis talle niimoodi mõjuda.
Ta istus raskelt hingates, pea maas, higine, hirmunud, ja kui hoog möödus, nagu tavaliselt juhtus, küsis ta endalt, miks ta üldse siin tühja tuult taga ajab. Neiu oli Põhja-Aafrikasse läinud, vähemasti oli uksehoidja sellele vihjanud, tal pole vaja sinist mantlit, mille Dom oli oma pea kohale pakivõrku pannud. Mantli paremast taskust leidis ta käekujulise õrna kuldfiligraanamuleti. Ta oli selle oma palitu taskusse pannud. See oli uus.
Nüüd puudutas ta amuletti. Poisipõlves olid amuletid talle suurt huvi pakkunud ja ta tundis selles ära hamsa25, mis pidi hoidma kurja silma ja võõraste kadeduse eest, sellise kadeduse eest, mis võis inimese unelmad ja soovid suretada. Just sellepärast määrisid egiptuse emad oma laste nägu ja inglise lastel keelati hoobelda.
Cambridge ja kuninglik lennuvägi olid Domi maagiasse uskumise tobedusest võõrutanud, kuid sellest hoolimata pigistasid tema sõrmed hirmuhoo ajal kullast amuletti, nagu saaks tilluke käsi teda aidata. Ja kui südamerütm oli normaliseerunud ning kipitama ajav higi ihul kuivanud, pilkas ta iseennast: Dom, kange küünik, sõidab rongiga tühja tuult taga ajama – oh seda odava muusika võimu ja muud.
Kena WAAF-i-näitsik istus tema vastas, sukis sääred kaunilt poolviltu asetatud, kobakad kingad hoolikalt kõrvuti säetud. Neiu tegi võileivapaki lahti ja küsis, kas Dom sooviks ka võileiba. Kui noormees keeldus ja tänas, sõi tüdruk kombekalt ise, ning suu taskurätikuga puhtaks pühkinud, küsis, millises eskadrillis Dom nüüd lendab.
Kui Dom vastas, et esialgu mitte üheski, alustas neiu kõheldes vestlust sõbrast, kes on 55. eskadrillis ja lendab öösiti hävitajatega Prantsusmaa kohal. Piiga pilk küsis: Kas see meeldib sulle? Kas ma lähen üle piiri? Neiul oli südamekujuline nägu ja punakaspruunid juuksed. Ilusad jalad samuti. Mõnel teisel päeval, teistsuguses meeleolus oleks Dom võinud talle vastata nagu kord ja kohus. Võib-olla oleksid nad hiljem õhtul koos napsu võtnud, telefoninumbreid vahetanud, millalgi voodisse läinud. Nii see nüüd
Navy, Army and Air Force Institutes – 1921. aastal Suurbritannias sõjaväe meelelahutusasutuste haldamiseks loodud organisatsioon.
Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas levinud amulett, nimetatud ka Fatima käeks või Maarja käeks.
