seisis veidi aega paigale tardunult, ja kui ta ringi keeras, oli Saba kadunud. Jilly oli kätt Domi käsivarrel hoidnud, kui nad rääkisid. Küllap Saba nägi kõike. Kui Dom lauda naasis, olid nende poolikud kokteilid ikka veel seal ja kelner tiirles kõheldes laua ümber.
„Kas te nägite, millal daam ära läks?” küsis temalt Dom.
„Jah, härra. Küllap see on tema oma.” Kelner sukeldus laua alla ja kui ta end sirgu ajas, oli tal käsivarrel sinine mantel. Dom võttis selle ja jooksis tänavale.
Restorani ees oli nüüd kottpime. Tänavad olid ikka veel märjad. Dom jooksis peaaegu kogu tee kuningliku teatri juurde; muretses neiu pärast, kes üksinda jalgsi koju läks; tahtis iga hinna eest tema mantli tagasi anda; nagu kord ja kohus hüvasti jätta. Sabast polnud märkigi. Londoni rahvasumm kiirustas Domi poriga pritsides mööda, ei ühtegi tuld, ei tähti, Erose kuju Piccadillyl oli nüüd kinni kaetud, et seda pommide eest kaitsta.
Kui ta teatrisse jõudis, seisis uksehoidja, kellele ta oli varem pistist andnud, tilkuva presendi all.
„Õhtust, härra,” ütles ta. „Vastik ilm, eks ole. Võite sisse tulla, kui tahate.”
„Ma otsin Saba Tarcani,” ütles Dom. „Ta oli varem siin prooviesinemisel. Tema mantel on minu käes.”
„Mina teda ei tunne, härra. Meil käivad praegu siin iga päev sajad inimesed. Kas tahate selle siia jätta, juhuks kui ta seda otsima tuleb?”
„Ei. Ei. Mul on tema kodune aadress.” Domile oli see äkki meelde tulnud. „Ma panen selle posti.”
Domil polnud enam aega Sabat otsida; tema puhkus pidi järgmisel päeval lõppema – järgmised paar nädalat on ta jälle õppustel.
„On teil aimu, kuhu trupp nüüd läheb?” küsis Dom veel ühte poolekroonilist otsides sundimatult.
„Mitte kõige udusematki aimu, härra.” Uksehoidja vahtis vankumatult rahvast ja vihma, Londonit, mis valmistus veel üheks pommirünnaku ööks. „Kui ma peaksin huupi pakkuma, siis jääksin Aafrika juurde.”
Kuues peatükk
Polnud aega koju hüvasti jätma sõita. Kui süstid olid saadud ja kolm päeva proovi tehtud, passitati Sabale selga ENSA mundrit, mis oli tema meelest üpris inetu: khakivärvi, üsna sarnane ATS-i22 vormiga, märk õlal, selle juurde kolm Aertexi särki, kaks jubedat rinnahoidjat ja mõni paar hiiglasuuri khakivärvi aluspükse.
Kui ta Arletalt küsis, kuhu nad tema arvates lähevad, vastas Arleta, et Aertexi särgid tähendavad kuuma kohta, kuid täpsemalt ei osanud ta arvata: see võis olla lennuväli, kõrbelaager, Malta, Kairo. „Nüüdsest, kullake,” ütles ta, „oled ettur suurte poiste sõjamängus – sa saad kõigest teada alles viimasel minutil, ja kui üritad sihtpunkti välja mõelda, lähed peast segi.”
Niisiis ootamine, lõputu teejoomine ja siis, järgmise nädala neljapäeval, kästi Sabal, Arletal ja Janine’il väike kott pakkida ega lubatud kellelegi öelda, et nad ära sõidavad. Nende peredele teatatakse siis, kui on turvaline seda teha.
Nad ootasid kogu pärastlõuna ja pool ööd, et tontliku väljanägemisega pimendatud buss kuningliku teatri ette sõidaks. Rekvisiidid ja parukakorvid laaditi peale ja kui naised bussi astusid, üllatas Sabat, et buss oli pooltühi. Juhi kõrval istusid kaks ENSA ametimeest: karmi naeratuse, lopsakate vuntside ja ohvitserikepiga, ülemuse vurhvi mees, kes ütles, et tema on kapten Crowley ja vastutab nende turvalisuse ja heaolu eest. Tema kõrval uuris kahvatu noor sõdur taskulambi valgel kaarti.
Akrobaadid istusid bussi tagaosas, koomik Willie Arleta kõrval, surnukahvatu Janine ees ja Saba bussi keskel, uutes harjumatult rohmakates saabastes jalad seljakotile tõstetud. Kui Londoni eeslinnad maapiirkondade pimeduse ees taandusid, ulatas Crowley igaühele pappkarbi kahe kuivanud juustusaiaga, väikese tahvli šokolaadi ja veepudeli. Ta hoiatas, et toidukraami liiga ruttu ära ei pruugitaks: sihtkohta jõudmine võib aega võtta.
Nende lennuk maandus kell neli hommikul kõrbeservas kitsal bituumeniribal öötaeva all, kus säras musttuhat eredaimat tähte, mida Saba näinud oli. „Põhja-Aafrika,” sosistas Arleta varsti pärast maandumist. „Kuulsin just äsja.”
Oli taevalik jälle värskesse õhku pääseda, olgugi et see oli üllatavalt külm ja lehkas mootorikütuse järele. Nad istusid stardiraja veerde ja tuul kuhjas nende jalgade ümber väikesi liivahunnikuid. Justkui eikusagilt ilmus veoauto, sees kaks Suurbritannia armee ohvitseri. Neil olid kabuuri pistetud püstolid vööl. Nad karjusid meeste peale, kellel olid seljas justkui pikad öösärgid ja peas määrdunud villased mütsid ning kes rüsisid lennukisse, et kiirelt maha laadida kokkupandav lava, generaator ja Willie valjuhäälsete juhtnööride saatel – „Kuulge, vaadake ette! Tasakesi!” – ukulelekast.
Neid peeti mitu tundi kinni, kuni pabereid täideti, ja kui nad tolmupilves teele asusid, hakkas juba soojaks minema. Veoauto puldankatte vahelt välja piiludes ja nähes kõikjal ümberringi kõrbet, mida nüüd toonis veripunase päikesetõusu kuma, tundis Saba, kuidas erutusejudin selgroogu mööda üles jookseb.
Arleta jäi magama, pea seljakotil, juuksed Saba põlvele vajunud.
„Mina sinu asemel laseksin silma looja,” oli ta varem soovitanud. „Kui lõunasse läheme, tuleb miilide viisi loksuda – võib-olla sõidame mitu päeva.”
Kuid Saba oli liiga elevil. Ta oli lennukis kolm korda oksendanud ja siis, kui õhusõiduk pilvede kohale kerkis, küljele kaldus ja sööstlennul langes, süümepiinu tundnud, et ta polnud ema ja Taniga hüvasti jätnud; see näris teda nagu nüri valu, tõeline kehaline valu, justkui oleks talle jalaga kõhtu virutatud. Kuid nüüd! Noh … juba hakkas lootus Sabas õhetama nagu päikesetõus. See oli elu! Selleks oli ta siia tulnud. Seni suurim seiklus tema elus.
Veoauto kihutas üle okastraadi ja vanade roostes lennukiromudega ääristatud hüljatud lennuvälja ja taas nägi Saba kõrbet kummalgi pool pikka sirget teed. Liiv oli kurrutatud ja tume nagu videvikuaegne meri, mõnel pool tasane ja kõrbenud nagu üleküpsenud omlett. Suur liivaluide, niisama suur nagu kodused künkad, ja siis veesilm, mis helkis koiduvalguses nagu rubiin. Kõrbe tavatu avarus – milline kergendus pärast kitsast lennukit – jättis varju kõik muu; selle kõrval oli mürisev veoauto niisama ajutine ja habras nagu lapse lelu.
Kui Saba ärkas, sõideti parajasti läbi väikese küla, kummalgi pool teed lameda katusega savimajad. Üks mees seisis oma hüti ees ja pakkus eeslile erkroheliste lehtede kimpu. Kaevust vett ammutav naine jättis töö katki ja tõstis käe silmadele varjuks, kui auto möödus.
Päike kurnas Saba silmi, higi voolas pluusi all ja kleepis selja autoistme külge, mis oli vaat et liiga tuline. Kapten Crowley, kes oli lühikesed khakipüksid jalga pannud ja pikad valged koivad paljastanud, rääkis midagi. Saba kuulis tema jutupominat. Kapten Crawley semulikkus oli kadunud; ta oli nüüd jälle sõjaväelane. Janine, kes istus kaptenist paremal, kuulas tähelepanelikult nagu klassi priimus; tema vastas hoidis vana Willie pead käte vahel; kui ta pilgu tõstis, nägi ta välja nagu kurnatud buldog.
„See, kus te praegu olete, ei peaks teile muret tegema,” haugatas Crowley. „Teil on vaja teada vaid seda, et me loodame Kairosse jõuda umbkaudu kell üks. Teie, tüdrukud, hakkate kolmekesi elama korteris, mis asub Ibrahim Paša tänavas kohe meie kontori taga. Teil, poisid,” ütles ta meestele, „on ajutine korter Noorte Meeste Kristlikus Ühingus.”
Mehed olid liiga väsinud ja neil oli liiga palav, et
ATS – Auxiliary Territorial Service (Territoriaalne Naisabiteenistus).
