välja.
Saba ei näinudki Domi. Ta seisis nõrgas rambivalguses, naeratas parteris istuvatele ähmastele kogudele ja mõtles: siin sa nüüd oledki, lapsuke. Saatja võttis tõsisel ilmel tema noodid. Saba köhatas kurgu puhtaks ja mõtles viivuks oma endisele kodulinna muusikaõpetajale Caradoc Jonesile. Õpetaja oli talle jaganud terve hulga nõuandeid: kuidas kurku avada ja lõdvestuda ning kõrgetel nootidel kõht sisse tõmmata; „Ma õpetan su nii hästi välja,” oli mees öelnud, „et sul pole vaja mõelda ei oma vahelihasele ega hingamisele ega sellele, kas suudad kõrget nooti hoida – kõik on paigas.” Kuid lisaks tehnikale oli õpetaja kõige rohkem rääkinud sellest, kui oluline on olla julge.
Saba oli tema juurde õppima läinud kolmeteistkümneaastaselt: kenake ja häbelik, kuid samas enesekindel, sest ta oli hõlpsalt võitnud kaks Riverside’i noorteklubi korraldatud talendivõistlust. Ta oli lõõritanud „O For the Wings of a Dove”19, arvates, et õpetaja on võlutud nagu enamik teisi.
„Kas sa tead, mis on kõigil halbadel lauljatel ühist?”
Kui Saba eitavalt vastas, pani õpetaja klaverikaane kolksti kinni ja tõusis.
„Nad teevad nii …” Ta tõi kuuldavale lämbuva häälitsuse nagu uppuv kassipoeg. „Mina tahan, et sa laulaksid nii …” Mees paljastas oma vanad kollased hambad, tõmbas keele suures suus tahapoole ja tõi kuuldavale nii võimsa röögatuse, et pritsis Saba ja oma ruudulise vesti sülge täis.
Ta vahtis tüdrukut vihaselt. „Jumala pärast, tüdruk, ole nii julge ja tee mõni kuramuse hull viga,” ja Saba kuulis ema ahhetamas: Vannub! Lapsed! „Kui sa tööd ei tee, ei tule sellest midagi head,” ütles õpetaja.
Nüüd mängis pianist esimesed akordid loost „God Bless the Child”20. Saba süüvis endasse, unustas ENSA ametnike kahvatud kurnatud näod ja tüdinud ilmega stenografisti ning laulis. Hetkeks nägi ta avarat ruumi, valge ja kuldse maalitud lae neid osi, mis olid pommist puutumata jäänud, ridade viisi tühje istmeid ning kuulsa teatri võluväge ja toredust, ning siis võttis laul ta oma võimusesse.
Kui laul läbi sai, heitis Saba pilgu saali. Kõik olid kui kivikujud,välja arvatud Arleta, kes pöidlad tõstis ja plaksutas.
Ka Dom istus ja kuulas, segaduses ja hirmunud. Kui ta esimest korda Saba laulu kuulis – vähemasti oli ta seda endale ikka ja jälle korranud –, oli tema elu täielikus madalseisus, ning Saba lõhnas nii hästi ja paistis nii noor, ja Dom ise oli haavatav.
Kuid seal see tüdruk jälle oli, keset lava, kõike kaalule pannes – vähemasti tundus nii Domile, ja noormehe süda hakkas kloppima, sest Saba näis nii vapper, ühtäkki nii puhas, kuna oli end kokku võtnud ja viskunud piltlikult väljendudes tühjusse, kus istusid nood tüütu olemisega, khakirõivis mölakad oma märkmike ja pliiatsitega.
Ja üksi pimeduses istudes tajus Dom kohutavat tühjust. Kui tobe ja koolipoisilik oli Sabale kirjutada – too neiu kuulus kõigile ja eikellelegi –, kuid taas oli Saba tabanud tema hella kohta, seda osa, mida Dom tavaliselt iga hinna eest varjata püüdis. Ja ehkki ta oli alati teadnud, et ei armasta Annabeli, igatahes mitte nii nagu vaja, oli tüdrukust ilmajäämine teda ikkagi vapustanud, oli hoop tema uhkusele, tunne, et õnn on nii heitlik.
„Kas veel midagi, preili Tarcan?” küsis üks meestest. Saba laulis „Smoke Gets In Your Eyes”, ja kuuldes, kuidas stenografist vaikselt ahhetas – talle tuttav heli –, söandas loota, et pärast selle päeva paljusid muresid läheb kõik hästi.
Ta laulis oma viimase laulu „Mazi”21, ilma saateta, ja lõpetanud, pööras kuulajate poole nutuälevil pilgu. Tan oli talle selle laulu õpetanud; Saba oli seda koos isaga kanakuuris laulnud.
Üks teda kuulanud nimetuist meestest tõusis. Ta võttis taskurätiku ja pühkis pealage. Mees heitis Sabale kõõrdpilgu, nagu oleks tegu mööblitükiga, mida ta otsekohe mõõtma asub.
Pianist naeratas esimest korda selle päeva jooksul.
„Nii, lõunapaus,” oli kõik, mis tähtis nina ütles. „Kell kolm vaatame Banaanivendi ja pärast neid Arletat. Lõpliku otsuse langetame kell neli.”
„Kuradi kurat,” naljatas Arleta Sabale. Nad olid seisatanud kahe elava liiklusega rea vahelisel saarekesel; nad läksid sööma. „Pärast sind kõlab minu hääl nagu kassikisa, nii et tänan väga. Aga tegelikult” – ta sirutas kaitsvalt käe, kui sõjaväeauto möödus – „huvitavadki mind rohkem uudistantsud. Ma laulan õieti ainult pausitäiteks.”
Veoautojuht vilistas, sõrmed suus; Arleta lehvitas ujedalt. „Paha poiss,” hõikas ta rõõmsalt.
Nad sõid lõunat Sidi uduste akendega tööliskohvikus, mis oli tulvil khakivormis kundesid. Kahe naela ja kuue penni eest sai komplektlõuna: kange tee paksust valgest portselanist tassides, soolalihakotletid hallikate kartulitega, konservherned ja magustoiduks tordilõik. Sellal kui nad sõid, saabusid kohale kolm Banaanivendade trupi liiget. Kõhnad, sportlikud mehed, kelle vanus oli Saba rehkendamist mööda neljakümne ringis.
„Ohoo, hõisakem,” ütles Arleta, kes näis kõiki tundvat. „Ennäe, kes tulid.” Ta suudles kõiki mõlemale põsele ja võttis tutvustamise enda peale.
„See on Lev ja see on Alex.” Kaks meest tegid nõtke ja sügava kummarduse. „Selle väikese jupatsi nimi,” osutas Arleta noorema mehe poole, kelle mustade juuste toon oli ääretult võlts, „on Boguslaw.” Mees pani dramaatiliselt silmad kinni ja surus huuled vastu naiste kätt. „See sulle meelde ei jää,” lisas Arleta. „Sa võid teda nimetada Bogiks, Boggersiks või Potiharjaks”
Ta selgitas Sabale, et nad kõik töötasid varem koos Bristoli komöödiatrupis. „Ja nad kõik käitusid kohutavalt.” Ta vidutas nende poole rohelisi silmi nagu emalõvi, kas asutab kutsikatele käpaga virutama. Nihelevatele ja muhelevatele akrobaatidele näis see meeldivat.
Lähedalt oli Bog kena, tugeva lõuaga, läikiv ja väljajoonistunud lihastega nagu puhtatõulistel hobustel. Ta istus Saba kõrvale ja toppis parajasti salvrätikut kaelusesse, kui tuli ettekandja. Bog tellis tüki puuviljakooki, kuid keeldus soolalihakotletist, sest ta ütles, et tema prooviesinemine on pärast lõunat ja talle ei meeldi täis kõhuga tööd teha. Ta vaatas Sabale silma sisse, nagu oleks öelnud midagi väga kahemõttelist.
Arleta kallas neile kõigile plekilisest emailkannust teed. „Ma loodan, et me kõik pääseme läbi ja ma loodan, et meid saadetakse Maltale,” lisas ta. „Ma veetsin seal viimati väga toredasti aega.”
„Kas te ei tea kunagi ette, kuhu teid saadetakse?” Saba pani noa käest. Ta üritas mitte nii häbelik paista, nagu ta oli.
„Mitte kunagi,” vastas Arleta. „Täielik õnnemäng, just see mulle meeldibki.”
Kui poisid olid läinud, kallas Arleta veel teed ja rääkis erutatud sosinal akrobaate taga. Nad on Poolast pärit, ütles ta, ja esmaklassilised esinejad. Lev ja Bog on tõelised vennad. Nad jäid sõjas peaaegu tervest oma perest ilma ning kippusid mõnikord jooma ja said selle pärast vihaseks, nii et parem on nendega perekonnast mitte rääkida, kui nad just ise seda jutuks ei võta. Noorem vend Bog on naistekütt ja Arleta teab kindlalt, et tal on kaks tüdrukut lapseootel. Ta vabastati väeteenistusest küünisvarvaste tõttu, ehkki Arletale on täielik mõistatus, kuidas saab küünisvarvastega inimene akrobaat olla, kuid ka küünisvarbaid ei mainitud, kui need just loomulikult jutuks ei tulnud, ja seda ei juhtunud peaaegu kunagi. Hahahaa. Arleta surus heatujuliselt
Felix Mendelssohni laul, originaalis „O könnt’ ich fliegen”.
Billie Holiday (1915–1959) ja Arthur Herzogi (1900–1983) laul.
Necip Celal Andeli (1908–1957) tango.
