katkestas teda. „Esimest korda välismaale?”
„Jah.”
„Kas vanemad teavad juba?”
„Ei.” Saba pigistas silmad kinni.
Seda nähes ärkas Domi onulik külg. Ta oleks tahtnud tüdrukut noomida, ees ootavate ilmselgete ja tõeliste ohtude eest hoiatada. Kaugetesse kolgastesse sattunud meeste eest, kes tahavad teda võrgutada, kehvade voodite, jubedate transpordivahendite, pommide ja nõelavate putukate eest.
„Kas nad oleksid vastu?” Noormees lootis seda.
„See murrab neil südame,” ütles Saba. Ta krimpsutas limonaadiklaasi vahtides nägu. „Ma arvasin, et saan enne ärasõitu koju neid vaatama minna – lubasin emale, et lähen –, ja nüüd paistab, et ma ei saa, aega pole. See on kohutav.” Ta pigistas silmad kinni. „Nii et räägime millestki muust.”
Baar hakkas täituma. Baarimees luges ohvitseride rühmale kokteilide nimesid ette: Singapore’i Sling, Valge Daam, Mereväegrokk. Dom vahtis üle laua Sabat, üritades kohaneda, mõista. See oli nii võõras territoorium.
„Ma tean, mis tunne see on,” ütles ta viimaks. „Ma lendan jälle, aga mu ema ei tea veel. Lähen järgmisel nädalal koju ja ütlen talle.”
„Miks?” Nüüd oli Saba kord nördimust ilmutada. „Kas sa pead ikka lendama, ehkki sind on kord juba alla tulistatud?”
„Ma tahan lennata.”
„Miks? Kas sa ei karda?”
„Ei.” Seda ei tohtinud kunagi tunnistada, isegi mitte iseendale. „Nüüd ei saa ma lendamisest loobuda. Tundub, nagu oleksin selleks sündinud – kui see just jube labaselt ei kõla.”
Nüüd vahtis Saba teda ainiti.
„Ei, ei kõla labaselt,” ütles ta. „Karmilt.”
Tema käed puhkasid nende vahel laual. Kooliplika käed, ei sõrmuseid ega küünelakki.
„Kas sa oled lendamiseks küllalt terve?”
„Jah.” Domile ei meeldinud sellest rääkida, iseäranis mitte neiuga. See tekitas õhupuudust, vaenatusetunnet. „Mul pole praegu häda midagi.”
„Kust nad teavad?”
„Tehti röntgenipilt, mind keerutati toolil ringi. Tegevteenistuseks kõlblik.”
Neiu silmitses teda ainiti. „Mulle meeldis see luuletus, mille sa mulle saatsid,” ütles ta.
„Oh jumal, saatsin või?” Nüüd oli Domi kord piinlikkust tunda – ta oli selle kirja pannud, ja kui Misou tuppa tuli, ilmselt kogemata ümbrikusse pistnud.
„Ükskõik, mis tuleb, üht tundi päike valgustas,” ütles neiu uneldes. „Nii ilusad sõnad. Mõnikord piisab ainsast tunnist.”
„Pound tegi selle luuletuse tegelikult hiljem ümber – ütles, et kaks nädalat on parem.”
Neiu põskedesse ilmusid lohud. „Dom – ma lähen!” Naljatlevalt, nagu oleksid nad lapsed ja mängiksid kulli.
„Ma tean, mina ka. Nii et luba ma saadan su koju,” ütles Dom. „Ma võiksin aidata sul pakkida või paguneid peale õmmelda või midagi. Ma olen hea õmbleja.”
„Ei.” Neiu pani käed näo ette.
„Vahest siis tass kohvi.” Domil oli palitutaskus pool pudelit viskit, igaks juhuks.
„Ma ei saa.” Saba puudutas tema kätt. „Ma võtan selle tööotsa kindlasti vastu. Otsustasin kohe, kui nad mind palusid. Nüüd ei tohi miski mind takistada.”
„Ma tean.” Teadiski, sai aru. Kahjuks.
Neiu pani öömajakoha võtme lauale. Ta oli selle varem uhkelt mehele uurida andnud; tema meelest oli perenaine väga usaldav, kui talle võtme andis, arvestades, et tegu on Londoniga. Võtit vaadates tundis Dom valukihvatust. Kui hõlpus olnuks kahekesi trepist üles hiilida, ja kui süütu see tunduks – kui sõda algas, muutusid kuramaaži reeglid tundmatuseni.
„Saba.”
„Jah.”
„Kui julgeolekukontroll läbi on, anna teada, kus sa oled.”
Saba tahtis vastata, kui sekkus kelner. Ta naasis, naeratas neile, kõõritas tiibu Domi mundril ja küsis, millises eskadrillis ta on. Omanikul on suur au talle ja tema daamile maja kulul kokteil välja teha. Lendurid on vaprad mehed ja selle ära teeninud. Moepärast veidi vastu punnides tundis Dom piinlikkusesegust heameelt, et oli neiu nähes tähelepanu keskpunkti sattunud, samuti oli ta rõõmus, et ei pea enam rääkima arstlikust kontrollist, mis ajas ta millegipärast vihale ja sundis kaitsepositsioonile nagu väikese poisi, kellel kästakse püksid maha lasta.
Nad tellisid Singapore’i Slingid. Saba kirtsutas juues nina nagu kassipoeg, kes käpa vette pistab. Ta polnud pooltki nii elukogenud, nagu teeskles.
Kui Saba oli pool kokteili ära joonud, naasis särav ilme tema näole otsekui välgusähvatus. Dom arutas, kas neiu mõtleb jälle oma tööle, kuid sattus ühtäkki segadusses, tõusis püsti ning lonkis nii sundimatult kui sai baarileti äärde ettekäändega kelnerit tagant kiirustada, et nende toit rutem lauale toodaks.
Ta seisis parajasti seal, kui sale kogu varjudest välja astus ja tema ette valguslaiku seisma jäi. See oli Jilly, Jacko pruut. Hiljem näis täiesti loogiline, et Jilly baari end piinama või lohutama tuli, aga sel õhtul vahtisid nad teineteist nagu tegelased eri näidenditest. Jillyl oli seljas sinine kleit, reväärile kinnitatud kuningliku lennuväe tiibadega väike pross, mille Jacko oli talle kinkinud. Ta oli alla võtnud.
Dom arvas, et Jilly ei tee temast väljagi, kuid selle asemel tuli neiu tema juurde ja kallistas teda kõvasti.
„Dom,” ütles ta viimaks. Ta pigistas valusasti Domi kätt. „Kas sa tunned end hästi?”
„Halvasti just mitte,” pomises Dom vastuseks. „Sina ise?”
„Kohutavalt,” vastas Jilly. Ta pani käed jälle Domile kaela ümber. „Ma tahtsin sind matustel üles otsida.”
„Tõesti?” Dom oli Jillyt kogu matusepäeva vältinud, ta ei suutnud neiule silma vaadata. „Ma pidin ära minema. Anna andeks, et ma tookord sinuga ei rääkinud.”
Dom oli surnuaia taga porisel väljal kasvavates põõsastes oksendamas käinud; ta oli kindel, et Jilly süüdistab kõiges teda. Kes oli Jackole Cambridge’is augu pähe rääkinud, et ta lendama hakkaks, ja teda hiljem, nädal enne allatulistamist messis pilganud? Hea nali, Dom – üks paremaid.
Oma kokpiti pleksiklaasi taga leekides kisendav Jacko. Tardunud naeratust meenutav ilme, kui lennuk alla kukkus.
„Ma tundsin sinust puudust.”
„Tõesti. Ma …”
„Kuid ma ei saa praegu rääkida.” Kui Jilly Domi mõlemast käsivarrest kinni kahmas, nägi noormees, et tüdruk on veidi purjus, ehkki ta ei mõistnud Jillyt hukka. „Ma olen kaaslasega.”
Pikka
