pea alaspidi? Sõda käib, sakslased lähenevad.” Crowley oli põlglikult muianud, aga kui ta selja keeras, sihtis Lev teda kahe sõrmega ja pomises: „Kaabakas.” Näol tige ilme.
Ebatõeline linn. Kolinal mööda tänavaid liikuva hobutakso määrdunud kardinate vahelt välja piiludes oli Saba nii erutatud, et unustas peaaegu hingamise. Poed olid tuubil täis siidi, rõivaid ja kingi, käekotid ja kannud rippusid pimedate kangialuste ääres, mis olid kui hauasuud, oli kuhjade viisi apelsine ja virsikuid, mis panid suu vett jooksma. Kitsastel kõnniteedel tõuklesid khakirõivis sõdurid ja naised, lapsed käekõrval, ühel eesli seljas ratsutaval mehel olid turjal hiiglasuured kandelaabrid.
Ristteel peatas nad politseinik, kuna punane Studebaker kihutas mööda ning oleks äärepealt otsa sõitnud kaamelile, kes parajasti muretult sõnnikuhunniku maha poetas. Kui hobutakso Ali Baba nimelise restorani ees hoo maha võttis, teatas Arleta, et siin käivad joomas sõdurid. „Madalamad auastmed, teate küll,” ütles ta peenutsevalt.
Paar sõdurit, kes, nagu näis, olid terve pärastlõuna joonud, ilmusid restoranist välja ning teesklesid neid nähes tuigerdamist. Väiksem mees vilistas nagu lind ja hööritas puusi.
„No tõesti!” Janine varjus hobutakso räpase puldani taha, ilme vaat et koomiliselt peps. „Kui see niimoodi edasi läheb, sõidan parem koju tagasi.”
„Kuhu sõidad, kullake?” küsis pikka kasvu sõdur Sabalt austraallase hääldusega. Tal oli näol pikk arm ja himukas ilme.
„Me oleme artistid.” Arleta juuksed veiklesid päikesevalguses. „Sa pead meie kontsertidel käima, et teada saada.”
„Hohoo, selge pilt.” Arleta oli mehed naerma ajanud. „Kus te siis esinete?” käis teine sõdur peale. Mõlemad mehed sörkisid nüüd nende hobutakso kõrval kutsari lustiks, kes tegi naljatleva katse ühele piitsaga nähvata.
„Esialgu pole aimugi,” ütles Arleta. „Vaadake kuulutusi.”
„Mina tulen, kallike,” kinnitas pikem mees Arletale hingetult, „aga tema mitte. Ta on igavene kooner.” Janine ahmis jälle õhku. „Tal on rahakotis maod.”
Tõld kihutas minema. Lustlik kutsar hüüdis: „Väga ulakad poisid!”
„Jumala pärast!” Kui Janine seelikut allapoole tõmbas, märkas Saba, et tema küüned on üsna hulllusti näritud. „Milleks neid ometi julgustada?”
Kui nad kontorisse jõudsid ja kutsar avastas, et neil pole raha, vahetas tema rõõmsa ilme välja umbusklik urin. Silmi pööritades ja suule osutades tegi ta selgeks, et nad on tema elu hävitanud. Tema hobune ei saa enam süüa, naine ja lapsed ka mitte.
„Andke andeks,” selgitas Saba algelises araabia keeles. „Piastreid pole, aga kui ootate, siis ma toon.”
Kõhn punapäine ohvitser tormas häälekalt vabandades kitsast trepist alla. Ta ütles, et on kapten Nigel Furness. Tema tedretähniline käsi surus kutsarile pihku rahapataka.
„Me tahtsime ise teile järele tulla,” selgitas ta väsinult ja tehtult naeratades, „aga meil pole üldse transporti. Kolm artistide rühma tuli üheaegselt, nii et paras segadus.”
Willie ja akrobaadid ootasid teise korruse ahtas kontoris. Nende kõrval klõbistasid kaks mundris masinakirjutajat klahve, ümberringi manillapaberist kaustade tudisevad kuhjad ja korvid kirjaga „Rekvisiidid”. Nurgas vurises suur ventilaator.
Furness võttis istet plakati all, millel oli nööpnõeltest kirendav Aafrika kaart. Kaardi nägemine tegi Saba erutusest lausa nõrgaks. Ta on siin! Nii ongi! Jumal ise teab, kuhu nad siit edasi liiguvad!
Arleta, kel oli oivaline kõnnak, väärikas, edev ja kehavõlusid näitama timmitud, astus aeglasel sammul tuppa.
„Kas võiks tassi teed või küpsist saada?” küsis Arleta Furnessilt niipea, kui nad olid istet võtnud. Ta silus seelikut põlvedel ja lisas kähedalt: „Ma olen näljane nagu hunt, kullake.”
Saba kuulis üht sekretäri tasa itsitamas ja Willie’t sosistamas: „Oi, tubli tüdruk.”
„Vähem kullakesi, kui tohib paluda.” Furness surus muige maha, kuid tema kahvatud põsed olid õhetama löönud. „Me oleme ikkagi sõjaväes.”
„Oi taevas! Vabandust!” Arleta niheles toolil nagu üleannetu kooliplika ja heitis Furnessile ilmetu pilgu. „Ma enam ei tee.” Ta pilgutas Sabale vargsi silma; Furness pööras neile selja ja hakkas kaardiga tegelema. Ta palus summutatud häälel üht sekretäri neile teed tuua.
Tee toodi parkainetest pruuniplekilistes paksudes portselantassides koos taldrikutäie Garibaldi küpsistega ja nad kõik sööstsid selle kallale. Kui Janine, kes istus, jalad elegantselt poolviltu, ütles tänan, ainult teed, ei suhkrut ega küpsist, vahtisid teised teda hämmeldunult.
„Sa pole päev otsa söönud,” ütles Arleta banaani unustades.
„Võib-olla on mul täna õhtul väike etteaste,” vastas Janine jõuetult. „Ma söön parimatelgi aegadel nagu linnuke.”
Furness heitis Arletale üle tassiserva pilgu ja ütles: „Te peaksite pärastpoole välja lõunat sööma minema. Tühja kõhuga ei saa mõelda.” Ta naeratas ujedalt nagu koolipoiss.
Kui Arleta sosistas: „Te olete ingel,” ja talle sügavalt silma vaatas, pööritas üks masinakirjutaja, jämedate säärtega ilmetu naine, silmi, kuid Saba oli võlutud. Ema oli teda kord süüdistanud, et ta on sündinud edvistaja, ja teda oli see märkus segadusse ajanud: talle tundus, et kui keegi sulle meeldib, pead sellest märku andma. See polnud midagi niisugust, mida tehti nimme – nojah, mitte alati. Kuid Arleta oli lausa kuramaažimeister; tema esinemises oli iharat narritavat tarmu, mis jättis mängleva mulje, ja ta ei teinud pealtnägijatest väljagi.
Furness tõusis rutakalt. „Asume õige asja juurde.” Ta sammus sihikindlalt seinakaardi manu. „Ilmselgetel põhjustel,” ütles ta kaardikeppi võttes, „ei saa või ei taha me teile Egiptuse ja Vahemere praegusest olukorrast kõike rääkida, selgitame vaid üldiselt, et see, mis siin mõne järgmise kuu vältel juhtub, võib sõja kulgu strateegilises ja poliitilises mõttes oluliselt mõjutada.”
Ta kinnitas seinakaardile valge paberilehe.
„Nii, ajalooline kokkuvõte,” jätkas ta. „Viimase kolme kuu jooksul on Kanadast, USA-st, Austraaliast ohtralt liitlasvägesid Kairosse valgunud. Miks nad tulid? Nojah, nüüd, kus Prantsusmaa on langenud ja suur osa Vahemere rannikust ära lõigatud, pole just palju kohti, kus meie mehed ja Rahvaste Ühenduse väed sakslastega lahingut saaksid lüüa.”
Furness joonistas paberilehele hiiglasuure pikkade koibadega ämbliku. „Meie oleme siin keskel.” Ta osutas joonistatud eluka kerele, sirgeldas siis Egiptuse umbkaudsed piirjooned, ühel pool Liibüa ja teisel Suessi kanal. „Meie poisid on siin, et neid piirkondi kaitsta.” Ta osutas Suessile ning Iraagi ja Iraani naftaväljadele. „Siin,” osutas ta omajoonistatud kaardi allservale, „on meil kõrbes tuhandeid mehi. Mõned on siin olnud 1940. aastast peale ja neil on üsna raske olnud. Palavus, nagu varsti näete, on halastamatu, toitu ja laskemoona napib tihtipeale. Mehed vajavad hädasti kerget meelelahutust.”
Janine näris huulte sisekülgi; ta vahtis kaarti. Arleta keeras juuksesalgu nimetissõrme ümber.
„Ma räägin seda teile sellepärast,” ütles Furness, ja vähimgi märk koolipapalikust südamlikkusest kadus, kui ta laskis pilgul ühelt näolt teisele
