– Maltal – ja seal tehti mulle püsilokid, ning kui ma järgmisel hommikul ärkasin, olid pooled juuksed mu kõrval padjal ja magasid kenasti. Ma pidin kreepsu saama.”
Nad naersid parajasti, kui uks lahti lendas. Smokingi, valgete kinnaste ja suurte lakk-kingadega mees sööstis tuppa.
„Kas see kellukesehääl pole mitte tuttav?” Mees kergitas maalitud kulme.
„Oi issand!” Arleta tõusis ja kallistas vana meest kõvasti. „Pisipoisu! Keegi ei öelnud, et sa siia tuled.”
„See,” ütle Arleta Sabale, „on kuulus Willie Wise. Ta oli Brightonis üks Inetutest Õdedest ja me oleme koos ka Maltas ja Põhja-Aafrikas rännanud, eks ole, kullake.”
„Ja see särav olend,” lisas Arleta, „on Saba Tarcan. Kes sa oled, kullake? Subrett?”
Kui Saba ütles, et võib-olla asendab ta lauljannat nimega Elsa Valentine, jäid mõlemad teda vahtima.
„Ohoo!” ütles Arleta. „Noh, sa pead siis hea laulja olema. Kas ma mitte ei kuulnud kumu, et ta varises Tunises kokku?”
Saba tajus kõhus hirmukrampi. „Miks?”
„Oi, ma ei mäleta täpselt,” sõnas Arleta. „Paljudel ütleb tervis üles. See on …”
„Kuule.” Willie tõstis käe, et sõnadevoolu katkestada. „Ära aja talle hirmu nahka. Mind saadeti siia teile ütlema, et te kiirustaksite ja saali läheksite. Teie olete järgmised.”
Kui nad sammusid mööda pimedat koridori, mis oli lava poole kaldu, astus kenasti riietatud heledapäine meesterahvas kehkjal sammul nende ees.
„Jah, kiisuke, ma olen tagasi,” ütles ta enda kõrval kõndivale mundrikandjale. „Pärast kogu seda valgust tunnen ennast siin tõesti nagu mutt, aga häda ajab härja kaevu.” Kui sõber midagi kaastundlikku lausus, lükkas heledapäine mees rauge liigutusega salgud näolt. „Oh, see naine oli tõeline jubedus,” sõnas mees. „Vingus iga asja pärast. Kaugeltki mitte nii andekas, nagu ta arvas.”
Arleta tonksas Sabale ribidesse ja tegi mõne sammu mehe naiselikku kõnnakut järele. Kui mees saali ukse lahti tegi, hakkas Sabal süda kloppima. Oh Jeesus, Maarja ja Joosep, siin see ongi! Kuulus kuningliku teatri lava: mõne minuti pärast tuleb kas võidurõõm või alandus. Kui tema silmad pimedusega harjunud olid, nägi ta, et prooviesinemisteks rohmakalt kokku klopsitud lava oli haletsusväärselt väike, palju väiksem, kui ta oli kujutlenud, ja mattus tontlikku pimedusse, kuna rambituled ei põlenud. Kuid sellest pole midagi, ta on siin! Mis ka ei järgneks, ütles ta endale, jääb see mulle kogu eluks meelde. Ma olen sellel laval tantsinud ja laulnud, ning see juba tähendab midagi.
Saba süda kloppis ebamugavalt, kui ta jälgis, kuidas heledapäine mees pedantselt oma palitu kokku pani ja enda selja taha istmele asetas. Ta pani suitsu põlema ja rääkis elavalt kolme mundris mehega, kes istusid parteri esiridades, ümberringi ridade viisi tühje kohti, mõni neist ikka veel tolmukaitsekangaga kaetud ja pommijärgset prügi täis.
Kahvatu neiu, balletikingad jalas, istus neist neli rida tagapool ja pigistas musta kotti oma rüpes. Tema kõrval istus vaikides ja mõtlikult vana koomik.
„Otsekohe. Kas hakkame pihta?” Kehatu hääl esiridadest. „Meil on täna palju tegemist. Vanapoiss Willie, sina kõigepealt. Tule!”
Märkmekaustaga stenografist võttis vaikselt kolme mehe kõrval istet. Muusika hakkas mängima, viled, trompetid ja tobedad tromboonid. Mõni sekund hiljem tormas lakk-kingadega vana Willie välejalgselt välja ja hõikas: „Siin me siis lõpuks oleme!”
Arleta pigistas Saba kätt, surus küüned talle pihku. „Tal on seda hädasti vaja,” sosistas ta pimeduses. „Tal suri mõni kuu tagasi naine ära. Kolmkümmend neli aastat abielu. Ta on murest murtud.”
Willie laskus kohmakalt nagu artriidihaige ühele põlvele ja laulis tobedalt huuli väristades „Old Man River”16. Auditooriumis valitsev vaikus oli kurdistav – ei kostnud ei naeru ega aplausi. Järgmisena esitas koomik ilmetult lugu, mis, nagu Arleta sosistas, oli tema leivanumber: lootusetult moonutatud versioon hällilaulust pealkirjaga „Little Red Hoodingride and the Forty Thieves”17.
Saba ühines Arleta kõlava naeruga; Willie oli tõesti naljakas.
Pärast tema järgmist nalja asjalikest aluspükstest – „üksainus pauk, ja maas nad ongi” – tõusis üks mees orkestriruumi ees püsti ja ütles:
„Härra Wise, kas te ikka saate aru meie suhtumisest rõvedatesse naljadesse?”
„Vabandust.” Vana mees astus prožektori valgusse ning jäi sinna närviliselt silmi pilgutades seisma.
„Kui te valituks osutute, tuleb kõik käsikirjad meile kinnitamiseks esitada. Meil on ranged nõudmised, mida tuleb täita; loodetavasti täidate neid ka teie.”
„Alati valmis.” Willie seisis sinakas hämus ning naeratas tardunult. „Tänan hoiatamast.” Ta klõpsas kannad kokku ja lõi kulpi ning selles muutuvas valguses oli raske öelda, kas ta pilkab või on tal lihtsalt hirm nahas.
Kahvatu neiu tõusis. Tal olid pikad jäsemed, väga kitsad kulmud ja ilusad käed. Ta heljus peaprožektori juurde ning jäi pinevalt naeratades sinna seisma.
„Janine De Vere. Ma olen Sadler’s Wellsist18, võib-olla mäletate.” Peenes häälduses kõlas kerget Manchesteri hõngu.
„Mida te meile esitate, preili De Vere?” kostis pimedusest.
„Mu ulatuslikus repertuaaris on ka stepp- ja kreeka tants. Ma’h olen väga mitmekülgne.”
„Oh, mine sa ka,” pomises Arleta.
„Noh, võib-olla väike näide. Meil on vähe aega.”
Preili De Vere köhis kurgu puhtaks ja pööras end külgkulisside poole. Ta sirutas paluvalt käe sõjaväevormi ja madalate kingadega naise poole, kes grammofoninõela plaadile asetas. Magus muusika voogas ja nuuksus. Preili De Vere võttis tviidmantli seljast ja keksles mererohelise balletiseeliku väel üle lava. Pikad kahvatud käsivarred heljumas kui mererohi, keerles ja hüppas ta tasaste potsatuste saatel, jooksis kätega silmi varjates edasi-tagasi, nagu otsiks meeleheitlikult kedagi. Finaali laitmatud hundirattad tegid tal käed tolmuseks. Neiu laskis spagaati ja heitis võiduka pilgu üle prožektorite.
„Ilus. Tänan. Järgmine.” Seesama erapooletu hääl parterist.
„Saba Tarcan. Palun lavale. Kiiresti! Kähku!”
Teatri ülarõdule varjunud Dom ajas seda kuuldes selja sirgu. Ta suunas pilgu otsekui püstoli Sabale. Ta oli Saba sõnumi kätte saanud, kuid ei teinud sellest välja, sest tahtis veel kord tema laulu kuulda. See oli omalaadne trots – vähemasti tema enda meelest –, tõestus, et ta saab selle tüdruku, kui tahab.
Ta oli sisse hiilinud pärast seda, kui oli pool krooni pihku pistnud sõbralikule uksehoidjale, kes tal kätt surus ja ütles: „Me oleme teile, mundrimeestele, palju tänu võlgu.” Saba kiri oli Domil rahakoti vahel: „Loodan 17. märtsil Londonis Drury Lane’i kuninglikus teatris ENSA prooviesinemisel olla.”
Saba sammus mööda vahekäiku lavale, oma punase
Laul Jerome Kerni muusikalist „Show Boat”.
Eesti keeles võiks pealkiri olla „Väike Mütsipunake ja nelikümmend röövlit”.
Londoni teater.
