hüüatas Saba.
„Ja ei lähe sa kuhugi.”
Saba tormas kööki ja sealt tagaukse kaudu tulehakatust tooma. Kui ta tagasi tuli, istus ema ikka veel vapustatult kustunud tule ääres. Tansu istus tema vastas ja pobises endamisi türgi keeles, nagu tal kombeks oli, kui ta oli erutatud või hirmul.
„Anna siia.” Joyce kahmas Saba käest paberi ja tulehakatuse. Ta kägardas paberi kokku ja torkis seda ahjuroobiga, mis seisis kamina ääres valgevasest hoidikus.
„Sa näed väsinud välja, ema.” Saba, kes oli puudele mõne söetüki asetanud, tegi diplomaatiaga katset. „Ma toon sulle teed, siis võid veel kord kirja lugeda.”
„Ma ei taha enam seda kuramuse kirja lugeda,” karjus ema. „Ja sa ei lähe kusagile enne, kui oleme isa käest küsinud.”
Leegid lahvatasid, kui ta tiku paberile lähendas. Närviline ja rahutu Tansu oli läinud teed tooma, sellal kui Joyce raskelt hingates istus, põskedel erkpunased ärrituselaigud.
Saba tegi asja hullemaks, öeldes, et tema meelest on see imetore võimalus ja et isegi härra Chamberlain oli raadios öelnud, et kõik peaksid nüüd sõja võitmisse oma panuse andma.
„Mina olen paganama sõja heaks küllalt teinud,” tõstis Joyce häält. „Su õde on läinud ja jumal teab, millal ta tagasi tuleb. Su isa pole kunagi kodus. Mina töötan päevad läbi Curranis. Sul oleks ka aeg sinna tööle tulla.”
„Ma ei räägi sinust, ema!” karjus Saba. „Ma räägin endast. Sina ise olid see, kes käskis mul suurelt unistada.”
„Oh jumal küll.” Ema kahmas turbani peast ja pani põlle ette. „See oli nali. Ja igatahes ei pidanud härra Chamberlain silmas laulukeste kõõrutamist ja jalgade loopimist.”
Saba vaatas ema oma silmi uskumata. Kas ema oli tõesti nii öelnud? Seesama Joyce, kes oli koos temaga rõkates ja naerdes Gaiety ridade vahelt läbi tormanud, kui „Lumivalgekese” etendusse lapsi paluti. Kes oli ta kõigisse neisse balletitundidesse viinud, tema töntsakad jalad headesse varvassussidesse, sõnakuulmatutesse varvassussidesse surunud. Kes oli alles kolm kuud tagasi pool ööd üleval istunud ja haiglakontserdi jaoks punast kleiti õmmelnud ning lahinal nutnud, kui tütar alles nädal tagasi „All Through the Night’i”12 laulis.
„See polnud nali, ema,” karjatas Saba nüüd juba vihaselt. „Ja kui oli, siis võiksid seda mulle selgitada.” Ta mõtles rängematele asjadele – dieedile, laulutundidele, kahe ribi murdmisele, kui trapets, mida „Showtime’is” kasutati, järele andis.
„Jah oli. Seda öeldi filmis ja meie pole filmitegelased.”
Ja siis oli Saba alatine vankumatu sõber ja liitlane Tansu türklase kombel etteheitvalt keelt laksutanud, millele järgnes terav hingetõmme, just see käis Sabale eriliselt närvidele, sest vabas tõlkes tähendas see ei, ei, ei, ei. Tansu ütles, et kui Saba Londonisse läheb, kukuvad talle pommid pähe. Saba vastas, et pommid kukuvad nende paganama pähe ka siin. Pomeroy tänavale oligi juba üks pomm kukkunud. Joyce ütles, et peseb Saba suu seebiga puhtaks, kui tüdruk veel kord vanaema kuuldes vannub, seejärel olid Joyce ja Tansu kööki läinud.
„Kuulake!” Saba oli neile järgnenud. „Ma võiksin ükskõik kuhu minna: Kairosse või Indiasse või Prantsusmaale või mujale.” Seda öeldes nägi ta oma siluetti erkpunase taeva taustal välja joonistumas, kui ta sõduritele laulab.
„Noh, selle võid ka ära unustada.” Ema viskas kartulid külma vette ja läitis gaasi, käed külmamuhkudest punetamas. „Su isa läheb marru. Ja seekord ma teda ei süüdista.”
Oh! Niisiis jõuti viimaks selleni: asja tõelise tuumani. Isa läheb marru. Ema emotsionaalne tuulelipp oli alati rihitud isale ja tormidele, mida oli oodata.
„Ma olen kahekümne kolme aastane.” Saba ja ema vahtisid raskelt hingates teineteisele otsa. „Ta ei saa mind enam käsutada.”
„Saab küll,” röögatas ema. „Ta on su paganama isa.”
Saba silmitses ema põlastavalt. „Kas sul mõni oma mõte ka on, ema?” See oli julm: ta teadis, millised on tagajärjed, kui ema enda eest seisab.
Ema pea nõksatas püsti, nagu oleks teda löödud.
„Sa ei tea mitte kui midagi, eks ole,” ütles ta viimaks. „Sa oled rumal ja isekas plika.”
„Mida ma ei tea, ema?” Mingi põrguline sundis Sabat jätkama.
„Mis elu su isa laevade peal elab. Merel peetakse lahinguid – suurema osa ajast käivad mehed küürakil, oodates, millal järjekordne pomm pähe kukub.”
Mõlemad olid nutma puhkemas.
„Ma tahaksin teha midagi, millel minu jaoks mingi mõte on, ma ei taha lihtsalt vabrikus töötada. Ma suudan enamat.”
„Päh,” oli kõik, mida ema ütles.
Ka see oli valus ja tegi asja hullemaks – ema, Saba peamine tugi, rääkis, nagu ei salliks ta teda, hetkel, mis oleks pidanud olema nii ilus. Saba tormas pimedasse koridori, mille ühes seinas vahtisid tema peale alla isa range ilmega türklastest esivanemad ja teises Walesi orgudest pärit ema sünge suguselts. Ukse enda järel kinni löönud, jooksis ta tagaaeda. Ta istus välikemmergusse maha ja nuttis.
Ta oli peaaegu kakskümmend neli aastat vana ja omadega ummikus. Sõda algas just sel aastal, mil talle tõotati imelist elu: esimest ringreisi mööda lõunarannikut The Simba Sistersiga, laulutunde kutselise lauljaga Swanseas, vabadust, võimalust elada elu, milleks ta oli valmistunud ja millest nii kaua unistanud. Nüüd oli silmapiiril vaid vabrikutöö, või kui tal veab, mõni juhuslik amatöörkontsert või raadiosalvestus.
„Saba.” Uje koputus. Tansu astus sisse, lilleline põll ees, kummisaapad jalas, ehkki vihma ei sadanud. Tal oli kastekann käes. „Saba,” ohkas ta katkendlikult, „ära mine kodust.” Ära mine kodust tähendas Tansu keeli „ma armastan sind, ära jäta mind maha.”
„Ma ei saa aru, Tansu,” ütles Saba. „Sa käisid kontsertidel. Sa oled mind näinud. Sa ütlesid, et ma olen selleks sündinud. Ma arvasin, et me kõik oleme ühel meelel.”
Tansu rebis kuivanud lehe jasmiinipõõsalt, mille oli tagaaeda istutanud ja mis ei tahtnud kuidagi kasvada. „Liiga paljud lähevad siit majast minema,” vastas ta. „Su õde läks orgu.”
„Ta pole kusagile läinud,” vaidles Saba. Kaheksa-aastane Lou, pere pisitütar, oli pommide eest ära ühe Rhondda oru kena pere juurde saadetud. Ta käis enamikul nädalavahetustel bussiga kodus, väike kohver kaasas.
„Su isa on merel.”
„Ta tahab seal olla. See on tema elu.”
„Ära tee mulle lõppu peale.” Veel üks võimalus öelda: „Ära mine.”
„Tansu, ma olen kogu elu sellest unistanud. Ma hakkan raha teenima. Ostan sulle Üsküdari lähedale suure maja.” See oli koht, mida Tan Türgist rääkides alati meenutas.
„Ei.” Tansu hoidus talle silma vaatamast. Ta seisis seal, jalad kindlalt maha toetatud, silmad maas, vana ja liikumatu nagu rüngas.
Saba
Walesi rahvalaul.
