reisijate nimekirju, et leida inimesed, kes on viimastel nädalatel lennanud nii Johannesburgi, Oslosse kui ka Brasiiliasse. Ja neid pole just palju, sest see pole nii lihtne kui minna näiteks Strømstadi.”
„Või Kragerøsse.”
„Või Hallingdali Åli.”
„Jõudke asja tuumani,” katkestas neid kuningas.
„Tuum,” alustas Helge. „On selles, et me leidsime kolm inimest, kes on viimasel ajal kõigis kolmes paigas viibinud, ja tegemist pole just ükskõik kellega.”
„Pigem vastupidi,” jätkas Hallgeir. „Nad pole mingid tavainimesed.”
„Tuum!” karjus kuningas.
„Nad reisisid loomulikult valenime all ja kutsusid end vendadeks Brunchideks, aga nad ei vedanud meid ninapidi, seda küll mitte, ei. Need kolm on nimelt …” Helge pidas pausi, lastes pilgul samal ajal üle küsivate nägude liikuda, et olla kindel, et kõik hinge kinni hoiavad: „… vennad Crunchid!”
Helge vaatas võidukalt ringi, aga näod ei väljendanud erilisi hingamisraskusi ega polnud ka eriti hirmunud.
„Vennad Crunchid on tuntud kui kõige jubedamad bandiidid nii Väike- kui ka Suurbritannias,” ütles Hallgeir.
„Lahe!” hüüdis Bulle. „Jube on lahe!”
„Mina mõtlen aga,” alustas doktor Proktor. „Kuidas need vennad said endaga lennukisse kaasa võtta KOGU Norra kullavaru. Kui nüüd mõelda, kui raske on kuld, siis oleksid nad ju pidanud pagasi ülekilode eest terve varanduse maksma.”
„Tegemist on ainult ühe kullakangiga,” ütles pangadirektor Tor ja naeratas veidi kohmetult. „Seega ülekilode pärast nad muretsema ei pidanud.”
„Ainult üks kullakang?” küsis Lise ja kergitas üht kulmu. „Kas sellest koosnebki terve Norra kullavaru?”
„See on aastatega pisut kahanenud,” vastas Tor.
„Nii võib öelda küll,” ütles Proktor. „Ja kuhu ülejäänud kuld siis kadunud on?”
Tor kehitas õlgu. „Maiustused.”
„Kas kullast on tehtud maiustusi?” küsis Bulle.
„Ei, hambaplomme,” vastas Tor. „Pärast sõda hakkasid norrakad nii palju maiustusi sööma, et seitsmekümnendatel sai hambaarstidel kuld otsa. Te mäletate ehk 1972. aasta suurt hambavalu?”
Teised raputasid pead. Ainult kuningas noogutas ja hoidis lõuast kinni.
„Need olid koledad ajad,” ütles Tor. „Nordkapist kuni Lindesnesini võis kuulda ohkeid, oigeid ja valukarjeid ja mitte ainult. Seega pidi Storting kehtestama hambamajandustoetuse. Ja sellest ajast peale on hambaarstid iga aastaga Norra Panga kullavarusid vaikselt söönud. Kuni tänaseni …”
„Kas kogu kuld asub siis maiaste norrakate lõugades, kes hambaid ei pese?” küsis Lise ja pani käed rangel moel rinnal risti. „Nii küll ei lähe!”
„Läheb ikka,” ütles Bulle, pistis mõlemasse suunurka sõrme ja tõmbas suu pärani lahti, nii et tundus, nagu tal kukuks pool pead küljest: „Ainud vaada šiia …”
Ja tõepoolest: suus sätendas tuhmilt pesemata kuld.
„Aga kui te teate, et röövide taga seisavad vennad Crunchid, siis miks neid juba arreteeritud pole?” küsis Proktor.
„Selleks on mitu põhjust,” vastas pangadirektor Tor. „Esiteks pole meil kindlaid asitõendeid, on vaid need lennupiletid.”
„Aga kuskile peavad nad ju selle kulla peitnud olema,” ütles Lise. „Tuleks lihtsalt läbi otsida nende garaaž, kelder ja …”
„Pööning!” hüüdis Bulle. „Brasiilia kuld pööningul! Stiilne!”
Pangadirektor raputas pead. „Vennad Crunchid on kindlasti kulla juba töö tellijale ära andnud. On välistatud, et vennad on piisavalt targad, et nii kavalaid rööve omal käel korraldada. Küsimus on selles, kes on nende tööandja.”
„Politsei võiks ju lihtsalt vennad Crunchid vahistada ja neilt välja pinnida, kellele nad kulla andnud on,” ütles Lise.
Pangadirektor ohkas. „Kui see oleks vaid nii lihtne, Lise. Aga need on ühed kõvad pähklid, nad ei hakka ka kõige jubedama piinamise peale lobisema. Mitte et keegi neid piinama peaks hakkama …”
„Jaa, jaa!” hüüdis Bulle ja hüppas üles-alla. „Piinata! Ainult pisut!”
„ÜRO on kahjuks otsustanud, et isegi kerge piinamine on ebaseaduslik,” ohkas kuningas ja sikutas samal ajal pitsitavat ordenipaela. „Seega on ainus viis kulla leidmiseks nende kampa infiltreeruda. See tähendab saada üheks nendest, nendega sõbruneda ja teenida nende usaldus. Ja siis saab – võib-olla pubis õlleklaasi taga istudes, kus nad ehk pisut kiitlema hakkavad – neilt välja kavaldada, kuhu nad kulla panid.”
„Aga seda võite te tegema saata mõne inglise agendi Inglise politseist,” ütles Lise. „Nad räägivad lisaks kõigele ju inglise keelt.”
„Me oleme rääkinud agentidega politseist, nagu sa seda nimetad,” ütles Helge.
„Või Scotland Yardist, nagu meie seda nimetame,” ütles Hallgeir üleoleva ilmega.
„Ja nad ütlesid, et vennad Crunchid saaksid kohe aru, et tegemist on tõelise inglise politseinikuga. Nad tunnevad nimelt politseinikud juba lõhna järgi ära …”
„Nad lõhnavad kuuldavasti kapsarullide järele.”
„Seega arvas Scotland Yard, et oleks hea mõte nad üle kavaldada mõne lapse või hullumeelse professoriga. Et siis nad ei tunneks üsna kindlasti mingit kahtlast lõhna.”
„Vat nii!” ütles kuningas. „Kas ülesanne on selge?”
„Jessöör,” vastas Bulle, krapsas püsti ja lõi kulpi. „Ja kui osutub vajalikuks neid õige pisut piinata, siis kas meil on selleks luba olemas? Natuke nõgest? Pähklit? Üle keha kõditamist?”
„Te lähete Londonisse juba homme hommikul,” ütles kuningas. „Te kohtute Scotland Yardi informaatoriga Michael Jacksoni kuju juures Madame Tourette’i vahakujude muuseumis täpselt kaheksa minutit üks läbi. Informaator annab teile vendade Crunchide kohta rohkem informatsiooni. Ja pidage silmas, et tegemist on salajase operatsiooniga, seega, kui teid vangi peaks võetama …”
„… siis ei tule keegi meid päästma!” juubeldas Bulle. „Vaat see mulle MEELDIB! MEELDIB.”
Lise pööritas silmi ja doktor Proktor vaatas Bullet tõsisel, murelikul näoilmel.
„Küsimusi?” küsis kuningas.
„Kas vendadel on ka mingeid erilisi tundemärke, mis nende äratundmise meile lihtsamaks teevad?” küsis Proktor.
Kuningas vaatas kaardiväelasi, kes vaatasid üksteisele otsa, kehitasid õlgu ja raputasid pead.
„Mitte
