/>
Märts
1986. aasta kevadel sõitis Briti ajakirjanik John McCarthy Liibanoni, et teha film mõni kuu varem röövitud iirlasest Brian Keenanist. McCarthy sai võõra kultuuri maitse suhu kohe lennukis koos halaltoiduga – ta oli oma lennul ainuke mittearaablane. Too britt, ainus eurooplane seal lennukis, möönis aastate pärast ka ise, et oli ikka julgust, pealehakkamist ja nahaalsustki, et sõita Lähis-Itta, teades nii vähe selle paiga kultuurist ja kommetest. „Jah, see reis oli suurim viga, mis ma oma elus olen teinud,“ tunnistas McCarthy. Ta kohtuski Keenaniga, kohtus nagu mister Stanley doktor Livingstone’iga – in the middle of nowhere. See kohtumine toimus kusagil Beiruti äärelinnas, lennujaama lähedal, ilmselt mingis vanas laoruumis. Nad ei saanudki täpselt aru, kus nad on. Mõlemad olid ses ruumis vangis. Mõlemad kartsid, et nendega on nüüd läbi.
Napilt kuu pärast Liibanoni jõudmist rööviti ka McCarthy ja ta pidi kinni istuma üle viie aasta. Suure osa nendest aastatest elas ta maa-alustes kongides, oli pikalt aheldatud seinte külge, teda peksti, mõnitati, alandati. Nii nagu veel ligi sadat lääneriikide kodanikku, kes Liibanonis 1982–1992 rööviti. Seal rööviti ja tapeti ka liibanonlasi, araablasi, aafriklasi, asiaate, aga neid ei lugenud vist keegi päris täpselt kokku. Nemad olid lihtsalt „…ja teised“.
Aga McCarthy tuli lõpuks elusalt tagasi. Ja kakskümmend aastat ei ole Liibanonis läänlasi röövitud. Nüüd siis taas, sedakorda eestlased.
Olen 2011. aasta sügisel lennukis, teel Beirutisse, et koostada raamatut eestlaste pantvangiloost, mille tegevuspaikadeks on Liibanon ja ta naaberriigid, tegevusajaks 2011. aasta kevad ja suvi.
Ma kardan pisut.
Ma olen lapsest saadik kartnud lendamist. Juba oma esimesel lennul, olin siis kümnene ja lendasime Tallinnast Simferoopolisse, tegin sõna otseses mõttes püksid täis. Olen lennuhirmu peletamiseks mõelnud välja kõikvõimalikke trikke. Alates labasest purju joomisest kuni piirideta fantaseerimise ja unistamiseni. Olen proovinud rahusteid, unerohtu, naise käest kinni hoidmist. Kõige hullem on see, et ma ei teagi täpselt, mida ma kardan. Igavikku ei karda ma enam ammugi, aga näe, lennukit ikka kardan. Kardan turbulentsi, kardan õhkutõusmisi ja maandumisi, kardan, kui kapten hakkab ilmateadet lugema, uurin hirmunult kõigi kaasreisijate nägusid, et ega vana kriminoloog Lombroso ei liigitaks kedagi terroristi-lõustaks.
Tellin kohe alustuseks kaks väikest pudelit Bordeaux’ veini – punase ja valge, et paistaks viisakam – ja surun käed kõvemini kõrvaklappidele, et mootorimüra ei hirmutaks ega segaks Anouar Brahemi imepärast muusikapala „The Lover of Beirut“. Olen nii-öelda teemasse sisse elamiseks lasknud oma iPodile laadida hulgaliselt araabia džässi ja sufimuusikat. Kuulan Brahemi ja vajutan taas ja taas replay-nuppu. Ud ja klarnet sosistavad omavahel. „See klarnet on siis eurooplane ja ud araablanna,“ hakkan enda rahustamiseks fantaseerima. „Ja siis nad kohtuvad vanas kuulsas Beiruti Riviera hotellis, mille fuajees on valge tiibklaver ja palkonilt avanevad hunnitud vaated kirkale Vahemerele.“ Fantaasia läheb nii läägeks, et isegi ei rahusta enam.
Mu kõrval istub huuleneediga teismeline muslimipoiss ja kuulab ka muusikat. Ma ei ole harjunud, et muslimitel on huuleneet. Aga muslim ta on, sest huuleneediga kristlane või hindu või ateist ei oleks öelnud oma reisikaaslasele muretult „insallah“, kui too enne õhku tõusmist nentis, et kahe tunni ja neljakümne minuti pärast jõuame siis Frankfurdist Beirutisse.
„Kui Allah tahab, siis jõuame, kui ei taha, ei jõua me kuhugi. Nii on,“ nõustun poisiga omas meeles.
Kui süüa tuuakse ja ta korraks klapid peast rebib, küsin: „Kuulad mingit araabia muusikat? Soovita mulle ka.“
„Ei ole päris araabia oma,“ ütleb araablane, aga mitte vabandades, et võõrast muusikat kuulab, „see on prantsuse oma, Keny Arkana, hiphop.“
Mõistan, miks Keny Arkana puhul ei pea muslim vabandusi otsima. Arkana „La Rage“ ehk „Raev“ sündis ju Pariisi barrikaadidel 2005. aastal, kui Põhja-Aafrika päritolu muslimid, need, kes Prantsusmaale tulnud Marokost, Alžeeriast, Tuneesiast, põletasid tuhandeid prantslaste autosid, rüüstasid ja lõhkusid avalikku ruumi ligi kolmesajas linnas, lõid segi senise arusaama integratsioonist ja multikultist. Samamoodi kõigutasid paljusid vanu arusaamu mässud 2007. aasta aprillikuises Tallinnas ja just äsja, 2011. aasta augustis Londonis. Nende mässude põhjused ja tegelased olid erinevad, sarnane on aga raev.
Olles nüüd aastakümneid väga palju lennanud, suudan lennukis ajuti siiski juba päris rahulikult lugeda.
Mõne aasta eest avaldas medievist ja kirjanik Tiit Aleksejev romaani „Palveränd“. Teos, nagu ka teised tolle kirjaniku napid tööd, sai ilmumise järel palju häid arvustusi, miski Euroopa aurahagi, ostsin ja plaanisin lugeda, aga riiulisse ta oma järge ootama jäi. Nüüd krahmasin teele minnes kaasa. Tont teab, miks just see raamat näppu sattus. Õnneks on juba algus hea, vähemalt selline, et viib mõtted eemale küsimuselt, kuidas ikkagi saab mitukümmend tonni kaaluv teraslind alla kukkumata õhus püsida. Tekivad hoopis teised küsimused. See raamat tegeleb saladustega. Nii nendega, mis on ajalised ja vananevad juba järgmiseks kevadeks, kui nendega, millel on igavikuline sisu. Need saladused siin kerivad end lahti esimese ristisõja lahinguväljadel Väike-Aasias, lossides ja pühakodades, siis kui Tolouse’i krahvi Raymondi sõjavägi läheb Palestiinat uskmatute paganate käest vabastama, ning krahvil on kaasas oma kroonikakirjutaja ja salakuulaja Raimondus.
Kaheksakümnendal leheküljel astub tegelaste sekka kreeklane Heraikleon, kes oli Issanda aastal 1094 sattunud Ikoniumis seldžukkide kätte vangistusse. Hukkamiseelsel ööl läksid aga mehikese juuksed vangikambris osati halliks. Hirmust, mõistagi. Hirmust, mille vastu ei aita magus vein ega paradiisist fantaseerimine. Õnneks oli nõutud lunaraha hommikul enne hukkamist kohale jõudnud ja kreeklase kael ei pidanud pigiköie abil teada saama, mis kaalub tagumik. Ja nii võis äsjane pantvang Konstantinoopolis juua ja koos ristisõdijatega kiita Issandat, kes oma karja öö peale ei jäta. Sest hirm tulebki öösel.
Liibanoni kohal oligi nüüd öö. Ja hirmu eest ei päästnud mind päriselt ka see „Palverännu“ raamat, mille igas peatükis on keegi piiri peal – kas tõuseb üles taevasse või pudeneb koos sadade teiste nimetute rüütlitega Süüria hiilgava pealinna Antiookia kõrgetelt müüridelt alla vallikraavi mutta. Vaimne palveränd jumala juurde olekski mõttetu, kui selle teiseks pooleks ei oleks võimalus lõpetada oma maine tee iga hetk jumala juures. Ja see võib lõppeda uskmatu koera kõvera mõõga läbi, hullumeelse terroristi pommivöö plahvatuses või juhuslikus lennukatastroofis. Löön raamatu plaksuga kinni, nagu oleks mind petetud.
Lennuk teeb maandumiseelse kaare, all vonklev katkematu jäme tulederägastik tähistab Vahemere rannikut, edasi sisemaa poole muutuvad tuled hõredamaks, see tähendab, et seal tõuseb taeva poole Liibanoni mäeahelik, mis oma 170 kilomeetriga läbib peaaegu kogu riigi. Mäed laskuvad alla kitsasse Bekaa orgu ja tõusevad kohe taas, et moodustada umbes 150 kilomeetri pikkune Antiliibanoni ahelik, millest suur osa asub juba Süüria territooriumil. Liibanon on tilluke maa, ligi neli korda väiksem kui Eesti, vaid veidi üle 10 000 ruutkilomeetri pinnalaotust pluss mägede nõlvad. Tundub, nagu võiks silm kogu selle maa öiselt lennukiltki korraga haarata. Aga tegelikult ei ole see võimalik, sest me näeme vaid ühte mäekülge, aga ei näe, mis on varjul teisel pool. Linnulennult vaadates ei saa aru, millised külad ja majad on kristlaste, millised muslimite, millised druuside omad. Silm ei seleta maapinna alla, et kuhu on maetud foiniiklased ja kuhu juudid.
Küll aga seletab silm juba väga selgelt pealinn Beiruti tulesid. Jah, tõesti-tõesti ma ütlen, Beiruti kohal läheb palju tulesid mööda Liibanoni mägede külgi üles kõrgele, justkui olekski siin Jaakobi taevatrepp, mida mööda jumala inglid edasi-tagasi jooksevad. Ja siin kusagil maadles Jaakob inimeste ja jumalatega, tema nimeks sai Iisrael ja temast sai selle rahva esiisa, kes siiani inimeste ja jumalatega maadleb. Mõtlen, et huvitav, kui kunagised palverändurid siitkaudu Jeruusalemmale lähenesid, kas nad laulsid siis ka Jaakobi-loost inspireeritult „Jumal, sull’ ligemal’
