on teine hotell – too, mis oli aastakümneid kurikuulus luurajate staap – Saint-George. 14. veebruaril 2005 sai ta veelgi kurikuulsamaks – just selle hotelli juures tapeti Liibanoni peaminister Rafiq Hariri. Hariril oli palju mõjukaid sõpru, Liibanoni ja araabia ärimehi, ka kauaaegne Prantsuse president Jacques Chirac. Aga tal pidi olema ka mõjukaid vaenlasi, sest tema autokolonnist ei jäänud Saint-George’i juurest möödudes praktiliselt midagi järele. Või kui teistpidi võtta, siis jäid järele mälestusmärk ja hukkunud riigimehele püstitatud pronksist kuju. DNA-uuringute põhjal arvatakse, et õhkijaks oli noor meessoost enesetaputerrorist. Ühed vaatavad süüdistavalt Hizballah’ poole, teised Iisraeli poole. Aga me ei tea, kelle poole vaataksid need täiesti juhuslikud inimesed, kes tol hetkel tee ääres seisid ja koos Haririga taevasse lendasid. Need inimesed ei olnud tulnud tee äärde ei Haririt tervitama ega teda hukka mõistma, nad ei olnud seiklejad ega adrenaliiniotsijad. Nad olid lihtsalt teel poodi, kooli, tuttava juurde. Nad olid mõne hetkega oma saatusele jalgu jäänud. Nii nagu me kõik võime olla mõnikord täiesti juhuslikult valel ajal vales kohas.
Prantslaste initsiatiivil loodi selle ilmselgelt poliitilise mõrva uurimiseks ÜRO eritribunal, aga tribunal on toonud Liibanoni ellu nii palju pingeid, et 2011. aasta algul kukkus selle pärast ka riigi valitsus.
Enne Holiday Innini jõudmist pöörab me auto Burj-el-Murri juurest Hamra linnaosa poole. El-Murri torn on üks hirmsamaid Beiruti kummitusmaju. Seda hakati ehitama varsti 40 aastat tagasi ja plaaniti ehitada 40 korrust. Kodusõja alguseks sai valmis 28 korrust, lahinguid trotsides ehitati karkass siiski lõpuni, aga see oli ka kõik. Snaipritele pakkus hoone lokatsioon tollal palju suuremat huvi kui kinnisvaraarendajatele. Püssimehed hoidsid siit silma peal „rohelisel tsoonil“, mis samast lähedalt algas, ulatus kuni tänase Märtrite väljakuni ja lahutas sõdivaid kristlasi ning muslimeid. Praegugi on endiselt pooleli oleva maja ees ristmikul politsei kontrollpunkt, mille kõrval seisab väike soomusauto.
Hamra on linnaosa, kus peatuvad enamasti ajakirjanikud, kultuuriinimesed, keskmise kaliibriga ärimehed ja muu sedasorti rahvas, kel pole võimalik ööbida kesklinna hirmkallites ärihotellides. Aga Hamra hea omadus on see, et siin on piisavalt läänelikke baare ja vähemalt sama palju raamatupoode. Teine Hamra linnaosa väärtus seisneb selles, et kui muidu on Beirut uskude ja rahvuste kaupa üsna kindlalt sektoriteks jaotatud, siis siin valitseb suur rahvaste paabel. Siin on kõiki alates heal järjel olevatest palestiinlastest kuni inglaste ja jänkideni, on muslimeid, kristlasi ja druuse. Siia on lihtne sulanduda. Siin on lihtne märkamatuks jääda. Hamra on moodne, säravalt modernne, aga mitte luksuslikult modernne nagu Beiruti kesklinn. Hamra on natuke nagu Champs-Elysées. Hotelli Bristol ei valinud ma mitte meelsuse näitamiseks – siin armastasid aastate eest koguneda liberaalsemad, n-ö läänemeelsemad, 14. märtsi liidu poliitikud –, vaid praktilistest kaalutlustest lähtudes. Siit on kiviviske kaugusel sise- ja informatsiooniministeeriumid, mõni samm mere poole jääb Beiruti Ameerika ülikooli campus oma parkide, muuseumide ja tenniseväljakutega. Kesklinn on parasjagu hommikuse jalutusteekonna kaugusel.
Lisaks meeldib mulle Bristoli aadress – Alfred Nobeli ja Madame Curie tänava nurgal. Jälle see tüüpiline viis Lähis-Ida moodi konflikte lahendada – paneme lihtsalt surmava dünamiidi ja surmava radiatsiooniga tegelejad ühte punti ja vaatame, mis saab. Nendes eksperimentides on oma saatanlik võlu.
Auto peatub hotelli ees, koomilises livrees ja torukübaras portjee haarab kohvrid ja lootsib mu vestibüüli. Hotelli pääseb läbi metalliotsija, ent valvur teeb oma laua taga vaid ühe silma lahti ja viipab mulle, et astugu valge mees aga julgesti metalliotsijast mööda, siis ei hakka see tüütus öösel piiksuma ja inimeste und segama.
Tore on saabuda hotelli, kus jääb kohe alguses tunne, et sind on ammugi oodatud. „Mister Pruuli, kena teid näha, kõik formularid täidame hommikul, minge ja puhake end välja.“
Astun korrus kõrgemale avarasse tuppa. Pööran siis ümber ja teen midagi, mida ma tavaliselt kunagi ei tee – panen ukse ketti. Isegi ei saa aru, miks see liigutus kuidagi nii automaatne oli.
Eesti Vabariigi välisminister Urmas Paet on poliitik. Ta väidab poliitikule kohaselt, et tal pole saladusi, mida peaks häbenema. Tema ainsad saladused olevat riigisaladused, millega tegelemiseks on tal kui ministril vastavalt „Riigisaladuse seaduse“ paragrahvile 27 automaatne juurdepääsuluba. Kuna tegu on välisministriga, kes peab osa saama ka välismaistest, näiteks NATO saladustest, siis nõuavad rahvusvahelised lepingud siiski, et ministrilegi oleks tehtud kaitsepolitseiameti poolt julgeolekukontroll ja kaitseministeeriumi poolt väljastatud vastav sertifikaat. See kontroll on talle tehtud, tema võimalikud saladused läbi valgustatud.
Minister Paet on meediast üsna igav vaadata, ta paistab sealt nagu üks riidepuu alla neelanud mees. Kuid just nimelt ajakirjanduses kohtab teda iga päev, sest endise ajakirjanikuna Paet teab – kui sind ei ole siin, siis sind ei ole poliitikas olemaski, ta teab, et ilma ajaleheta kobad sa pimeduses.
Paet on töökus ja korrektsus ise. Arvatakse, et igal hommikul kirjutab ta valgele paberilehele päeva ülesanded ja õhtuks on tal need kõik kenasti maha kriipsutatud. Kui valimised on tulemas, istub Paet Nõmmel jalgratta selga ja sõidab tänav tänava haaval läbi oma valimispiirkonna, vestleb kõnniteed pühkivate meeste või kasvuhoones taimi istutavate naistega, suhtleb kirjakandja ja poodnikuga. Paetiga ei juhtu mitte kunagi mitte midagi, mille pärast peaks tema valija või erakonna peasekretär muretsema, ta ei ole nagu Mart Laar või Nicolas Sarkozy. Ta ei luba endale ei sammu vasakule ega sammu paremale, suurematest kõrvalehüpetest rääkimata. Ta on nagu Romano Prodi, Gordon Brown või Esko Aho.
Eestis pole kombeks, et ministril oleks ihukaitsjad või relv. Tulirelvast on Paet lasknud vaid korra elus, siis kui pidi kultuuriministrina avama üht lasketiiru. Eesti pole Lähis-Ida, pole Iisrael või Liibanon, kus võidakse tappa peaministrid Yitzhak Rabin või Rafiq Hariri. Eesti tahab saada rahulikuks Põhjamaaks. Nagu Rootsi või Norra, kus üldiselt ei juhtuvat mitte kunagi mitte midagi. Kuni ükskord midagi juhtub, plahvatab, tulistab.
Paetiga oleks võinud juhtuda paljugi, kui ta oleks olnud lihtsalt kogemata, täiesti kogemata, valel ajal vales kohas.
2008. aasta jaanuaris oli välisminister visiidil Afganistanis. Ta lendas Kandaharist sõjalennukiga Kabuli. Lend jõudis tühiste asjaolude kokkusattumise tõttu kohale umbes pool tundi ettenähtud ajast hiljem. Delegatsioon pidi ööbima Serena hotellis. Vahetult enne seda kui hilinenud transpordilennuk koos Paetiga maad puudutas, õhkis selles hotellis end enesetaputerrorist. Pärast plahvatust avati hotelli pihta tuli. Rünnaku ajal viibis hotellis Norra välisminister Jonas Gahr Støre, kes õnneks viga ei saanud. Surma sai üks USA kodanik ja üks Norra ajakirjanik. Rünnaku eest võttis vastutuse Taliban. Paet ei hakanud Afganistani kartma, käis seal Eesti sõdurite juures veel 2009. aastal ja 2011. aasta alguses.
Lendamisega on Paetil veel üks oma suhe. 2005. aasta augustis kukkus merre Tallinnast Helsingisse lendav helikopter. Kõik pardal olnud 14 inimest uppusid. Seesama kopter viis eelmise reisiga üle lahe Eestist Soome Urmas Paeti. Kopteril tuvastati hiljem tehniline rike, mis oleks võinud avalduda ka mõnikümmend lennuminutit varem, kui pardal oli ka Paet.
Paet ei hakanud lendamist kartma.
Ainuke asi, mida Paet oponentide arvates üldse kardab, on unustusse vajumine, kadumine ajaleheridade vahele või kukkumine teleriekraanist väljapoole. Sestap saadabki ta igal nädalavahetusel, kui meedias valitseb suhteline vaikus, laiali üsna igavaid pressiteateid välisministeeriumi ja enda tegevusest. Mõned kiidavad seda tegevust kui süstemaatilist tööd, ajakirjanikud itsitavad vaikselt. Aga avaldavad.
Need, kes kuuluvad aga ministri lähemasse sõprusringi, teavad, et on olemas ka hoopis teistsugune Urmas. Mitte televiisori-mees, vaid mõnus kamraad. On olemas Urmas, kes nöögib kaaslasi ning iseennast, laulab eesti-, inglis- ja venekeelseid laule ja viskab villast,
