matta ka Eesti tärkava iseseisvuse, võtsid kakskümmend verinoort politseinikku automaadid ja padrunisalved ning tulid Toompea lossis töötavaid parlamentääre kaitsma. Mõned poiste vanemad, põhiliselt küll venekeelsed kolleegid-mendid hoiatasid, et ei tasu olematu riigi eest sõtta minna, aga Tõnu läks. Afganistanis teeninud eestlastest miilitsad, kes ka tulid, õpetasid veel, et kõhtu ei tasu täis süüa, sest kui vene dessantnikute kuulid peaks kõhtu sopsama, on igavene jama ja pläga mööda Toompea lossi koridore laiali. Nii nad seal olid oma positsioonidel, süüa ei julgenud, aga surma ka ei kartnud. Siis oli ka esimene kord, kui Tõnu Eesti riigi nimel tänati. Kui tankiroomikud enam Tallinna ümber ei lõgisenud, astus tookordne Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel Toompea lossi õue, tegi poiste ees kummarduse ja tänas.
Georg on kindel, et Tõnu, algaja kalamees, ei helista praegu selleks, et Georgi, kirglikku kalameest, õhtusele kalapüügile kutsuda.
„Tead, et ukrainlased teevad jõuluks täidetud kala,“ alustab ülemus siiski kalalainel. Ja jätkab, enne kui Georg vastata jõuab: „Ja eestlased teevad jõuluks täidetud hane. Vaata, milline slaavi ja soome-ugri huvitav paralleel jälle, eks ole. Ja sina ühendad meil slaavlaste ja ugrilaste parimad iseloomujooned. Siin on jälle üks slaavi ja soome-ugri ühisasi ripakil, tule peamajja tagasi!“
„Kas kutsute mind kala sööma?“ Georgi eesti keel on ilus. Nii ilus, et tähelepanelik eestlasest kuulaja arvab õige pea, et Georg ei ole vist eestlane. Või tont sest aru saab. Kui mõningane sõnajärje vastuoksus välja arvata, siis nagu ikka oleks päris eestlane. „Kui süüa tahad, võta ise kalapirukad kaasa, ilmselt läheb pikemalt, eestlased ja ukrainlased on Liibanonis röövitud,“ räägib Tõnu ilma eriliste emotsioonideta. „Aga tule ruttu!“ Nüüd on juba emotsioon sees.
Vanalinnast kaitsepolitsei kontorisse sammub sportlik mees vähem kui kümne minutiga, Georg võtab pikad sammud. Büroos on peale Tõnu ka 126, kelle valvepäev täna on, kohe saabub ka 101. Loetakse nappe uudiseridu.
„Meie esimene ülesanne on kindlaks teha, kes need inimesed on, kes kaduma on läinud,“ kamandab Tõnu. Kõik lõhnab selle järele, et sellest saab tema esimene päris tõsine terrorismi-kaasus. See pole enam õppus, mille korraldamise ja elluviimise juures ta kordi ja kordi on olnud. See on päris. Aga ei mingit pinget.
„Teiseks teeme selgeks ja otsime üles, kes võiksid olla meie teenistuse partnerid Liibanonis. Liibanonis, mõistate, mitte Liibüas. Need on kaks erinevat riiki nagu Estonia ja Slovenia. Pärast näitate peadirektori kabinetis seinakaardil mulle, kus need riigid asuvad.“ Alluvad teavad, et Tõnu jutus on alatihti mõni riugas sees. Mõnikord on neetult raske aru saada, kus lõpeb tõsine teema ja kus algab lõõp, kus antakse edasi peenelt varjatud sõnumeid ja kus teist lihtsalt lollitatakse. Iga jumala hetk tuleb Tõnuga rääkides valvel olla. Ta otsestele alluvatele, kes tema stiiliga harjunud, tundub selline vaimne valvelolek märksa meeldivam kui seista kõrgema ohvitseri laua ees, selg sirgu, käsi kõrva ääres, ja au anda.
„Ja veel,“ muutub Tõnu jälle tõsisemaks, „tuletage siis meelde, kuidas need viimase aja asjad, kus meil ka osalus oli, täpselt käisid – eesti meremehe Ardo Kalle vangistamine Somaalias ja läti lendurid Sudaanis.“
Kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg, kes on olnud kontaktis välisministeeriumiga, helistab Miilveele: „Pagan teab, kuhu see asi veel hargneb, aga praegu määran sind majasisese töörühma juhiks. Homme vaatame täpsemalt, milliseid jõude on appi vaja ja kust üksustest neid võtta saame. Praegu pane oma mehed tööle ja mine ise Islandi väljakule, seal koguneb välisministri kriisirühm.“
„Mind on välisministeeriumisse komandeeritud,“ annab Tõnu kolleegidele teada. „Sealt on sugulaste telefonikõnede kaudu tulnud ka esimesi võimalike röövitute nimesid.“ Ta kirjutab paberile mõned nimed. „Võtke siis nende inimeste taustad algosadeks lahti. Peale selle, mis nende Facebooki kontodel kirjas on, huvitab mind eelkõige see, mida nad sinna kunagi ei kirjuta,“ annab Tõnu enne lahkumist viimase korralduse.
Lauri Bambus silub käega juukseid ja kontrollib välisministeeriumi koduleheküljele pandud reisihoiatusi. „Uh, jah, soovitus Liibanoni reisimist vältida on välisministeeriumi kodulehel juba mitu aastat. Seisab seal nagu raudnael,“ võib ta oma kolleegidele kinnitada.
Välisministeerium annab ja muudab reisihoiatusi ja reisisoovitusi vastavalt olukorrale maailmas ning jälgib seejuures ka teiste Euroopa Liidu riikide hoiatusi vastavast andmebaasist. Reisihoiatuste koostamisega tegeleb ministeeriumi konsulaarosakond ja Lauri Bambus vastutab asekantslerina selle osakonna töö eest. Bambus sobib seda tööd tegema, sest ta muretseb nii meeletult kõige ja kõigi pärast. Bambus on täpselt selline, nagu üks südamlik konsulaarametnik peabki olema – ta on ühtaegu range isa ning hoolitsev ema. Ükskõik kas välismaal jääb hätta vintis peaga reisidokumendi kaotanud napsivend või rahapuuduses tudeng, Bambus tegeleb kõigiga nagu oma lastega. Seletab pikalt ja kannatlikult, mida mis olukorras teha tuleb, helistab mitu korda üle, kas kõik on ikka korras. Kui saaks, paneks ta kõigile välismaale sõitvatele Eesti kodanikele kaasa ka võileiva ja hoiaks pöialt niikaua pihus, kui kodanik on kodus tagasi.
Bambus vaatab igaks juhuks üle ka selle, mida soovitavad teised Lääneriigid. USA ja Saksamaa ei soovita oma kodanikel Liibanoni reisida, britid ja rootslased soovitavad mitte reisida palestiinlaste põgenikelaagrite ümbrusse, soomlastel aga soovitust reisimisest hoidumiseks ei ole.
Kõike seda peab Lauri minema kohe ajakirjanikele seletama. Kuna pole ju teada, kes üldse kadunud või röövitud on, teeb ta kaamerate ees üleskutse anda välisministeeriumile teada oma sõpradest või sugulastest, kes viibivad praegu Liibanonis.
Annemari mees on koos sõpradega Liibanonis jalgrattamatkal. Ta on saatnud nädala jooksul palju sõnumeid: „Meil on tore reis!!!“, „Täitsa ära väsitavad need Liibanoni mäed“, „Kallista poja!“,„Kas poja on rääkima hakanud?“, „Väga varsti kohtume, kalli“, „Toon pojale damaskuse terasest mõõga ja araabia pruudi. Sulle veel kingitust pole“, „Kaks päeva Damaskuses. Vaatame ringi, käime saunas. Beirutisse läbi Bekaa, ikka ratastel“.
Eile pärastlõunal oli mehe Facebooki lehele tekkinud lausa pilt Damaskuse turust ja tohututest idamaiste maitseainete kuhilatest. „Ju ta neid maitseaineid, zaatar’it6 ilmselt, siis kingiks toobki, tavaliselt ta ikka toob mulle neid asju kingiks, mis talle endale meeldivad,“ naeratab Annemari pilti vaadates.
Annemaril on hea meel, et neil on seal tore, aga vahel on justkui kade ka, et no kuidas tal saab seal ikkagi tore olla, kui mind ja poja kaasas ei ole. Ja igatsus on ka peal. Lisaks nägi ta üleeile vastikut und. Annemari mees, tema maailma kõige rahumeelsem mees, oli endale pommivöö ümber pannud ja karjus, et ta laseb ennast õhku. Uni oli nii halb, et ta tahtis kohe hommikul Damaskusesse helistada ja sellest rääkida, aga mõtles siis ümber. „Mis ma neid ikka sellise lollusega segan, pealegi on nad mõne päeva pärast nagunii kodus,“ otsustas Annemari.
Tallinnast helistab Annemari vend.
„Kuule, tere, kus oled? Annemari, kuule, igasugu asju kirjutatakse, tead, ära nüüd ehmata, aga loen Delfi portaalist, et Liibanonis on röövitud Eesti jalgrattureid,“ püüab vend ettevaatlikult sõnu sättida.
„Appike, mis neilt siis rööviti, võeti rattad ära?“ kohkub Annemari.
„Ei-ei, mingid jalgratturid on nagu ise ära röövitud. Kuule, proovi neile helistada ja vaata
Zaatar – Lähis-Idas levinud maitseainesegu tüümianist, majoraanist, punest, seesamiseemnetest, soolast. Seda kasutatakse nii liha, köögiviljade, riisi kui leiva valmistamisel.
