kõik korralikud inimesed end matta tahavad, lõi keegi inglane alles millalgi XIX sajandil. Aga oleks hoopis igavesti grunge, kui tolles Aleksejevi romaanis oleks usuvennad lohisenud üle Anatoolia lagendike ja joigunud Mark Lanegani laulu „Burning Jacob’s Ladder“. Kahjuks ei saanud ristisõdijad seda lugu laulda, sest Lanegan riputas selle oma kodulehele täpselt nädal enne seda, kui eestlased Liibanonis rööviti:
the ashes scatter
burning jacob’s ladder
i’m afraid i might fade away 1.
1187. aastal lõppes kristlik valitsus pühal maal, ristisõdijate armee hävitati Hattini sarvede juures ja Saladin marssis Jeruusalemma. Ristisõdijate kui risti eest sõdijate pärast ma väga ei muretsegi. Küll aga on kurb, et kadunud on palverändurite eneseohverduslik pühendumus, mida vajaks ka iga tänapäevane riik.
1948. aastal lõppes Palestiina sõda. Sellest ajast kuni kodusõja alguseni 1975. aastal oli Beirut Lähis-Ida suurimaid pealinnu. Ta ei olnud suurim mitte rahvaarvult, küll aga mahtus selle linna sisse palju erinevaid suurlinnu. Beirut, mitte enam Kairo, sai siis aastakümneteks araabia maade kultuuri- ja majanduselu magnetiks. Siin olid kuulsad ülikoolid ja head haiglad, ilmus palju erinevate poliitiliste hoiakutega meediaväljaandeid ja väärtkirjandust, majandust toitis võimas transiitsadam. Kuigi Liibanon ei kukutanud kunagi Egiptust tema juhtpositsioonilt araabia maade filmitööstuses, hakkas siiski üha rohkemate Egiptuse filmide tegevus kanduma Kairo tänavailt üle Beirutisse. Liibanonile oli prantsuse luuletaja ja poliitik Alphonse de Lamartine andnud nimeks Levanti Šveits ja Beirutit kutsuti Lähis-Ida väikeseks Pariisiks. Tundus, et miski ei lõpe siin iialgi otsa, ei raha ega pidu. Siia voolas hordidena araablasi – tuldi randa end jahutama, tuldi poodi vabameelseid riideid ostma, tuldi panka, kus alates 1956. aastast kehtis Šveitsiga sarnanev pangandusseadus, tuldi ka lihtsalt lõbumajja. Samir Kassir2, Liibanoni ajaloolane, kes tapeti senini tuvastamata isikute poolt 2. juunil 2005, on selle, mida Beirut araablastele tähendas, kenasti kokku võtnud: „See oli araabia keelt rääkiv, aga läänelik linn. Beirutil oli sarnasusi araabia maade endi pealinnadega, araablased tundsid, nagu oleks nad jõudnud kodust kaugel omaenda koju, mis on aga märksa moodsam kui nende endi linnad. Beirut oli araablastele puhkuse ja kerge elu pealinn.“
Beirut oli ka Läänele kõige arusaadavam araabia linn. Kui araablastele oli ta piisavalt araabiapärane, siis läänlastele piisavalt läänelik. Siia, vaba vaimu haritud kantsi, oli 1960. aastate alguseks kogunenud hulgaliselt intelligentsi, kirjanikke ja kunstnikke, muu hulgas näiteks Süüriast. Oli ju Süüria ise alates 1949. aastast sõjaväelise valitsuse all. 1952. aastal võttis armee võimu Egiptuses. Jordaania ja Iraak olid teoreetiliselt konstitutsioonilised monarhiad, millel aga mõlemal puudus peaaegu täiesti demokraatliku toimimise kogemus. Saudi Araabia ja Jeemen ei osanud mingist demokraatiast undki näha. Vabadused – ajakirjanduslikud, poliitilised, kultuurilised –, mille garanteeris liibanonlastele kristlasest president Camille Chamoun 1950. aastatel, olid kogu regioonis enneolematud.
Aga juba siis hõõgus söepannis rohkem tuld, kui kastanite küpsetamiseks vaja olnuks. Vihkamine otsis vaid ettekäändeid, et välja purskuda.
Pingete olemasolust andis muu hulgas märku seegi, et hotell Saint-George ja tema baar olid saanud maailma luuremängude sünonüümiks. Beirut oli luurajatele nagu moekeisritele Milano või filmidiivadele Cannes. Kõik olid kohal, et ennast näidata ja värsket infot koguda. Ja muidugi kõik kaklesid kõigiga. Oi, kui paljusid kuulsusi siin võis kohata, alates venelaste värvatud inglasest Kim Philbyst 1960. aastatel kuni venelaste värvatud rootslase Stig Berlingini 1990. aastail. Siin, üsna neutraalsel ja kontrollimatul territooriumil oli võimalik kohtuda, informatsiooni vahetada, diile teha kõigil külma sõja aegsetel suurtel mänguosalistel, lisaks olid esindatud oriendi võimekamad luureriigid Süüria, Iraak, Jordaania, Egiptus, Iraan.
Liibanon võinuks ju olla midagi püha maa eeskoja taolist, peaaegu et paradiisi eeskoda. 1943. aastal saavutatud iseseisvust kippusid küll aeg-ajalt varjutama väiksemad relvakonfliktid ja poliitilised manifestatsioonid, kuid valdavalt oli 1960. aastatest alates olukord Liibanonis suhteliselt stabiilne. Väline heaolu kasvas, Beiruti ümbruses iseäranis. Aga ikkagi muutus Liibanon peagi hoopis kõikvõimalike rahvaste, uskude ja riikide igaveseks lahinguväljaks. 1970. aastatel hakkasid rohkenema probleemid üha arvukamaks muutuva Palestiina ja ka Jordaania põgenikkonnaga. See omakorda võimendas vastuolusid kristlaste ja muslimite vahel, algul väiksena tundunud konfliktid sagenesid ja paisusid. Päris üksmeelset arvamust pole tõsistelgi uurijatel, mis täpselt pika kodusõja valla päästis. Selle ametlikuks alguseks loetakse 13. aprilli 1975, mil falangistid ründasid Beirutis bussi ja tapsid 27 palestiinlast. See vallandas vastastikuste kättemaksuaktsioonide ahela, mis muutus iga korraga ohvriterohkemaks ja võikamaks, ning õige pea oli Beirut jagunenud kristlikuks Ida-Beirutiks ning muslimite Lääne-Beirutiks. Niisamuti jagunes kildkondlikeks sektoriteks kogu maa. Liiga erinevatest rahvastest ja huvidest oli see riik kokku õmmeldud, liiga palju oli tema ümber fanaatilisust, liiga palju oli tema loomisloos suurriikliku koloniaalpoliitika naftaliinihaisu.
Maandume. Mul ollakse vastas, sohver Ibrahim lehvitab nimesilti, aitab kohvri autosse tõsta ja sõidame mööda laia Airport Roadi linna poole.
„Esimest korda Liibanonis?“ alustab ilmselgelt unine Ibrahim viisakalt vestlust.
„Ei, esimest korda olin Liibanoni piiril 2002, olin siis Süüria poolel, aga üle piiri ei saanud. Märtsis 2006 käisin esimest korda, sõitsin peaaegu terve riigi läbi, kuid turiste oli nii vähe, et kui oma eestlaste grupiga Beiruti tänavatel jalutasime, saatis mingi ajaleht fotograafi meid pildistama. Ütles, et pildi allkirjaks läheb „Turistid on tagasi Beirutis“. Hariri3 ja tema 21 kaaslast olid tollal juba õhku lastud, aga Iisraeli sõjani oli veel mõni kuu aega,“ räägin põgusalt oma kokkupuudetest Liibanoniga.
„No kui vasakule vaatad, siis siia need Iisraeli pommid põhiliselt kukkusid – Dahiya. Nad püüdsid Hizballah’d hävitada, aga ei suutnud. No ega nad ainult seda kanti ei pommitanud. Ligi 7000 maja üle riigi lasti puruks, 1100 inimest sai surma, mitusada tuhat põgenes kodudest, sillad ja teed lõhuti ära. No mis riik see on selline, kes nii pommitab! See ei ole aus riik. Sellist riiki, mis nii teeb, ei tohiks olemaski olla.“
Olin esimese viie minutiga Liibanoni kammertooni kätte saanud. Siin on palju mustvalget.
Aga samas on Lähis-Idas nii palju pooltoone, nii palju varje ja varjualuseid, et nende tundmaõppimine on tõesti raketiteadus. Ja päris raketiteadus, mitte selliste endavalmistatud katjuuša-rakettide oma, mida Hizballah ja palestiinlased võitluse algusaastatel üle piiri Iisraeli saatsid.
Siin võivad omavahel olla seotud asjad, mille sidumine võiks teoreetiliselt olla justkui ilmvõimatu. Mulle on näidatud Londonis koraani, millel olid lebanud Husayn ibn Talali4 ehk tulevase Jordaania kuninga Husseini käed, kui ta andis vabamüürlase tõotust.
„Ja kui ma peaksin selle vande murdma, siis rebitagu mu valelik keel suust ja pandagu ta mõõnavee piirile, kus mõõn ja tõus kaks korda ööpäevas teda uhuvad. Aidaku ja juhtigu mind looja kõhklematult täita seda tõotust,“ ütles quraiši hõimust ehk prohvet Muhammadi hõimust põlvnev tulevane kuningas vabamüürliku altari ees põlvitades. Kui keeruline on tekitada seoseid selles paaris: kuningakoda, mis peab oma esiisaks prohvet Muhammadit, ja prohveti sulaste vastu suunatud ristisõdade käigus alguse saanud vabamüürlik vennaskond. Aga Lähis-Idas on selline duaalsus võimalik. Siin on võimalik olla ühel hetkel kuningas ja teisel hetkel vabamüürlane, ühel hetkel armastatud president ja teisel vihatud diktaator, ühel hetkel peaminister ja hetke pärast surnud peaminister.
Lennujaamast
Tuhk hajub laiali / põletades jaakobi redeli / kardan et võin kaduda
Samir Kassir (1960–2005) – Liibanoni ajaloolane ja ajakirjanik, kristlane, isa poolt palestiinlane, ema poolt süürlane. Kirjutas eri väljaannetele alates Le Monde Diplomatique’ist kuni Liibanoni Al-Naharini, mis on olnud selgelt Süüria Baath-režiimi vastane. Oli vasakintellektuaalide ja kommunistide Demokraatliku Vasakliikumise asutajaid 2004. Parteil on Liibanoni parlamendis üks koht.
Rafiq Baha ad-Din al-Hariri (1944–2005) – Liibanoni sunniidist poliitik, peaminister 1992–98 ja 2000–04, pragmaatik, kes luges enda ülesandeks Liibanoni majandusarengule alusepanemist, mh Beiruti kodusõjajärgset ülesehitamist.
Husayn ibn Talal (1935–1999) – Jordaania kuningas, teine araabia riigi pea, kes tunnustas Iisraeli riiki.
