alt="pilt" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000057.jpg"/>Ministri kabinet kõrgub Eestimaa Kommunistliku Partei endise peakorteri viimasel korrusel, kus kunagi asus EKP I sekretäri puhketuba. Sealt kabinetist laskub ta 23. märtsil veidi enne seitset õhtul, lillekimp käes, alla, astub kiirustamata üle Islandi platsi ja siseneb ühte Tallinna kesklinna koledamasse hoonesse, mida kutsutakse Solarise kultuurikeskuseks. Fuajees ootab Urmast Tiina. Minister lülitab mobiiltelefoni välja. Algamas on NO99 esietendus „The Rise and Fall of Estonia“. Kavalehel märgitud, et kestab 2 tundi ja 10 minutit.
Uudisteagentuuri BNS toimetajad istuvad üheskoos ühe moodsa büroomaja suures ruumis. Õhtuti, pärast tööpäeva lõppu on siin tavaliselt ametis vaid kaks valvetoimetajat, neist üks jälgib välisuudiste voogu ja teine kodumaiseid sündmusi. On arvata, et välisuudiste mehel Aivaril tuleb siseuudiste tegijale Andresele täna õhtul appi minna, sest valimiste järel on sündimas uus valitsus ja selle kaks osapoolt kirjutavad just praegu alla koalitsioonileppele. Kui paberid allkirjastatud, siis tuleb küsida kommentaare tulevastelt valitsejatelt, et kui hea valitsemisleping tehti, ja tuleb küsida opositsioonierakondadelt, et kui halvasti meil nüüd minema hakkab.
Äkki jääb Aivar ekraani põrnitsema. Agence France-Presse’ist on tulnud Eestit puudutav flash.
1991. aastal asutatud Balti uudisteagentuur on maailma vanima uudisteagentuuri Agence France-Presse klient, mis tähendab, et BNSi toimetajad pääsevad AFP uudistevoole ligi reaalajas. Lisaks on abiks robot, mis monitoorib uudistest sõnu Eston*, Latvi*, Lithuan*, Tallinn*, Riga*, Vilnius*. Aga selle uudise avastab toimetaja kohe, sest see on AFP uudistevoos märgitud kui „urgent“ ehk siis kiireloomuline. On märgitud rasvases kirjas. Uudis on järgmine:
„23. märts 2011 16:51 Kategooria: AFP Üldine/Poliitika.
Liibanoni idaosas Bekaa orus rööviti kolmapäeval seitse jalgrattamatkal olnud Eesti turisti. Julgeoleku- ja armeeametnikud kinnitasid, et tunnistajad nägid, kuidas nad topiti kahte mikrobussi.“
BNS saab välismaiseid uudisvooge lisaks AFP-le ka Reutersilt, Associated Pressilt, Interfaxilt, Soome STT-lt, Poola PAP-lt, Austria APA-lt ja Saksa DPA-lt. Eestlaste röövimist kajastavad aga vaid AFP ja Reuters.
„Selge, neil kahel on ju oma korrespondendid Liibanonis,“ mõistab Aivar. Reuters on tootnud veidi pikema teate:
„BEIRUT, 23. märts (Reuters) – Julgeolekuallikad väidavad, et kolmapäeval rööviti Liibanonis Bekaa orus seitse eurooplasest jalgratturit.
Nende kadumise täpsed asjaolud on ebaselged. Üks julgeolekuallikas ütles, et maskides relvastatud mehed, kes sõitsid musta Mercedese sõiduauto ja kahe valge kaubikuga, röövisid välismaalased Zahlah’s. Sündmuspaigalt leiti Ukraina ID-kaart. Teine allikas ütles, et julgeolekujõud leidsid sündmuspaigalt jalgrattad.
Jalgratturid olid ilmselt tulnud umbes kella nelja paiku (14:00 GTM) üle piiri Süüriast.
Ukraina saatkonnal ei ole juhtunu kohta informatsiooni.
Eelmisel aastal rööviti Bekaa orus lühikeseks ajaks kaks Poola turisti, kuid nad vabastati pärast seda, kui julgeolekujõud avasid tule ja üks röövijatest sai surma.“
Neile kahele agentuurile toetudes saadab Aivar kell 19:08 välja eestikeelse uudise, mis mõne minuti jooksul levib kui Liibanoni mägedest lahti pääsenud lumelaviin üle Eesti:
„Maskides mehed röövisid Liibanonis eesti jalgratturid
BEIRUT, 23. märts, BNS – Maskides relvastatud kurjategijad röövisid kolmapäeval Liibanonis Bekaa orus seitse jalgratastel matkanud inimest, kelle seas oli Eesti ja Ukraina kodanikke, teatas AFP.
Julgeolekuallikate teatel röövisid musta Mercedese sõiduauto ja kahe valge kaubikuga sõitnud kurjategijad jalgratturid Zahlah’s. Liibanoni julgeolekujõud leidsid röövipaigast ühe Ukraina kodaniku ID-kaardi ja reisiseltskonna mahajäetud jalgrattad.“
BNSi siseuudiste toimetaja Andres helistab välisministeeriumisse. Sealt kinnitatakse, et jah, nad on uudist näinud, aga ei tea hetkel midagi rohkemat. Tegutsevad ja uurivad asja. Pressiesindaja Minna-Liina Lind ütleb, et teda oli ka just äsja informeeritud, ja lubab kohe, kui on kindlamaid andmeid, teha ametliku avalduse. Välisministeeriumi kodulehel olevad Liibanoni aukonsuli telefonid Eesti ajakirjanikele ei vasta.
Eesti Vabariigi Kaitsepolitseiameti operatiivtöötaja, nimetagem teda Georgiks, tõmbab jopehõlmad kinni ja kapuutsi pähe ning väljub ühest Tallinna vanalinna kohvikust. Mõni minut varem oli samast kohvikust väljunud keegi, kellega Georg oli vene keeles vestelnud. Toda meest tunneb Georg 2007. aasta aprillisündmustest, kui peamiselt venekeelne noorteseltskond Eesti pealinna tänavail märatsedes end välja elas. Georg ei tegutsenud toona uurijana kabinetilaua taga. Ta polnud siis mingi ülemus. Tema mobiilne ja hea tehnilise varustusega kabinet võis paikneda mõnes Lasnamäe korteris, Kalamaja baaris, tänavale pargitud autos või reisisadama D-terminalis. Kolleegid kutsuvad Georgi „114“. Üksuste kaupa on meestel veel hüüdnimesid. Georgi lähemad kolleegid on need, kelle numbrid liiguvad sajast ülespoole. Naaberüksuses tuntakse mehi alates numbrist 200. Numbrite järgi saavad asjassepühendatud aru, kes on sidetehnika, kes tipa-tapa5, kes mõne muu üksuse mees. „Mingeid null-null-seitsmeid meil ei ole ega tule,“ on kaitsepolitsei loomisest saadik kõigile selgeks tehtud.
Georg pole ühelgi operatsioonil pidanud relvast inimese pihta laskma. Aga paljud ta tööd on olnud seotud relvadega. Relvade ja narkootikumidega. Alles hiljuti võeti vahele rahvusvaheliselt tegutsenud bande, kus kohtuotsuse on juba saanud või peatselt saavad kokku nelikümmend kriminaali, kelle luigelauluks oli äri 2000 püstolkuulipildujaga, mis kunagi Ida-Euroopast Eestisse toodi ja siin vahejaamas oma aega ootasid. Uurimise edenedes selgus, et võrgustik hargnes Eestist Venemaale, Soome, Rootsi, Hollandisse, Leetu. Selle rühmituse kaudu liigutati üle Euroopa hašišit, marihuaanat, kokaiini, amfetamiini, salasigarette. Narkootikumiäri käivitaja oli Tallinnas elav aserbaidžaani päritolu muslim, kes kinni kukkudes alustas hoogsat PR-kampaaniat, kus võrdles Georgi ja ta kolleege Osama bin Ladiniga. Tema pahameel võis olla õigustatud, sest Georg ja ta ametivennad suutsid kohtus ära tõestada umbes ühe tonni narkootikumide salakaubaveo.
Georgi pea on täis saladusi. Vahel tundub Georgile, et ta on ka ise vaid üks saladus. Näiteks ta nimi on saladus. Õieti on tal olnud mitu nime. Üks tragikoomiline lugu juhtus mõne aja eest, kui Georgi noor kolleeg tutvustas teda ühe partnerteenistuse töötajale, kellega oli vaja koos üks operatsioon lõpetada.
„Ja see on mu kolleeg Maksim,“ alustas kolleeg, ehmudes siis ka ise, et kuidas saab nii lihtsas seisus eksida, Maksim oli ju Georgi varjunimi eelmises operatsioonis.
Georgi jaoks ei ole teiste inimeste saladustel, mis talle iga päev avanevad, mingit isiklikku tähendust. Ta ei seosta neid saladusi nonde konkreetsete inimestega inimlikus mõttes, nende isikuomaduste või iseloomuga. Ainuke asi, mida ta saladuste põhjal analüüsib, on kodanike võimalik kuritegelik käitumine. Saladused on talle vaid töövahendid, nagu salvestusseadmed, pastapliiats, püstol. Muidugi on tal isiklikke saladusi, aga nende peale on ta õppinud mitte mõtlema, sest nii on lihtsam tööd teha.
Georgi mobiiltelefon hakkab helisema. Georgile on ta töö õpetanud, et iga hetk võib juhtuda midagi, mis muudab inimese elu täielikult. Muudab lõpuni. Lõpetab hetkega.
Georg vaatab ekraani. „Miilvee.“
Tõnu Miilvee on büroojuht, kes on kapos töötanud juba 1994. aastast alates,
Tähistab politseislängis varjatud jälgimist.
