sulpsas patta ega kosunud enam põletushaavadest. Õrnemas eas suri ka järgmine laps. Ta närtsis ja kõdunes ja heitis hinge. Keegi ei teadnud, mis tal viga oli. Arstid on rikastele, vaesed surevad ilmagi. Emasüda aimas küll, kus on tõde, aga emasüda ei julgenud seda tunnistada ega uskuda: pojake sulges liiga vähese ja rikutud toidu pärast suu ja silmad, sest põdev ema oli teda imetanud oma kasina ning seejuures mürgitatud rinnapiimaga. Kolmas võsuke ei võtnud vaevaks popsilapse elu maitstagi – ta tuli surnult ilmale. Ema oli raske tööga enesele ja temale liiga teinud.
Õnn, kui sauniku laps kõige õrnemast east üle pääseb. Siis on suuremad ohud möödas. Vaesus tuleb siin loodusele appi ja aitab väetikest haiguste ja tõbede vastu panetada: alasti või pool-alasti, palja jalu ja palja peaga – nii kasvab popsilaps üles vihmas ja lumes, tuules ja tormis, kuivas ja märjas. Kükitagu talvel särgiväel lume hanges või jooksku suvisel kuumusel ringi – ta no kõigega harjunud, ta nahk on kõige vastu pargitud, ta elu ja tervis on nüüd juba looduse kindlustuskassas tagatud…
“Lapsed, kohendage tuld paja all,” käsib ema sängist. “Vaadake, kas vesi hakkab keema. Jaan tuleb varsti koju – mis siis, kui kört pole valmis!”
Mann täidab käsku. Ta pistab niiskeid, tules visisevaid pulki paja alla ja vahib auru kõrvale puhudes, kas vesi keeb.
“Varsti hakkab keema! – Ema, kas sul siis on jahu?”
“On küll põlletäis. Virgu Anni tõi eile õhtul salaja.”
Mikk on vaheaegu särgiväel – muid riideid on vaja hoida kooliskäimiseks – välja jooksnud vaatama, kas Jaan tuleb juba, ja Mann süstab talle niisama kerges riides järele. Muide on nad juba mitmendat korda venna tulekut käinud vaatamas, nad ootavad teda nii väga, sest neil kipitseb salalootus südames, et ta midagi toob. Tihti on see lootus neid petnud, aga vahel ikka ka täide läinud, sest Jaan on hea vend, ta ei unusta nii kergesti oma Mikku ja Mannikest, ta toob, kui ta tuua võib.
Nad jäävad tükiks ajaks välja. Mikk on üle hange aia otsa roninud ja püüab läbi videviku pikka tänavat üleni vaadata; Mann jookseb lõdisedes, jalad punased kui hanel, väravast välja ja kuulatab kikikõrvul, kas ei ole lume kriuksumist kuskilt kuulda.
Ema on juba sängist pugenud, kui mõlemad lapsed suurel mürinal tuppa tormavad, ninad punased, mokad sinised, kõigest kehast lõdisedes:
“Jaan tuleb! Jaan tuleb!”
Oeh, või juba tuleb! Siis jään hiljaks! Tühi võtku, ma jään hiljaks! Miks te pajale paremini tuld alla ei pannud!”
Kibedasti hakkab Väljaotsa ema talitama. Ta rutust ja tõttest on näha, et ta poega kardab, et ta teda käskijaks ja ennast käsualuseks peab. Miks ka mitte – on ju Jaan tema laste toitja. Oh, need lapsed! Miks peab neid olema – miks peab neid nii palju olema – miks on nad nii väetid veel! Ja mis kõigest näotum: üks neist alles rinnalaps! Häbi, häbi!
Väljaotsa Kaiel on tõesti poja ees häbi selle viimase võsukese pärast. Vana inimene juba ja veel imev laps! Jah, kui isa elaks ja ise neid kõiki toidaks, aga nüüd – vanem laps toitku nooremaid, ema veel peale nende! Ja see hoolimatu ema muretseb viimasel tunnil veel ühe näljakonnakese juurde, ise juba vanaduses, milles teised naised niisugust õnnetust enam ei oska kartagi! Kas see siis pole häbi!
Kai mitte ainult ei häbene poega, ta tunneb end nagu suure süüdlasena tema ees. Ja et oma ülekohut vähegi heaks teha, Jaanile ta vaeva ja mure eest sugugi tasu anda, kardab ja austab ta teda nagu teenija, nagu ori, ja armastab teda kõigest hingest. Ainust nurisevat sõna ei julge ta temale öelda, mitte kortsus kulmugi temale näidata, käte peal püüab ta teda kanda, kõigest jõust tema põlve kergendada. Ta palub, midagi ei nõua ta Jaanilt; iga anni eest on ta tänulik nagu armuleiva-sööja; ta ootab ära, mida Jaan tahab, mingit käsku ei kuule poeg tema suust.
Armastuse ja enesesalgamisega põetas ta teda raske haiguse ajal. Ööd ja päevad teda valvates, teda ravitsedes, tema eest hoolitsedes ohverdas ta viimase jäänuse iseenda põdurast tervisest, nälga kannatades, unerahust ilma olles. Ja kuidas heitles ta palves jumalaga tema elu pärast, ja kuidas tänas ta teda põlvili tema päästmise eest!
Väljaotsa ema keedab parajasti odrajahukörti, kui poeg tuppa astub. Üks käsi siputab jahu patta, teine liigutab kärmesti mända. Mann näitab emale tuld. Tal on väike nõgine plekklamp käes, mis kui tondisilm vaevsi pilutleb, aga selle eest tublisti suitseb. See lambike ongi valgustajaks kogu majale. Tema tahmane toss ühes ahju paksu, kibeda suitsuga täidab sauna rinnuni ulatuval pilvel, nii et Jaan ja ema kummargil peavad liikuma, olgu küll, et nende silmad ja kopsud selle mürgiõhuga juba ammugi on harjunud. Küll venivad uksest ja aknast taeva poole nilpavad pikad suitsukeeled välja, tõrvates hurtsiku seinu ja õlgkatust pigise tahmaga, aga laest taoti peaaegu maani ulatuv pilverünk ei kahane ega lahku saunast enne, kui ahi ja koidetuli ja lamp on juba kustunud. Ja kui hurtsiku elanikud hommikul tõusevad magamast, siis mustavad nende ninasõõrmed kui korstnakesed, ja mis nad köhides sülitavad, on must kui tint. Nende juustest ja riietest ei lahku iialgi suitsu- ja tahmahais, nende silmade ümbert ei kao veripunane äär. Laste näod on alatasa räpased, sest kibe suits pigistab valuvett neil silmadest ja neid kätega hõõrudes määrivad nad põsed niiskunud tahmaga kriimuks. Ja kui siis mõni Saksamaa reisija ning rahvateaduse uurija tuleb ja seesuguseid nägusid näeb, siis kirjutab ta ruttu oma tarka raamatusse: “Eesti rahvas on ropp ja räpane rahvas: ta ei pea puhtusest mingit lugu; ta elab kõige inetumates suitsu-hurtsikutes loomadega koos!..” Oh, teie targad teadusemehed ja uurijad, küsige ka kord nende tahmaste kriimsilmade käest järele, mispärast nad suitsu-hurtsikutes loomadega koos elavad? Ja kas nad tõesti paremates, puhtamates majades elada ei tahaks? –
Kört on valmis. Vaagen aurab laual. Ema toob veel kannika musta kõva leiba ja peotäie puulusikaid – muud tal tuua ei ole – ning sunnib Jaani, kes soendab kolde ees kohmetanud liikmeid, tasase, paluva häälega sööma. Odrajahu-kört ja kuiv leib – seda söövad nad juba kolmandat nädalat lõunaks ja õhtuks, ja hommikuti torkavad sama kuiva leiva soola sisse ning joovad kalja peale – vesist, tulihaput, ammugi haudumata kalja. Mõne aja eest veel andis lehmamullikas paar toopi päevas piima, nüüd on ta aher. Kali, kört, leib – leib, kört, kali: ikka üks ja seesama köögisedel, ainsaks vahelduseks taoti kartul jahu asemel.
Aga õnn, et on veel sedagi. Ega inimene siis veel nälga sure. Ja Jaan paneb imeks, et sedagi ikka veel on. Ta ei mõista, kuidas ema ühest jahukotist nii kaua võib körti keeta. See on otse imelik voodavus. Jaan kortsutab kulmu seda järele mõeldes.
“Kuule, ema, kas sul ikka veel odrajahu on?”
“Paar põlletäit veel.”
“Seda ütlesid mulle mineval nädalal juba.”
Kai kitsikuses. “Kuidas nii? Kuidas nii? – Vaata, põlletäied on ju mitmesuurused, ja – kui palju meie siis õieti sööme, – hoian ju ka – ja– “
“Kuule, kuule,” hoiatab Jaan, “see asi ei ole mulle meeltmööda. Kas sul ehk jälle häid külalisi on käinud – sa tead, mida ma mõtlen?”
“Ei, tõesti mitte, – ole üsna rahul.”
“Ema, ole mõistlik inimene, ära tee mulle nii palju häbi. Ma ei taha mitte, et ta meile nagu santidele armuande toob, ja veel salaja, varguse viisil.”
Ema vaigistab teda oma vagusa, rahustava häälega, ja Jaan hakkab sööma. Varsti peatab aga lusikat.
“Kus
