mis ta taskuist nähtavale tuleb – täna jäid temast teatava umbuskliku hoiuga eemale, kui nad ta ilmumisel teineteisele korraks vargsi silma olid vaadanud. Mann kükitas hämaras nurgas ja otsis silmakirjaks tegemist loomadega; Mikk oli koguni parsile roninud, kust ta oma kriimu näoga suuril silmil alla vahtis nagu suurispea-kull. Ainult tilluke Liisi, kes kirikusaiast veel ei mõistnud lugu pidada, oli rõõmus nagu ikka, kui ta põrandal vana kasuka peal istus ja oma põrssaga võis näselda ning võidu teistele mõistmata keelt kõnelda.
“Mikk ja Mann, kas te täna saia ei tahagi?” küsis Jaan, Manni pealt nurgast Miku poole parsile vaadates.
Lapsed ei vastanud. Mann peitis näo ute villa sisse, kelle kaelast ta jälle kinni hoidis, ja Mikk viibutas parsil kohmetult oma punetavaid jagu.
“Mis neil on, ema?”
“Tühi teab. Nad on juba eile õhtust saadik pisut pentsikud. Tulid teised koolist nutetud silmadega hilja koju. Ei lausu musta ega valget.”
“Koolist nutetud silmadega? Ahah! – Kuulge, mis kurja te koolis tegite? Ruttu tunnistage üles, muidu saia ei saa. Mul on ilusad saiad taskus.”
Lapsed vait kui sukad.
“Mispärast koolmeister teid karistas?” päris Jaan isaliku validusega, millesse siiski noodike vennalikku pehmust segines, edasi. “Kas ta teile vitsu andis, või teid kinni jättis, või söömata pidas? – Mikk, räägi sina üles! Kui ilusti üles räägite, siis saate saia, muidu mitte. Kas näete?”
Jaan astus varna riputatud kuue juurde, tõmbas paar timpu taskust ja näitas neid Mannile ja Mikule. Lapsed luurasid altkulmu, ablas kiir tungis mõlema silmist, tahtmata matsutas Mikk märjaks kiskuvat suud. Missugune võrgutus! Missugune kiusatus! Nad kannatasid Tantaluse piina.
“Mul on veel rohkem,” meelitas Jaan, “ja kõik on teie oma, kui ilusti tunnistate, miks koolmeister teid käsile võttis. Sina, Mikk, sa olid vist koer – eks olnud? Tegid lärmi? Lõid ehk teist poissi?” – Aga Jaanile tuli korraga meelde väikese venna kõhnake nägu, ta nõrk kehajõud, ta tasane loomus, ja ta pahandas oma mõtlemata küsimustest, mis Mikule ainult osutasid, et ta tõde ei mõistnud aimatagi. – “Ma tean, mispärast koolmeister sind karistas: Sinu laiskuse ja tähelepanematuse pärast, Mikk. Sa ei vahi raamatusse, vaid nagu unistaja õhku; sa ei viitsi õppida, sa tahad rumalaks jääda kui põrsas. – Ja sina, Mann – sinu edevust ma juba tunnen! Sa posised ja irvitad teistega, kui koolmeister sulle midagi õpetab. Sa näpistad teisi või kisud neid patsist. Kas pole tõsi – räägi!”
Mann hõõrus silmi, vingutas suud, nooskus paar korda ja hakkas nutma.
Emal kohe hale meel.
“Jaan, sa ei usu vist isegi, mida räägid,” sosistas ta tasa ja etteheitlikult. “Sa tead, et meie lapsed koerad ega laisad ei oie. Mikul on natuke kõva pea, aga koolmeister ütleb, et ta õpib hoolega, ja Manniga on ta hoopis rahul.”
Õieti teadis Jaan seda isegi ja tal näis kahju olevat oma käredatest sõnadest.
“Aga midagi on koolis ometi juhtunud,” ütles ta. “Kuidas ma siis tõe kätte saan, kui neid ei pitsita!”
Sel silmapilgul laulis kukk kambri lävel kolm korda.
Äraandja lähenes.
Väljast oli samme kuulda, lumi rodises, uks kräuksus ja sisse astus kohalik vallakoolmeister.
Ahi on küll juba peaaegu söel, aga suitsu ja vingu võlv toas ikka veel nii paks ja nii madalal, et tulija selga küürutas ja istet otsis, kuna teretus tal leitsaku kibedusest kurku kinni kippus jääma. Edasiastumisel komistas ta kesiku üle, kes kiunudes nurka jooksis. Määgides lähenes külalisele uudishimulik valge voon.
Noore kooliõpetaja ilmest paistis halb tundmus, nagu pahane põlastus seesuguse ümbruse üle, aga nähtavasti oli ta sellega harjunud, sest ta ei öelnud midagi, mis imetsemist oleks avaldanud. Ta lükkas uuesti lähenenud põrssa jalaga, talle käega enesest eemale, võttis madala järi peal, vinguvõlvist alamal, istet ning ta pilk otsis hurtsiku peremeest ja laste ema.
Jaan oli vaheajal mõne lompsu körti söönud; ta pani nüüd lusika käest ja astus kätt pakkudes kooliõpetaja juurde. Külaline näis haruldane olevat, sest Väljaotsa ema vahtis teda laial, peaaegu ehmunud pilgul. Mann ja Mikk aga – need olid nägemispiirist äkitselt kadunud: Mikuke, koolmeistrit vaevalt silmates, oli päris oravaväledusel, mida temast naljalt ei oleks võinud oodata, redelit mööda parsilt alla libisenud ja toast välja vurtsanud; Mannike aga kadus kui tuul üle kõrge läve pisukesse käsikambrisse.
“Kuri südametunnistus,” tähendas kooliõpetaja laste põgenemise kohta. Ta teritas tillukesi mustjaid vurrukesi oma laias tõmmu-kollakas näos, oli väga tõsine ja väga ametlik ning puudutas Jaani teretuseks sirutatud kõhna kätt kergelt ja lühidalt.
“Juhtusin teilt just mööda minema ja pidasin oma kohuseks sisse astuda,” algas ta siis. “Ma olen, nagu teate, kooliõpetaja, mis tähendab, et pean oma hoolde usaldatud õpilaste ihu- ja hingelise tervise eest teatava määrani vastutama. – Kas nad teile midagi tunnistasid – Mihkel ja Mari Vapper, teie lapsed?”
“Ei midagi,” vastas Jaan.
“Seda ma arvasin. Ja ometi käskisin neid seda teha. Sellest näeme, kuidas kurjus ja kangekaelsus juba maast-madalast niisuguste hinges võimust võtavad.”
“Mis nad siis tegid?” küsis sauna-ema hädise põnevusega; ta silmist paistis nagu aimdus, mille tõeksmineku ees tal hirm oli.
“Mis nad tegid?” kordas õpetaja Aleksander Toots kergitatud pealekaebe-toonil, kuna ta prillid, mida ta taskurätikuga oli kuivatanud, nina peale seadis ja nende välkuvate klaaside läbi ema pealt Jaani peale vaatas. “Teie lapsed varastavad.”
Vist küll kui piitsahoop käis see sõna nii emale kui Jaanile vastu kõrvu. Nad ei lausunud esiotsa kumbki sõna. Kooliõpetaja näis sellise mõjuga rahul olevat. Ta sättis veel kord prille ja rääkis siis õpetlik-noomivas kõnepidajatoonis edasi:
“Kui juba nii noored, õrnad inimesevõsud käed võõra omandi järele välja sirutavad, siis ei või teisiti, kui arvamist avaldada, et selles on nende kodune kasvatus süüdi. Kodu on see paik, kus lapse hingesse esimesed vooruse-idud tuleb istutada, ja laste vanemad on need, kes seda peavad tegema, iseäranis aga laste ema. Õnn neile lastele, kellel on ausad, vooruslikud vanemad, häda neile, kes kodus halba eeskuju näevad, kelle vanemad ehk isegi õiguse ja ülekohtu, oma ja võõra vara vahel ei mõista vahet teha! Ausus aga, nõnda kui kõik voorus, voolab kristlikust meelest. Jumalakartus on kõlbla elu alus; nõnda peab ta olema ka kristliku lastekasvatus alus, selle siht ja eesmärk. Jumalakartus ja kristlik meel on need –”
“Jumalapärast, mida nad siis varastasid?” hüüdis nüüd Väljaotsa eit oma haiglaselt väriseva häälega vahele.
“Teiste laste toitu varastavad,” kostis koolmeister, eksitamisest pisut tusane. Krihvliotsadest ja sulgedest ma ei räägigi, aga nad käivad teiste leivakottide kallal… Sellest näeme nii kujukalt, kuidas nad maast-madalast oma himusid hakkavad orjama, oma madalaid lihalikke himusid. Öelge nüüd ise, ema ja vend, mis võib saada lastest, keda nii õrnas eas juba kuritöölt leitakse! Mis inimsoo liikmeid, mis riigialamaid, mis seadusetäitjaid, mis kristliku koguduse hingesid võib niisugustest võrsuda? Mis on niisuguste inimeselaste tulevik? Kuhu viib neid
