oma viletsuse keskel –, iseäranis julmalt. Sest tal oli seal liiga palju mahti mõelda, ja iga tema mõte võis olla ainult piin. Juba vara hommikul kobis mees tasahiljukesi magavate laste ja poolunes oigava ema juurest välja külma, värske õhu kätte ja tuli sagedasti alles hilja õhtul koju. Kus ta käis? Siin ja seal. Kuhu jalad ise teda kandsid. Teatud sihti tal ei olnud. Mõnikord astus tööd kuulates kuhugi sisse – nii kombe pärast, aga tuli tühjalt tagasi, nagu ta ette oli aimanud. Ja pärast ei teinud sedagi. Ainult kordadel, kui ta kibeda häda sunnil külasse läks midagi laenama, oli ta luusimisel viimaks veel eesmärk. Tihti ei teinud ta sedagi mitte. Ta ei suutnud oma häbist jagu saada. Sagedamini toimetas seda ema ja enamasti Jaani teadmata. Pärast tunnistas küll üles – siis ei olnud enam midagi parata. Aga kui tihti ei jäänud need laenukäigud asjatuks! Mille peale neile laenata? Küsiti teades, et tasuks polnud äranähtaval ajal lootust. Ja Väljaotsa pops oli pealegi mineja, kes ei teadnud, kust mõne kuu pärast endale ja oma hoolealustele katust pea peale saada.
Kõiges selle mures ja härmas oli Jaanil aga midagi, mis teda toetas ja kinnitas ja tõstva, karastava uhkusega täitis. See oli Anni armastus. Kuidas ja misläbi ta õieti selle omanikuks oli saanud – seda ei teadnud ta isegi. Nagu unenäol. Ta imestles seeüle praegugi veel, kui lugu talle meelde tuli, ja see oli tal tihti meeles. Tal oli tundmus, nagu oleks ta magamast ärgates ühel hommikul kalli vara oma pea alt leidnud, teadmata, kes ta sinna oli pannud. Ta tundis ainult, et ta oli päratu rikas mees, ja see õnnetundmus mattis taoti kõik muud tunded kinni, ka kartuse, et see vara niisama äkitselt võiks kaotsi minna, nagu ta oli leidnud.
Mis oli neid mõlemat teineteisele lähendanud? Taevas teab. Kindel on, et nad seda ise kõige vähem teadsid. Esiotsa mõtles Jaan mõnikord järele, kuidas nägus, noor ja rikas peretütar, väga uhke isa laps, enesest nii vähe võis lugu pidada, enese väärtust nii veidi tunda, et ta kehva, puupalja teeniva poisiga võiks hakata sõbrustama, pealegi vastu vanemate tahtmist ja keeldu. See tundus talle lausa imena, millele võimata seletust leida. Aga Jaan hakkas selle imega varstigi harjuma; kõik veidrus, kõik loomuvastasus lõi kaduma, ta võõrdus mõistatamast ja juurdlemast – pidigi nõnda olema, nagu oli.
Tema poolt ei olnud midagi sündinud, mida oleks võinud algatuseks pidada – seda ta teadis. Lahke silmaga oli ta küll alati tõsise, targa jutuga plika peale vaadanud, aga mitte raasu rohkem. Ta märkas esiotsa ainult, et nende loomused kahes asjas kokku kõlasid: nad armastasid mõlemad loomi ja raamatuid. Ja neil oli hea meel, kui nad leidsid, et loomad neid mõlemat vastu armastasid ja et raamat, mis ühele meeldis, ka teisele maitses. Neil oli hea meel, kui osutus, et mõni kurb või vaimustav koht jutus ühel niisamuti pisarad silmast pigistas nagu teiselgi.
Võib olla, et liitvaid mõjureid muidki oli, mille kohta nad ise selgusele ei jõudnud. Näiteks kuulas Anni nähtaval isul Jaani ettelugemist. Võimalik, et Jaani hääles peitus midagi võluvat. Ta kõneles ja luges tõesti nõnda, et teda pidi kuulama; tema häälel oli teatud värskendav, lepitav kõma, tema lugemisel uudsusemaitse nagu külaleival. Ja võib olla, et jälle Jaani südant lummas see lapselik aplus, see anduv ja imestav osavõtt, millega ta Annit nägi lugemist kuulavat, millega Anni temalt selle või teise tüki üle seletust ja õpetust päris.
Oh neid ilusaid õhtuid, mil Jaan Virgu ketrusetoas vokkide unisel vurisemisel oma raamatuid, mis ta tuttavatelt oli laenanud või oma väheste kopikate eest laadalt ostnud, võis ette lugemas käia! Missuguse nukri õhinaga oli ta seal naiste seas, Anni lähedal, sumeda lambitule juures oma jubedaid röövli-, rüütli- ja kodukäija-lugusid, oma haledaid armujutte ja sulav-magusaid armulaule ette kandnud! Kõik salaja – vähemalt peremehe eest. Alles siis, kui vanamees magama oli läinud, mis enamasti varakult sündis, julges Jaanike tüdrukute palvel oma määrdinud raamatukesega esile pugeda. Äraandjat polnud karta, sest perenaine oli tasane, hea südamega inimene, kes mehe valjuse ja usuliialduse all isegi kannatas, ja Anni õed ning tüdrukud ja poisid, need kõik olid ise liiga maiad selle õhtuse naudingu peale, kui et keegi sellele oleks läinud lõppu tegema.
Jaan mäletas oma armuloost ainult paari asja, mis talle selle algusest vähe kujukamalt meelde olid jäänud.
Kui Virgu hea, helde ema kolme aasta eest oli surnud, juhtus Jaan päev pärast matuseid Anniga üksikus paigas kokku. Viimase kurvastus ema surmast oli enam kui suur. Ta ei nutnud nii rohkesti nagu teised õed, aga kes talle korraks silma vaatas, see nägi, kuidas ta leinas. Ta vaatas nii hingeni väsinult Jaani otsa ja ütles:
“Nüüd pole mul enam kedagi ilmas.”
“Sul on isa ja õed,” vastas Jaan.
Anni väristas tasakesi pead. Siis ütles lihtsalt:
“Üksi sina veel.”
“Mina?”
“Jah, sina.”
Ta pöördus minema. Ja Jaan oli nii kohmetu, et ta seepeale enam sõnagi ei oimanud lausuda. Ta vahtis talle ainult järele, kuidas ta norus peaga pikkamisi ja rahulikult ära läks.
Hulk aega hiljem oli Jaan teiste külapoistega ühel laupäeva-ööl harilikul ehahulkumisel käinud. Sellest oli Anni kogemata kuulda saanud. Järgmisel päeval tuli ta otsekohe Jaani juurde. Ta oli pealtnäha täitsa rahulik.
“Sa oled mineval ööl Langu Mari juures käinud,” ütles ta. “Sa võid seal ikka käia, sa võid ka mujal käia, mul pole õigust sind keelata, aga – mu meel on nii kurb ja süda põues nagu tapetud…”
Ja kui Jaan ta otsa vaatas, kohkus ta pilgust, mis tüdrukul seejuures oli: niisugust alandlikku, paluvat, igast tusatundest vaba kaebamist polnud ta ühegi inimese silmist enne lugenud. Ta ei vastanud temale midagi, aga sellest tunnist peale tuli talle kindel otsus mitte enam Langu Mari, ei ka ühegi muu tüdruku juurde minna. Ja ta pidas oma salatõotust ja nägi, kui tänulik Anni talle selle eest oli, kuidas sõnatu õnn ta näost helkis.
Ja kui Anni teda kord hiljem, pühade ajal, joobunud olekus oli näinud, tundis poiss järgmisel päeval nii suurt häbi, et ta tema juurde puges ja temalt päris vaese patuse näoga oma süüd andeks palus, otsekui seisaks oma ülema ja käskija ees…
Neist juhtumustest saadik tõmbus side nende ümber ikka koomale. Nad ei kõnelnud kunagi oma armastusest, nad ei kujutlenud enestele mingit tulevikku, nad ei kaisutelnud ega kudistanud teineteisega – nad elasid tõsist kibedat lahkelu ilma ootuse ja lootuseta. Aga nad tundsid endid ühendatuina – kindlasti, lahutamatult, tulgu mis tuleb. Nad ei hoolinud vaenutuultest, ei pannud tähele kiusu, laimu ega pilget. Neil ei olnud õieti teadlikku selgustki oma ühendusest ega selle kindlusest, see oli ainult olemas, nagu nad ise olemas olid ja kõik muu maailmas.
Anni vahvust, millega ta valjule isale, uhketele õdedele ja lähedastele sugulastele vastu võitles, iseäranis esiotsa, imesteldi palju. Oma kindluse ja visadusega oli ta nii mõnegi kosilase, kellest tal kui jõukal peretütrel puudust ei olnud, Virgult eemale peletanud. Ta kannatas kõik vihahood ja ilmlõpmata tõrelemised puise rahuga ära, nii et ta piinajad olid meelt heitmas. Õnneks oli ta viimasel ajal heal juhusel natuke rahu saanud. Keskmine õde Mari sai mõrsjaks – kõige vanem oli juba mehel – ja tema ettevalmistused pulmadeks juhtisid koduse tähelepanu Anni pealt rohkem ära. Ühtlasi oli Anni Jaani tungivatele palvetele järele andnud ja Väljaotsa saunast hakanud hoiduma – seda oli tema ja mõlema rahu pärast vaja. Nad kandsid Jaani tahtmisel selle eest hoolt, et inimesed neid enam kuskil koos ei näeks, ja olid ka muidu igaühe vastu sõnas ja olekus ettevaatlikud. Nõnda pidi hakatama arvama, et sidemed nende vahel on lõdvenemas, et nad on asjatut võitlust lõpetamas – lühidalt, et mõlema “terve mõistus” on pähe tagasi pöördumas.
Kuid
