annan teile seekord veel andeks!”
Oli nüüd liigutav näha, kuidas väike Mann oma värisevad käekesed tömbilt välja sirutas ning suurte pisarate tagant tumma, hingest keeva palve karistaja poole saatis ja kuidas Mikk venna käe, mis piitsa hoidis, oma märja põse, oma tuksuvate huulte vastu vajutas.
Jaan vaatas kõrvale. Ta käest kukkus piits. Ta pööras lastele selja. Natuke aega seisis akna all ja vahtis tähistaeva poole. Siis asus ruttu oma kuue juurde, mis varnas rippus, poetas selle taskust peotäie timpsaiu välja ning jaotas sõna lausumata Mannile ja Mikule ära. Ka emale viskas paar tükki rüppe.
Niisamuti tummalt istus ta siis söögilauda ja hakkas külmaks läinud körti sööma.
“Lapsed ja ema, ruttu ka sööma, muidu jääte ilma!”
Nõnda lõppes kohtumõistmine.
Jaan ei võinud emale nüüd enam ette heita, et see lapsi hellitab. Aga mida vastab küll sama Jaan kooliõpetajale, kui see küsib, kas ta lapsi varguse pärast on karistanud? Ja veel valusasti? Kas ta ütleb, et ta neile nende keelatud “himude” eest pealegi tasus? Ja veel maiusega!
III
Suur Virgu päriskoht, mille krundil seisis noore popsi saun, oli jõuka peremehe ja kohaliku vallavanema Andres Vadi omand. Virgu Andres oli jumalakartlik mees. Ta pidas külarahvale oma nägusas avaras majas tihti piibli- ning palvetunde ja tegi seda kutse peale ka teistes taludes. Tema piiblitunnid olid kuulsad ja rahvast tuli iga kord kokku mis kihas. Tema sõnal oli väge ja võimu. Ta oskas noomida ja oskas palvet teha. Ja kõik voolas südamest ja tungis südamesse. Tema lugemisel nuteti palju ja õhati palju. Ja nutjate seas oli Andres isegi, sest tal oli üpris hale süda. Tema omad vagad sõnad liigutasid ja härrastasid teda, sest ta oli kõige oma hingega selle sees, mida ta ütles.
Oma majas pidas ta kindlat kristlikku korda, teades, kuis mõjub hea eeskuju. Nagu jumalakartliku pereisa kohus, pidas ta igal hommikul ja õhtul perele palvet ja ühtegi söömaaega ei alustatud ilma jumalasõnata. Ta käis iga pühapäev kirikus, sundides ka oma perekonda seda tegema, samuti orje, kui just kibe töö neid ei keelanud.
Ja nagu jumalakartliku pereisa kohus, sallis ta ainult vaimulikke raamatuid, ainult kiriklikku ajalehte oma majas ning vihkas iga tühist maailmalõbu. Ta hoidis oma majast kõik eemal, mis tema hoolele usaldatud hingedele – olgu oma laps, olgu võõras teenija – hukatust võis tuua.
Seda vaga meest oli Jaan Vapper palju aastaid truult teeninud. Ta oli lapsena tema veiseid ja pudulojuseid hoidnud, oli sulasena tema põldu kündnud, heina niitnud, ta vilja peksnud. Ja nüüdki veel tegi seda tööd, aga mitte enam kindla palgalisena, vaid kui päeviline ja pops. Möödunud jüripäeval laskis peremees Jaani sulaseametist lahti.
See sündis mõjuvatel põhjustel.
Esimene oli see.
Peale isa õnnetut surma oli Väljaotsa saun lese kätte edasi jäetud, sest sellel jätkus tol ajal veel tervist ning jõudu kasutatava maapisku eest peremehele päevi teha. Aga korraga hakkas sauna-ema oma tervise ning tööjõuga allamäge minema. Tekkis töövõlg, kohustused kippusid tal üle pea kasvama, vaesus võttis saunas võimust; lähenes olukord, kus Jaani sulasemoonast ja – palgast kogu perekonna elatamiseks oleks pidanud piisama.
See olukord aga ei tahtnud Virgu peremehele kuidagi meeldida.
Sest ta ei mõistnud mitte ainult palvetada, vaid ka rehkendada. Ta rehkendas välja, et Jaani sissetulek võis küll ühte hinge toita ja katta, mitte aga viit. Või kui arvestada kolm last üheks täiskasvanuks inimeseks – siis ikka ühte, ja mitte kolme. Ja Virgu peremees jõudis otsusele, et see ei ole kuidagi võimalik. Vähemalt mitte õigel teel. Küll aga siis, kui tuli kuskilt lisa. Ja kui lisa tuli, siis tuli seda ainult ülekohtusel teel. Virgu peremees oma terase mõistusega teadis aga selgesti, et patune inimene on väga tõrges surra tahtma, liiati näljasurma. Seepärast oli nii-öelda otse loomulik, et Jaan hakkab kuskilt salamahti “lisa” nõutama. Ja kust siis mujalt kui peremehe aidast, rehest, põllult, aasalt?.. Oma inimene, iga urka ja nurgaga, iga ukse ja lukuga tuttav – päris ime, kui ta seda mitte ei teeks!.. Andresel ei läinud küll õnneks sulast varguse pealt tabada, nii teraselt kui ta seda ka silmas pidas, aga oma umbusalduse teadis ta korralikult põhjendatud olevat. Ja mitte üksnes Jaani perekonna viletsusega.
Jaan oli ka ilmalaps.
Peremehe kõvast keelust hoolimata pidas ta teiste ülekäte läinud noorte meestega koos ilmalikku ajalehte ja luges juturaamatuid. Salamahti muidugi. Aga ega niisugune raske patt võinud kotti jääda. Asi tuli ühel päeval ilmsiks. Ja kui peremees Jaanile püüdis hukatusteed kirjeldada, millele ta sattunud, ja kui ta selleks oma pühas vihas mõne sügavama sõna valis, siis ilmutas Jaan pealegi nii kangekaelset, patustpööramatut meelt, et ta ennast katsus õigeks tunnistada. Muidugi pidi peremehe kannatus nüüd lõppema. See oli Jaani lahtilaskmise teine põhjus.
Kolmandaks oli Anni.
See üleannetu laps – Virgu Andrese kolmest tütrest kõige noorem – heitis silma oma rikka isa vaese sulase peale. Andres ei suutnud aru saada, kust säherdune kõlvatu vaim tütre sisse oli tikkunud. Kaua ei tahtnud ta koduste ja väliste kõrvapuhujate märguandeid uskuda, aga nagu iga suur süü, nii tuli seegi päevavalgele. Ja kui valusalt veel! Annike seletas isale, kui see teda üle kuulas, kõige ülbema julgusega, et ta olevat enda ihu ja hingega Jaanile tulevaseks kaasaks lubanud ja et ta oma sõna tahtvat pidada, langegu kas või kuu taevast taile potsti pähe…
Anni jumalakartlik isa oli sellest tunnistusest keeletu. Puruvaene sulane ja tema tütar! Näljane popsipoeg temale koduväiks! Ta jäi Anni vaimutervise kohta kahevahele ja kutsus Jaani ette. Kui see aga umbes samasuguse ilmutuse andis, pääsesid Virgu peremehe keelepaelad jälle lahti – väga lahti! – ja Jaan sai kuulda, et teda Virgu sulaseks enam ei sallitud, ning ühtlasi pidi ta Väljaotsa saunast olema kadunud – muidugi mitte üksi, vaid kogu pesakonnaga! “Kas kuuled, kogu sinu pesakonnaga!”
Pärast muutis aga peremees viimast otsust nii palju, et ta sauna veel aastaks Jaani kui vabadiku kätte jättis.
“Aga mitte mingil tingimusel kauemaks!” Mis põhjused selleks olid mõjunud, ei olnud õieti teada. Kas pidas ta oma uue popsi tugevatest käsivartest, tema tööoskusest ja töövirkusest lugu või ütles talle vaga meel ja tark pea, et väeti sauna-pesakonna äkiline peavarjuta jätmine palvemehe ja vallavanema lugupidavusele rahva seas võiks kahju teha – ükskõik, Jaanile anti aasta armuaega. Tal olevat ümberasumiseks “kosumist” vaja.
Jaan täitis peremehe juures popsikohuseid niisama ustavalt nagu ta seni poisi- ja sulasekohuseid oli täitnud. Tarvitatavate maaribade ja lehmamullika karjaskäimise eest tegi ta peremehele päevi, ikka päevi, ja tööajast muidugi kõige paremaid päevi. Mis tal ja ta omastel ihukatteks ja kõhutäiteks veel vaja oli, selle eest tegi teistele päevi, ja ka need nõudsid kõige paremaid ja kõige pikemaid. Kellele ta neid ei võinud tõotada, need talle ka midagi ei andnud. Kõik vajasid teda ainult kibedal tööajal, ja see aeg on nii lühike ning aasta nii pikk, ja inimene ei söö mitte üksnes tööajal, vaid aasta ümber. Ema aitas Jaanil päevi teha, niipalju kui tema põdurus ja kodune vilets olukord – väetid lapsed – seda lubasid.
“Kosumisest” ei võinud muidugi juttu olla, vaid hoopis vastupidi, ikka julgemalt asus viletsusetont saunahurtsikusse elama ning valitsema. Nagu luupainaja istus ta elanikkude rinnal, nende hinge mattes, iga nurka sirutas ta oma kondised koivad välja. Suvi ja sügis läksid mööda,
