mitmesugust kõhutäidet poegadele pessa, ilma et saunarahvas seda isegi palju oleks märganud: ema leidis aga siit ja sealt nurgast, mis sinna salaja oli pillatud. Jaan oma heitluses palavikuga ei märganud muidugi mitte, kui palju “häbi” Anni temale tegi, kui tihti ta saunaema kotikesi ja pütikesi käis täitmas. Nüüd, mil Jaanil silmad saunas ringi käisid, julges ta seda harvemini, tundes tema õrnust niisuguste armuandide suhtes. Nüüd oli vaja kavalust appi võtta, et saunaemale midagi nurka sigitada, ja ta leidis selleks mõnegi abinõu.
IV
Väljaotsa saunas peeti juba paar nädalat kurva asja üle kibedasti nõu. Toitu oli vaja, ja selle nõutamiseks pidi muretsetama raha. Aga kust ja kuidas? Jaanil puudus ikka veel töö.
Rahaline teenistus oli siin kehvas nurgas üldse vaevaline, iseäranis kevadpoolsel talvel; talupoeg ajas oma jõuga läbi ega võtnud naljalt välist abi, ümberkaudsetes mõisates oli tööjõudude arv täis. Linaharimine oli lõpetatud, vähene puuraiumine Jaani haiguse ajal teistele tahtjatele antud.
Ema ketras küll valitseja-emandale mõisa, aga palju suudab sellega teenida! See oli nagu tilk kuuma kivi peale suure vajaduse kohta. Virgu-Anni sala-abi ei küündinud ammugi mitte, seda vähem, et kodus isa ja saunas Jaan ise talle ikka terasemalt hakkasid näppude peale vaatama.
Aga toitu oli tarvis ja selleks raha. Endamisi olid nii ema kui poeg ammu juba ühe kibeda paratamatuse peale mõelnud, aga kaua aega ei julgenud kumbki oma mõtet teisele ilmutada. Oli ta ju liiga valus, see mõte, nagu piste südamesse.
Vaja aher punik laadale viia!
Ta tuleks küll mõne nädala pärast piima ja tooks vasika, aga mõni nädal on näljasele pikk, pikk aeg. Küünlapäeva laat aga on ukse ees. Mullikast saab mõne rubla ja mõne rublaga saab mõni nädal edasi – kevade poole, tööaja poole.
Ja nõnda vaatasid ema ja poeg ühel heal päeval teineteisele uurides silma ja üks sai teise mõttest sõna lausumata aru:
Vaja punik laadale viia!
Nad seisid just kaevukünka ääres puniku juures, kes oma lahja kere külma vett täis pinnis ja sellegi eest tänulikult ammus. Ema silitas ta sarvede-vahet ning Jaani käsi käis hinnates looma ristluudest üle, mis kui sarikad püsti seisid. Kui nad oma kibedat nõu ka sõnadega olid korranud, pööras saunaeit näo kõrvale ja tõstis põlleveere silmade ette. Jaan aga vahtis vinkjalt maha ja ütles:
„Ara nüüd kohe suurt lärmi löö laste ees! Parem on, kui sa neile sest midagi ei hinga. Tead ju, kuidas nad punikut armastavad.“
Peeti siis asja ka võimalikult salajas. Jaani laadaleminekust ja saiatoomisest oli küll juttu, aga mitte puniku müümisest. Kuid paharet ise mängis neile viimasel silmapilgul pussi.
Jaan oli parajasti minekul, mullikas oheliku otsas järel, ema vesiste silmadega tühjenenud laudaukse ees – seal kajab äkitselt sauna lävelt hüüe:
“Jaan ae! Jaan ae! Kuhu sa puniku viid?“
Kes paha vaim lapsed nii vara hommikul äratas? Kas vahest mõte venna laadaleminekust ja sealt toodavatest maiustustest neil une silmast varastas? Või kutsus laudaukse käuksumine ja puniku lahkumis-ammumine nad akna taha ja siis uksest välja? Olgu kuidas oli – seal seisab särgiväel lõdisedes – Mikk, va kisapasun, ja nüüd pistab ka veel Mann oma linalaka vennakese tagant välja.
“Jaan, kuhu sa puniku viid?“
“Kasige tuppa! Küll ma teile näitan!“ tõreleb kohkunud ema. “Jaan viib lehma –viib –viib –“
“Tappa!“ tähendab Mannike enda poolt, ja ta unised silmad löövad niisamuti kalkvele nagu vennagi omad.
Jaan aga teeb, nagu ei kuuleks ega näeks midagi, ja tirib puiklevat punikut kõigest väest edasi, väravast välja, vainu poole. Jumalaga jätmiseks ammub loom veel paar korda kurvalt.
Lastel näikse nõu olevat vennale ja punikule läbi lume järele joosta, aga ema hoiab neid kinni. Nad ei saa muud teha, kui sirutavad oma käekesed punikule järele ja nutavad kibedasti…
Jaan tuli juba samal õhtul koju. Laat oli lähedal, ainult kuue versta taga, Leeviku kõrtsi juures. Jaan tuli ilma punikuta, aga lastele kahjutasuks tõi niisugused taskutäied suhkrusaiu, nagu nad seda uneski ei oleks võinud näha. Muidu aga oli Jaanil murelik ja vidune nägu. Laadaõnn oli kehv olnud. Tõrksalt jutustas ta emale, kuidas lugu oli läinud. Ainult seitse rublakest! Lahja, kiderik loomake, piimasooned kehvakesed ja rahavaene aeg. Põlanud ka veel hommikul esimest kaupa, oodanud paremat, poole rubla pealt jäänud katki – pool rubla vaesele saunikule ka asi –, aga pärast süganud kõrvatagust ja võtnud poolteist rubla kahju. Ainult seitsme rubla eest – võta või jäta!
Jaanil oli hea meel ainult sellest, et ta laste kurvastust oli suutnud pisut vaigistada. Sest peale saiade tõi ta veel muud toidukaupa ja Mikule ning Mannile koguni nahka uute pastelde tarvis, esimesele ka veel uue mütsi ja teisele sitsräti. Oh neid läikivaid silmakarikaid! Oh seda õnnelikku siristamist! Aga hea poeg ei olnud emagi unustanud: temale tõi ka ilusa kireva sitsräti. Muudkui iseenda oli mees kõigest ilma jätnud. Küll oleks hädasti vaja olnud uusi saapaid, uut mütsi, uut kaelarätti – noore mehe kohta käis ta tõesti häbiväärt halvas riides –, aga kust võtta! Muudkui pigista hambad kokku ning silmad kinni ja litsu käsi punga peale, kui laadapoodidest mööda lähed! Kui nägus poiss paneks Jaan enesele meeleldi nägusad riided ümber, kuid – võimatu! Kui noor, terve, elupriske mees astuks ta kord ka lõbutsejate sekka, maitseks mõdu, otsiks meelelahutust – riiv ees! Rahata ei ole ega saa lõbu…
Kesköö oli juba möödas, kui Jaan sai söönud ja võis puhkama minna. Lapsed magasid juba ja ka ema heitis praegu sängi. Seal koputati väljast akna peale.
Kes seal peaks olema? mõtles Jaan ja astus akna ette. Tema küsimise peale anti vastuseks: “Teekäijad.“
Vaesel pole kelmisid karta. Jaan ei pärinud siis ka edasi, kes teekäijad õieti on, vaid vaatas küsivalt ema poole, et kas nende sisselaskmine teeks tüli ja kas ei oleks parem neile kohe öelda, et hurtsik on öömajaliste vastuvõtmiseks liiga kitsas.
“Vaata ometi järele, kes nad on ja mida nad tahavad,“ ütles eit. Jaan läks ust avama ja astus pea kahe mehega sisse. Lambi vaevasel valgusel ei selitanud ema tükk aega, kas külalised on tuttavad või võõrad. Viimaks arvas ühte tundvat: näis olevat Kõverkaela-Juku – vähemalt tema vimmas kukal ja tema kähisev hääl.
Ka Jaan omalt poolt silmitses hiliseid külalisi, ja kui ta Kõverkaela ära tundis, läks kulm tal kortsu. Teine mees näis talle enam sobivat, ühtlasi aga temas hämmastust äratavat, vist sellepärast, et nägi teda Juku seltsis.
“Kust sina siis nii hilja tuled, Naarikvere vana?“ küsis ta, ja ta pilk, mis küsitava poolt Juku poole käis, näis juurde lisavat: “Ja veel selle inimesega!“
See, keda Jaan Naarikvere vanaks kutsus, oli suure prohvetihabemega ja pikkade hallakeste juustega vanaldane mees, kelle paigatud kasukas ja pasteljalad kõnelesid küll kehvusest, kelle nägu ja kogu ilmelaad äratasid aga usaldust. Ta oli üks endine rendikoha-pidaja naabervallast, nüüd aga mõnda aega juba saunik, kelleks ta vaesuse sunnil oli saanud.
“Ää tee nüüd nii hapu nägu ühtigi,“ võttis Kõverkaela-Juku mahedasti meelitades sõna, “oleme vaesed teekäijad,
