ta emasilmast paistis armupaluv piin.
“Ega teie ometi minu lastest –”
Isand Toots aga ei lasknud ennast seekord eksitada, vaid kõneles edasi:
“Millest see kõik tekib? Miks on rahva elukombed langemas, ausus ja voorus kadumas? See tuleb kõik sellest, et kasvava noorsoo kõige lähem ümbrus on kõlblalt madalamale vajunud, et kristlik kartus jumala ja seaduse ees on loiuks ning leigeks jäänud – see tuleb laste koduse kasvatuse puudusest. Mis aitab kooliõpetaja väsimatum, eeskujulikum töö, kui laps kodust head eeskuju ei leia, kui teda lastakse omapead üles kasvada nagu kiskjat looma metsas! Mis aitab usk, kui maailma silma- ja lihahimusid lapse hinges algusest saadik sallitakse ja lastakse lopsakaks saada, selle asemel, et neid kohe juurtega välja kitkuda – juurtega, ütlen ma.”
Et noomija, kes nii targalt kõlavaid sõnu tarvitas, ise nõnda noor ja haljas oli, siis andis see tema kõnele kaunis naljaka kõrvalmaigu. Kuid see ei keelanud, et asi ise, kõne põhjus, mõjus siiski sügavasti nii Väljaotsa eidesse kui ka Jaanisse. Nad vahtisid mõlemad tummal hämmeldusel kooliõpetaja otsa, mõlema näol kohmetu kartus ilmutuste eest, mis ehk veel võisid tulla, ning tuhm arusaamatus kõnepidaja ilusate, korralikult treitud lausete kohta. Nad vaesed ei tundnud kõiki sõnugi, mis õpetatud mehe suust nii vilunud libedusel voolasid.
“Teiste laste toitu varastavad,” ütles viimaks Jaan, et oma umbuses üldse midagi öelda. “See on tõesti liig, kui see tõsi peaks olema.”
“Mitte üks kord pole nad seda teinud, vaid mitu ja mitu korda,” vastas Aleksander Toots. “Ühel ja teisel kadus viimasel ajal ikka midagi kotist või vitsikust või silgukarpidest. Kaevati minule ja ma lasksin salaja järele piiluda, kes pikanäpumehed on. Teie lapsed tabati mõlemad varguse pealt.”
Sõna vargus kihutas Jaanil kuuma vere põske, ema silmist purskusid pisarad.
“Nende kõhud olid tühjad!” pitsitas piin, viimase suust hüüde.
“Näe, seal ta ongi!” naeratas kooliõpetaja valusalt. “Kui emad lapsi püüavad vabandada, kus nad neid peaksid hukka mõistma ja karistama – võib sealt siis midagi head tulla!.. Teie lapsed käivad ju iga päev koju, nad ei ole nädal otsa kuiva toidu peal nagu need kauge maa tagant tulijad, kelle leivakottide kallal nad käivad. Kuidas võivad nende kõhud siis nii tühjad olla, et nad vargile lähevad?”
“Õige küll, nad käivad ju iga päev koju,” tähendas Jaan huult närides.
“Sellepärast!” hüüdis koolmeister.
“Aga kui neil kodus ka midagi ei ole? Selle järele ei küsi koolmeister sugugi!”
Kaie keha küljes värises iga liige; nagu hädahüüe vaevatud hingest tuli see lause ta sinistelt huultelt, kuna ta silmad koltunult näos nagu palavikus põlesid.
“Ema!” nurahtas Jaan keelavalt, häbikahmetus palgel.
“Kodus ka midagi ei ole? Mis jutt see on?” küsis koolmeister. “Te ju ometi elate. Nälga pole meie isamaal veel keegi surnud. Puudust on ainult neil, kes tööd ei viitsi teha. Ja needki ei sure nälga, sest laiskleja läheb vargile või kerjama… Teie aga siin – Jaan noor, tugev mees, – ma ei saa teie jutust aru, Väljaotsa ema! Kas te siis oma laste hinge peale ei mõtle, et neid nii vägisi püüate õigeks mõista? – Kas teate, mispärast ma õieti siia tulin? Ma tulin selle nõudega, et teie oma lapsed, kui nende raske süü olete teada saanud, valju nuhtluse alla võtate. See on teie kristlik kohus. Minu karistus üksi ei aita. Ma pean oma nõuet nüüd iseäranis rõhutama ja teid tungivalt paluma, et lapsed saaksid tingimata kodust karistust. Ainult sel tingimusel võtan nad jälle kooli vastu. Ma tahan loota, et teie minu nõuet täpselt täidate.”
Ta tõusis üles. Jaani poole pöördudes lisas veel juurde:
“Oma lootuse panen eriti teie peale, Vapper, sest teie olete perekonna-isa asemik.”
“Ma tahan neid karistada,” vastas Jaan.
“Valusasti.”
“Valusasti.”
Kooliõpetaja tõmbas kindad aeglaselt kätte, vangutas, suunurk kahetsevalt naerukile kistud, saunaeide poole pead, ohkas, köhatas ning astus viimaks toast, kusjuures ta jälle kesiku üle komistas. “Kukeleeguuu!” laulis roostepunane kannusjalg lahkujale järele, nii et ta pikad verevad lotikesed võbisesid…
Toas valitses natuke aega rõhuv vaikus. Ema oli sängi servale istunud ja nuttis, nagu see tema viis oli, tasakesi põlle sisse. Jaan istus küll jälle söögilauda, aga ta ei võtnud lusikat kätte, ta isu oli täiesti kadunud. Äkitselt sai tõvest närbunud inimese haiglane ärritus temast võidu. Ta kähvas istmelt, vihakorts otsaesisel ja vihapuna palgel.
“Või vargil käivad! Vargil! Kas neil ei ole oma leib iga päev kaasas, kas nad on millalgi söömata jäänud? Ma tahan teile näidata, teie varganäod! Ma tahan teile anda, et te siputate mu käes!”
Ta hakkas vitsa või vemmalt otsima ja leidis nurgast viimaks piitsa.
“Jaan!” palus ema tasakesi.
“Vait!” kärgatas poeg. “Eks ma ütle – sa seisad veel nende eest! Kas sa ei tea, mis vargus tähendab? Kas sulle ei tule hirm peale selle sõna eest? Kas sa häbi ei tunne? Kas on enne keegi julenud öelda, et Väljaotsal vargust sallitakse, et Väljaotsa saunast keegi vargil on käinud! Ja nüüd tuleb see noor isandake ja peab siin jutlust vargusest, röövimisest ja tapmisest! Ja tal on paraku õigus nõnda rääkida, meid noomida, tal oli õigus sulle öelda, et sa oma lapsi, kes vargil käivad, ise veel püüad vabandada! See tulebki ju kõik sinu hellitamisest. Aga mina tahan neile nüüd näidata, mis on kodune kasvatus. Seda tõotasin ja seda tahan teha!”
Ema oli vait kui sukk. Niisugust vihahoogu, säärast valjust ei oleks ta oma hea südamega Jaanilt naljalt teadnud oodata… Õigust öelda, ta ei pidanud laste süüd kuigi raskeks: paluke võõrast leiba, veidike võid, mõni silk, kui nende kõhud tühjad on või kui nad oma kuivast koorukesest on tüdinenud, – mis siis sellest nii on! Laste asi! Kes võis seda kohe varguseks lugeda! Seepärast ei saanud ta Jaani põlevast vihast õieti aru. Aga et ta teda kartis, tema valjusest kohkunud oli, siis ei julgenud ta oma arvamist avaldada ja oli vait.
Jaan aga vehkis toast õue. Ta otsis Mikku. Sauna otsast, haopinu tagant leidis teise. Külma käes lõdisedes, palja jalu ja särgiväel, kükitas poisike lume sees pimedas urkas. Ta hambad plagisesid, ta käsivars, millest Jaan kinni haaras, oli kange ja külm kui jääpurikas. Ta nuttis suure häälega, kui vend teda tuppa tiris, ja hakkas härdasti paluma.
Manni leidis Jaan kambrikesest koiku alt. Nagu tagakihutatud jahiloomake oli ta sinna peitu pugenud. Ka tema värises kõigest kehast, aga mitte külma, vaid hirmu pärast. Ta kiljatas valjusti, kui venna kare käsi sängi all ta õla tabas, et teda sealt välja rebida.
Mann viidi tuppa teise kurjategija juurde. Nuttes seisid nad seal nüüd oma kohtumõistja ees – kaks väikest vaest patust, pool-alasti, sasise peaga, räpase näoga, silmis ahastus ja kisendav armupalumine.
Jaan vaatas ühe pealt teise peale, piits löögivalmilt käes. Ta pidi küsima, mispärast nad teiste leivakottide kallal olid käinud, ta suu liikuski juba. Aga – ta ei küsinud. Aimas ta nende vastust ja – kartis seda? – Küsi hiire käest, miks ta viljasalves
