seda vaja oli? Kellel sellest kasu oli? Või üle Atlandi sõita, ühe kuuga Ameerikasse kihutada – nagu ei oleks aastatuhandeid väga hästi ilma selle kontinendita hakkama saadud. Mida oli tsiviliseeritud inimene kaotanud indiaanlaste ürgmetsa või neegrite juurde? Isegi Lapimaale mindi, see asus põhjas igijääs, kus elasid metslased, kes sõid tooreid kalu. Ja nüüd tahtsid nad avastada veel ühe kontinendi, mis asus kuuldavasti Lõunameres, või kus see oligi. Ja milleks kogu see hullumeelsus? Kuna ka teised seda tegid, hispaanlased, neetud inglased, jultunud hollandlased, kellega siis tuli tülitseda, mida aga endale sugugi lubada ei saanud. 300 000 livri maksab üks sõjalaev kindlasti, kui mitte rohkem, ja põhja läheb ta viie minutiga üheainsa suurtükilasu peale, igaveseks, kinni makstud meie maksudest. Kümnendiku kõigist sissetulekutest nõuab härra rahandusminister viimasel ajal, ja see on ruineeriv, ka siis, kui seda ei maksa, sest juba kogu see vaimne hoiak on laostav.
Inimese õnnetused tulenevad sellest, et ta ei taha vaikselt oma toas püsida, kus on tema koht, ütleb Pascal. Aga Pascal oli omal ajal suur mees, vaimu Frangipani, tegelikult käsitööline, ja selliste järele pole tänapäeval enam nõudmist. Nüüd loetakse hugenottide või inglaste ülesässitavaid raamatuid. Või kirjutatakse traktaate või niinimetatud teaduslikke suurteoseid, kus kõik kahtluse alla seatakse. Mitte miski ei kehti enam, kõik peab nüüd äkki teisiti olema. Klaasis, vee sees ujuvat viimasel ajal pisikesed loomakesed, keda varem ei nähtud; süüfilis olevat täiesti tavaline haigus, ja mitte enam Jumala karistus; Jumal ei olevat maailma loonud mitte seitsme päevaga, vaid miljonite aastatega, kui see üldse tema oli; metslased on inimesed nagu meiegi; oma lapsi kasvatame me valesti; ja maakera ei ole enam ümmargune nagu seni, vaid ülevalt ja alt lame nagu melon – nagu sel tähtsust oleks! Igal alal küsitakse ja puuritakse ja uuritakse ja nuhitakse ja eksperimenteeritakse. Enam ei piisa, kui öelda, mis see on ja kuidas see on – nüüd peab kõik veel ära tõestama, kõige parem tunnistajatega ja arvudega ja mingi-suguste naeruväärsete katsetega. Diderot’d ja d’Alembert’id ja Voltaire’id ja Rousseau’d või kuidas neid paberimäärijaid kõiki kutsutakse – isegi vaimulikke olevat nende hulgas ja aadlisoost härrasid! – nad on tõesti osanud oma perfiidse rahutuse, pelga mitterahulolemise ja mitte millegagi rahuldumise lõbu, lühidalt: selle piiritu kaose, mis valitseb nende peas, kogu ühiskonnale laiendada!
Kuhu ka vaatasid, kõikjal valitses kiirustamine. Inimesed lugesid raamatuid, isegi naised. Preestrid istusid kohvikus. Ja kui politsei mõnikord vahele segas ja mõne neist ülemkelmidest pokri pistis, siis kukkusid kirjastajad uluma ja esitasid petitsioone, ja kõige kõrgemad härrad ja daamid panid oma mõjujõu mängu, kuni see suli paari nädala pärast jälle vabaks lasti või tal lubati välismaale asuda, kus ta siis tagasihoidmatult edasi pamfletitses. Salongides lobiseti veel vaid komeetide orbiitidest ja ekspeditsioonidest, jõuõlast ja Newtonist, kanaliehitusest, vereringest ja maakera läbimõõdust.
Ja isegi kuningas laskis endale demonstreerida mingit moodsat tobedust, mingisugust kunstlikku äikest nimega elekter: kogu õukonna palge ees hõõrus keegi pudelit, ja tekkisid sädemed, ja see jättis Tema Majesteedile kuuldavasti sügava mulje. Kujuteldamatu, et tema vaarisa, tõeliselt suur Louis, kelle õnnistusrikka valitsuse all oli Baldinil pikki aastaid õnn olnud elada, oleks sellist naeruväärset demonstratsiooni välja kannatanud! Aga see oli uue aja vaim, ja kõik see lõpeb halvasti!
Sest kui võis juba häbenematult ja kõige jultunumal moel Jumala kiriku autoriteeti kahtluse alla seada; kui Jumalastseatud monarhia ja kuninga pühitsetud isiku kohta räägiti, nagu oleksid mõlemad vaid varieeritavad sissekanded valitsusvormide kataloogis, kust võib maitsele vastavalt valida; kui siis lõpuks veel nii kaugele mindi, et kuulutati Jumal ise, Kõigevägevam, Tema Isiklikult üleliigseks ja väideti täie tõsidusega, et kord, kombed ja õnn on maa peal ilma Temata mõeldavad, puhtalt tänu inimeste eneste kaasasündinud moraalsusele ja arukusele… oh Jumal, oh Jumal! – siis igatahes ei pruukinud imestada, kui kõik pea peale pöördus ja kombed laostusid ja inimkond Tema karistuse, kelle ta ära oli salanud, enda peale tõmbas. See lõpeb halvasti. 1681. aasta suur komeet, mille üle naerdi, mida iseloomustati kui lihtsalt tähekogumit, oli ju olnud Jumala hoiatav oomen, mis kuulutas ette – nüüd oli see ju teada – lagunemise ja laostumise sajandit, vaimset ja poliitilist ja religioosset mädasood, mille inimkond ise oli enesele loonud, millesse ta ükskord vajub ja milles kasvavad veel küütlevamad ja haisvamad sooõied kui see Pélissier!
Ta seisis akna juures, see vana mees Baldini, ja vaatas õela pilguga vastu madalat päikest jõele. Lodjad ilmusid tema all nähtavale ja libisesid aeglaselt läände, Pont Neufi ja Louvre’i galerii sadama poole. Ühtegi neist ei lükatud ridvaga vastuvoolu üles, selleks kasutati jõeharu teisel pool saart. Siin voolas kõik vaid ära, tühjad ja lastis laevad, aerupaadid ja kalurite lamedad lootsikud, poripruun ja kuldselt kurduv vesi, kõik voolas ära, aeglaselt, laialt ja peatamatult. Ja kui Baldini otse alla vaatas, püstloodis piki majaseina, siis näis, nagu viiks voolav vesi silla vundamendi kaasa, ja tal hakkas pea ringi käima.
Ta oli teinud vea, ostes maja sillal, ja kahekordse vea, valides läänepoolse külje. Nüüd oli tal pidevalt silme ees äravoolav jõgi, ja talle tundus, nagu voolaks ta ise ja tema maja ja tema aastakümnetega kogutud rikkus minema nagu jõgi ja nagu oleks ta liiga vana ja liiga nõrk, et sellele võimsale voolule veel vastu seista. Mõnikord, kui tal oli asja vasakule kaldale, Sorbonne’i kvartalisse või Saint-Sulpice’i juurde, ei läinud ta üle saare ja Pont Saint-Micheli, vaid valis pikema tee üle Pont Neufi, sest see sild oli täis ehitamata. Ja siis jäi ta seisma idapoolse rinnatise äärde ja vaatas vastuvoolu, et vähemalt ükski kord kõike enda poole tulemas näha; ja mõne silmapilgu nautis ta kujutlust, et tema elu suund on pöördunud, äri õitseb, pere kosub, naised jooksevad talle järele ja tema eksistents kindlustub, selle asemel et veelgi rohkem kõikuma lüüa.
Aga kui ta pilku vaid natukegi tõstis, nägi ta mõnesaja meetri kaugusel omaenese maja hapra ja kitsa ja kõrgena Pont au Change’il, ja ta nägi oma töötoa akent teisel korrusel ja ennast selle akna juures seismas, nägi end välja jõele vaatamas ja äravoolavat vett jälgimas nagu praegu. Ja sellega oli kaunis unistus haihtunud, ja Baldini Pont Neufil pööras selja, rusutum kui enne, rusutud nagu nüüd, kui ta aknale selja pööras, kirjutuslaua juurde läks ja istet võttis.
12
Tema ees seisis flakoon Pélissier’ parfüümiga. Vedelik säras päikesepaistes kuldpruunilt ja selgelt, vähimagi sogasuseta. See nägi välja täiesti süütu, nagu hele tee, ja sisaldas ometi lisaks neljale viiendikule alkoholile ühe viiendiku salapärast segu, mis võis kogu linna ärevusse ajada. See segu omakorda võis koosneda kolmest või kolmekümnest erinevast ainest, mis olid kindlas, lugematutest võimalikest variantidest valitud vahekorras. See oli parfüümi hing – niivõrd kui selle jääkülma äritseja Pélissier’ parfüümi puhul hingest võis rääkida –, ja selle ehitus tuli nüüd välja uurida.
Baldini nuuskas hoolikalt nina ja laskis ruloo akna ees veidi allapoole, sest otsene päikesevalgus oli igale nuuskainele ja igale peenemale lõhna-kontsentratsioonile kahjulik. Ta võttis kirjutuslaua laekast puhta valge pitstaskuräti ja voltis selle lahti. Siis avas ta kerge korgipöördega flakooni. Pead hoidis ta sealjuures kaugel eemal ja surus ninasõõrmed kokku, sest ta ei tahtnud jumala pärast, et teda tabaks ennatlik lõhnamulje otse pudelist. Parfüümi tuli nuusutada lahti laotunud õhulises olekus, mitte kunagi kontsentreeritult. Ta piserdas mõne tilga taskurätile, lehvitas seda õhus, et alkoholi hajutada, ja tõstis selle siis endale nina alla. Kolme lühikese, äkilise tõmbega vedas ta lõhna sisse nagu pulbrit, puhus selle kohe välja, lehvitas endale õhku, nuhutas veel kord kolmeses rütmis ja ahmas lõpuks päris sügava sõõmu, mille ta siis aeglaselt ja mitu korda tagasi hoides, seda nagu üle pika madala trepi libistades, välja hingas. Ta viskas taskuräti lauale ja toetas selja vastu tugitooli korjut.
Parfüüm oli vastikult hea. See vilets Pélissier oli kahjuks oma ala asjatundja. Meister, jumal paraku, kui ta ka tuhat korda midagi õppinud ei olnud! Baldini soovis, et see oleks tema tehtud, see „Amor ja Psyche”. See ei olnud mingil juhul ordinaarne.
