Ester!
Meie plaanid muutusid veidi, kuna me olime just lennanud Ateenasse, kui Griša kohtas hotellis oma sõpra Sjomat, samuti matemaatikut ja endist moskvalast, ja ta veenis meid marsruuti muutma – seilama Kreeta asemel Santorinile. Esialgu ma suurt ei rõõmustanud, kuna Kreeta kohta ma üht-teist teadsin, aga sõna „Santorini” kuulsin üldse esimest korda. Kuid seepeale üllatas mind Alex – ta sattus täielikku vaimustusse, ütles, et on selle saare kohta lugenud, et see kujutab endast jäänukit kadunud Atlantisest, ja kahe päeva pärast, olles Ateenas ringi vaadanud, istusime laeva ja jõudsime seitsme tunni pärast Santorinile. Pean märkima, et Ateena ei avaldanud mulle mingit muljet, pigem valmistas pettumuse. Iidne ajalugu on kaasaja elust täiesti irdu; antiiksed varemed tolknevad igal pool – paar sellist sammast seisavad otse meie hotelli akende all, ümberringi aga on kõik täis ehitatud koledaid viiekorruselisi paneelmaju; – täpselt sellises majas elab minu sõbranna Zoja Moskvas Timirjazevi akadeemia juures. Ja ka rahval pole minu arvates üldse midagi ühist nende vanade kreeklastega, kellest jutustab Homeros. Idamaine rahvas, meenutab rohkem türklasi kui eurooplasi. Erinevalt Kreekast on Iisraelis võimalik tajuda, et jätkub nimelt see elu, mis seal kunagi olemas oli, et see pole kadunud ja isegi inimesed on needsamad – ninad, silmad ja hääled. Selline on vähemalt põgus mulje.
Kuid kui me Santorini lähistele jõudsime, võttis mul lihtsalt hinge kinni. Kitsa sirbi kujuline saar, suure lahe keskel asub vulkaanikraatri jäänuk, räägitakse, et see pole päriselt kustunud, aeg-ajalt paiskub sealt miskit välja. Nii umbes kord saja aasta jooksul… Laev jõudis püstloodis kaldani, üles ronida tuleb oma nelisada meetrit, ülal asub aga Firá linn, väikesed valged majakesed. Samasugune järsk sein ulatub alla, tohutusse sügavusse. Kujutad ette, see on kolm ja pool tuhat aastat tagasi plahvatanud kraatri sisesein. Saar koosneb vulkaani ja saare enda jäänustest, need oleksid justkui kokku sulanud. Oleme siin juba kolmandat päeva, kuid ma ei saa lahti sellest tundest, et hing on jäänud kinni ega saagi lahti. Saar on imetilluke – üürisime auto ja tegime esimesel päeval sellele tiiru peale.
Taas pidin Grišale au andma – ta teadis absoluutselt kõike. Selgitas ja osutas mingitele geoloogilistele kihistustele, kuidas nood on ladestunud. Pärastpoole istus ja tegi paberil mingeid arvutusi, kirus, et polnud arvutit kaasa võtnud. Ütles, et tõepoolest võis tõusulaine Kreetani jõuda ja Knossose palee ära lõhkuda. Tõsi, ma ei saa aru, mis sellest arvutada, see on ju kõigis reisiraamatutes kirjas. Nagu sa tead, olen ma alati armastanud reisida, nüüd aga olen veendunud, et maailmas pole paremat ajaveetmise viisi. Mul on väga kahju, et sa ei saanud meiega kaasa tulla. Sa pead siin ilmtingimata ära käima.
Sa tead, et mulle meeldib käia mööda poode rohkem kui mööda metsi ja mägesid, kuid siin on midagi erilist: esimest korda tunnetasin, lihtsalt nägin oma silmaga Looja suursugusust. Tavaelus seda ei taju, siin aga lähevad silmad otsekui lahti. Ma pole seda tundnud isegi Iisraelis. Tõsi, seal puudutavad kõik avastused ajalugu, mida hakkad kujutlema otsekui jõge, mille kaldad pidevalt muutuvad, jõgi ise aga voolab, nagu poleks midagi olnudki. Kuid siin on loodus niivõrd võimas, et ta välistab juba iseenesest võimaluse, et Jumalat võiks mitte olemas olla. Kirjutan sulle rumalusi, kuid sa saad must mõistagi aru. Siin on Jumala käsi mängus, ja seda on võimatu mitte märgata. Justnimelt Looja oma, kellel pole asja tühiste inimeste tülidega, kuidas õigesti uskuda. Kahju, et sinu mees seda enam näha ei saa. Veel vaimustavad mind minu poisid – Griška ja Alex. Nad on siin iga kivi otsa roninud. Mina istun rohkem rõdul ja vahin ringi. Või siis olen rannas – muide, liiv on vulkaanilist päritolu, peaaegu must. Kuid teises rannas on punast, ja on ka valget. Võluvärk. Kuid minu poisid on kokku ostnud raamatuid ja õpivad kreeka keelt! Alex ütles, et tahab ka vanakreeka keele selgeks saada.
Samal ajal on meil Grišaga tekkinud nagu midagi mesinädala taolist, ja kõik see kokku teeb mind õnnelikumaks, kui ma elus kunagi olnud olen. Olen samuti ostnud hunniku raamatuid ja postkaarte, Alex klõpsib pidevalt oma uue kaameraga, nii et aja jooksul saad sa põhjaliku ülevaate. Leban palava päikese all keskpäeviti, kui kõik normaalsed inimesed rannast lahkuvad – aga mind jättis igavene külmatunne seljas alles kolmandal päeval maha.
Suudlen sind. Mul on kohutavalt kahju, et sa meiega ei tulnud. Olen kindel, et kui sa oleksid olnud siin, oleks veelgi parem.
Sinu Ewa
P.S. Kui mõtlen, et selle imelise reisi asemel pidanuks ma istuma ema juures Haifas ja kuulama tema needusi, on mul natuke häbi. Kuid samas ma ei kahetse.
16
1960, Akko
Julien Sommier’ päevik
Eile õhtul helistas üks mees, küsis, ega ma ei saaks talle araabia keele tunde anda. Olevat kiire. Mulle tegi see väga nalja – kiire araabia keele õppimine. Tahtis alustada otsekohe, jalamaid. Palusin teda tulla siiski mitte jalamaid, vaid vähemalt homme. Täna hommikul üsna vara, tund aega kokkulepitust varem, koputati uksele. Lävel seisis munk pruunis karmeliitide rüüs – väikest kasvu, pruunid ümarad silmad, naeratab otsekui päike ise. Esitleb ennast: vend Daniel. Ja hakkab mind kohe tänama: kui kena see on, et ma ei keeldunud teda vastu võtmast.
Ma polnud veel kohvi joonud, panin ette õppimisega veidi oodata, esialgu aga kohvi juua. Jaa, jaa, muidugi! Jutt käis ivriidi keeles. Ta jutustas, et oli umbes aasta eest Poolast Iisraeli tulnud, et tal on väike rühm katoliiklasi, kelle pärast ta siia sõitis. Kogudusel pole oma maja, kuid üks araabia kirik oli nõus oma ruume andma, et kindlatel kellaaegadel jumalateenistust pidada.
„Need araablased on nii armsad inimesed ja ma tundsin, et kuidagi piinlik oleks elada Haifas, kus on nii palju kristlastest araablasi ja mitte osata araabia keelt. Olen kogu oma elu keeli õppinud käigu pealt, kuulmise järgi või õpiku abil, kuid araabia keel nõuab siiski mingit sissejuhatavat kursust, kuut kuni kaheksat tundi.” Ta rääkis kiiresti, energiliselt, lõbusalt.
Vaatasin teda üllatunult: on see naiivsus, enesekindlus või rumalus? Ma hakkasin araabiakeelsest kõnest aru saama alles pärast seda, kui olin kolm aastat järjest õppinud araabia keelt, tema aga tahab kuut kuni kaheksat tundi. Kuid ma ei öelnud midagi.
Esiotsa tundus ta mulle kaunis jutukas, kuid siis taipasin, et see on kerges vormis Jeruusalemma sündroom: erutus, mida tunneb iga usklik inimene sõltumata usutunnistusest, kes esimest korda Iisraeli tuleb. Kui ma 1947. aastal siia esmakordselt sattusin, oli mul tugev tunne, nagu põleks maa minu jalge all. Mu jalatallad põlesid füüsiliselt. Võin ette kujutada, kui terav on see tunne juutidel, kui minul, prantslasel, ei möödunud erutus mitu kuud.
Andsin talle topelttunni – hääldust omandab ta üsna kiirelt. Selline mulje, et ta on lingvistiliselt väga andekas. Ütles lahkudes, et hetkel pole tal raha, et tundide eest tasuda, kuid ta maksab mulle tingimata esimesel võimalusel ära. See on kõige originaalsem õpilane nende väheste seas, kes mul on nende aastate jooksul olnud. Jah! Nägi laual kartoteegikaarte, küsis nende kohta. Ütlesin, et tegelen ivriidi-araabia keele sõnaraamatu koostamisega, eriti huvitab mind palestiina dialekt. Ta ajas käed laiali ja kukkus musitama. Ta on üliväikest kasvu – ulatub vaevu mulle õlani. Kuid ta on läbinägelik, päris: ega sa munk ei ole?
„Olen prantsuse keele õpetaja araabia katoliku tütarlastekoolis,” vastasin ma talle, kuid vaikisin sellest, et olen „Jeesuse väikeste vendade” vennaskonna liige.
„Oo, prantsuse keel!” rõõmustas ta. „See on lihtsalt imetore! Me õpime veel veidi ka prantsuse keelt!”
Kas tõesti saab kaugelt vaadates aru, et olen munk? See poleks mulle kunagi pähe tulnud.
17
1963, Haifa
Daniel Steini kiri Władysław Klechile
