eluga kokku. Ma ei leidnud siit midagi sellest, mida arvasin ennast leidvat, kuid see, mida nägin, ületas suurel määral minu ootusi. Sõitsin Iisraeli kui juut ja kui kristlane – Iisrael võttis mu vastu kui sõjakangelase, kuid ei tunnistanud mind kui juuti. Minu rahva jaoks osutus komistuskiviks minu kristlus. Kõigi nende aastate jooksul, mis ma olen siin veetnud, ei ole ma tahtnud sulle kirjutada pikast kohtusaagast, lõpuks on kõik läbi, ja ma jutustan lühidalt, mis juhtus. Raskused immigratsiooniametiga algasid juba Haifa sadamas. Arvasin, et mul on õigus tulla Iisraeli vastavalt tagasituleku seadustele, mis oli loodud juutidele, kes soovisid sõita Iisraeli ükskõik millisest maailma paigast, kus nad elasid enne juudiriigi loomist, et elada püsivalt siin. Sellisel juhul peeti juudiks igaüht, kelle ema on juut ja kes ise ennast juudiks peab. Nähes minu mungarüüd ja risti, tõmbas noor ametnik otsaesise kipra, taibates, et olen kristlane. Kinnitasin tema õõvastavat oletust ja andsin viimase hoobi, teatades, et olen ametilt preester, rahvuselt aga juut. Kogunes kokku terve seltskond tarkpäid tolli- ja immigratsiooniametist, kes pidasid pikalt aru ja panid lahtrisse „etniline päritolu” kriipsu.
See oligi alguseks pikale loole, mis vormus lõputuks kohtuprotsessiks, kestis kolm aastat ja lõppes kuu aega tagasi. Ma kaotasin protsessi. Nõme jant oli – palusin „Stella Marise” ülematelt nõusolekut, nemad küsisid luba oma ülematelt, siis lubati mul kaevata Iisraeli ülemkohtusse, kuid selleks protsessiks oli veel vaja raha hankida. Kõik laitsid mu mõtte maha, kuid nagu sa tead, olen ma kangekaelne, nemad aga osutusid veelgi kangekaelsemaks. Nad ei andnud mulle kodakondsust kui juudile, vaid lubasid anda kodakondsuse „naturalisatsiooni korras”. Nii et minust saab peagi Iisraeli kodanik, kuid ilma õiguseta ennast Iisraelis juudiks kutsuda. Sõidan ma Poolasse või Saksamaale – kõigi meelest olen ma juut, kuid mitte Iisraeli riigi meelest. Minu isikutunnistusse kirjutati: „rahvus määratlemata”. Nii et võib arvata, et mingisuguse võidu saavutasin ma vägikaikaveos Gestapo ja NKVD-ga, kuid jäin täiel määral alla Iisraeli ametnikele.
Arusaadavalt küsid sa, miks mul seda kõike vaja oli? Władek, ma mõtlesin neist kristlikest juutidest, kes saabuvad riiki pärast mind. Sa ei või endale ette kujutadagi, milline kära selle protsessi ümber käis, kohtunikud ja rabid läksid puha tülli. Sellist ülesannet ma enesele ei seadnud.
Oleksin tahtnud, et mõned juutidest kristlased – neid on maailmas ju palju – võiksid Iisraeli tagasi pöörduda, ja taastataks Jaakobuse kirik, Jeruusalemma kogudus, mis loeb oma tekkeks seda Õpetaja ja Õpilaste viimset õhtusöömaaega, mida kummardavad kõik maailma kristlased. Seni ei ole see välja tulnud. Kuid kõigele vaatamata on olemas väike rühm katoliiklasi, põhiliselt poolakaid, nende hulgas on mõned ristitud juudid, kes palvetavad ivriidi keeles. Saame kokku araabia kirikus, kus meie vennad võimaldavad meil pühapäeva õhtuti pärast nende jumalateenistust missat pidada.
Olen sulle väga tänulik saadetud ajakirjade eest. Tunnistan, et sina oled mulle ainuke kiriku-uudiste allikas. Meie kloostris elatakse ajast sõltumatult, kaasaja katoliiklikud väljaanded satuvad näppu harva, see-eest on raamatukogu täis sedasorti kirjandust, mis mulle eriti meele järele pole. Ehkki vahel võib olla ka huvitav. Sa ei kirjuta, kuidas on paatri tervis? Kas talle tehti operatsioon?
18
1959–1983, Boston
Isaak Gantmani märkmed
Sattus pihku Iisraeli ajaleht, milles sisalduv uudis pani mind meenutama kahekümne aasta taguseid sündmusi. 1945. aasta kevadel, kui mina ja Ester esimese rongiga Valgevenest Poolasse sõitsime, reisis meiega noor juut Dieter Stein, kes oli mänginud pearolli juutide päästmisel Emski getost. Tähendab, see mees, kes oli päästnud meie elu. Esialgu ei teadnud me temast midagi. Oli vaid teada, et Stein oli meid kuidagiviisi aidanud, et sakslased võtsid ta kinni, määrasid mahalaskmisele, kuid ta pääses põgenema – nagu meile räägiti, rippusid linnades sildid tema näopildiga: otsitakse taga… Tema tabamise eest oli ette nähtud kopsakas vaevatasu.
Tuttavaks saime hiljem, kui ta Durovi salka ilmus. Seal oleks ta äärepealt maha lastud. Õnneks oli mind just siis toodud salka, et opereerida haavatut ja ma hakkasin talle käendajaks. Nõnda õnnestus mul päästa oma elupäästja elu.
Meie rongis asetleidnud vestluse üksikasjad on mälust kustunud. Noormees jättis eksalteeritud mulje: kõneles astumisest katoliku kloostrisse. Kuid tol ajal oli tasakaalutus normiks… Normaalsed inimesed hukkusid esimestena. Ellu jäid üksikud, kellele oli antud eriline psüühiline vastupidavus ning teatud jõhkrus – see katsumus polnud peenetundeliste inimeste jaoks. Oleksin ma psühhiaater, kirjutaksin uurimuse psüühika muutumisest partisanilaagri ekstreemtingimustes. Ehkki, see oleks vaid üks osa suurest vanglid ja laagreid käsit-levast raamatust. Sellist raamatut on vaja ja see veel kirjutatakse. Mitte mina. Loodan, et teised kirjutavad.
Need psüühilised nihked, mida ma selles noormehes täheldasin, olid suunatud „õilsale” eesmärgile ja neid saab oletatavasti seletada vaadeldavate aktiivsusvormide omaksvõtmatusega. Omaksvõtmatus äratas soovi minna kloostrisse… See oli eskapistlik samm.
Järgnevatel aastatel kaotasin Dieter Steini silmist. Hoidsin sidet nii ühe kui teisega, ehkki sporaadiliselt. Enamik ellujäänud „partisanlikke” juute jõudis lõppude lõpuks Iisraeli ja osalt ka Ameerikasse, kuid need olid kõik „am-orets”, päris lihtsad mehed, mina aga pole piisavalt sentimentaalne, et kohtuda nendega rohkem kui korra kümne aasta jooksul.
Tagasi munk Daniel Steini juurde. Juba Ameerikas elades jälgisin pidevalt Iisraeli ajakirjandust ja avastasin 1960. aasta paiku, et Iisraeli lehed on tema fotosid täis. Tuleb välja, Dieter Stein oli tulnud Iisraeli elama. Ta oli astunud „Stella Marise” kloostrisse Karmeli mäel. Ja algatas samas kohtutee Iisraeli riigi vastu, nõudes Iisraeli kodakondsuse saamist vastavalt „tagasipöördumise seadusele”.
Seda uudist saatsid lehtedes üsna kummalised arutelud. Tajusin neis varjatud pinget. Stein kujutas endast kummalist kaasust: ühelt poolt oli ta sõjasangar, sooritanud kangelasteo, teisalt pidi ta ennast veel ka õigustama, et oli töötanud Gestapos, kuna seda tööd ennast vaadeldi kui kuritegu.
Pealegi oli Stein katoliku vaimulik. Kristlane. Iisraelis elades tundsin ma, millisel määral selles riigis elamise ühistunde määrab ära ühine vastupanu araabia maailmale. Artiklitest jooksis läbi veel üks motiiv, mida eelistatakse tavaliselt valjul häälel mitte välja öelda: Iisraeli eksistents ei ole garanteeritud millegi muuga kui pideva vastupanuga ähvardava araabia maailma suhtes. Sellele lisandub veel üks asjaolu, millest vaikitakse poliitilise korrektsuse huvides – juutide sügava veendumuse kohaselt küpses asetleidnud katastroof kristliku tsivilisatsiooni südames ja viidi täide kristlaste kätega. Ehkki natsiriik eraldas ennast kirikust ja paljud kristlased mitte ainult ei mõistnud hukka juutide tapmist, vaid ka päästsid juute, kuid kuskile pole põgeneda fakti eest, et kahe tuhande aasta vanune ametlik kristlus juhindus küll kristlikust armastusest, kuid kandis endas ka hävinematut juudiviha. Seetõttu nägid paljud juudid kristluse vastuvõtnud Steinis rahvusliku religiooni reeturit, ülejooksikut „võõraste” poolele.
Stein jälle nõudis omalt poolt Iisraeli kodakondsust vastavalt tagasipöördumise seadusele. Seadus annab sellise õiguse igaühele, kes peab ennast juudiks ja kes on sündinud juudi emast. Stein sai tookord põhjenduseta äraütlemise, misjärel pöördus Ülemkohtusse.
Kaasus seisnes selles, et talle anti kodakondsus, kuid mitte vastavalt tagasipöördumise seadusele, vaid naturalisatsiooni korras. Tema aga nõudis enda tunnustamist juudina, see tähendab nõudis formaalset kannet „juut” lahtrisse „etniline kuuluvus”, mis vastab täiel määral juudi seadusele, halahale.
See kõik viib mõttele, et riiklikud seadused peaksid olema selgemini eraldatud religioossetest ning et teokraatlikud ideaalid ja tänapäeva riigi demokraatlik elukorraldus on ühildamatud.
