kuna näis võimatuna leida selle kohta mingitki infokildu.
Umbes samal ajal – olin siis seitsmeaastane – rääkis isa ükskord söögilauas midagi inimesest kui “looduse kroonist”.
“Mida sa sellega mõtled, isa?” küsisin.
“Seda, et inimene on kõige täiuslikum olevus Maa peal. Pole miskit kõrgemat.”
Olin imestunud. Kuidas on see võimalik, et minu geniaalne isa, kes teadis kõiki vastuseid ja tuli võitjaks igas vaidluses, ei tea, et inimesest kõrgemal on… kuidas neid nimetataksegi? Titaanid või gigandid, kes on suured mitte füüsiliselt, vaid teadmiste ja väe poolest, kõrgudes inimeste kohal, juhatades meid oma väega ja suunates meid edasi meie maisel arengurajal!
Vaatasin isa, püüdes aru saada, kas ta lihtsalt ei taha neist suurepärastest olenditest rääkida või siis tõepoolest ei tea nende olemasolust. Uurisin ta nägu ja mõistsin, et ta oli täiesti kindel selles, et inimene on looduse kroon. Ma ei söandanud rohkem küsimusi esitada, sest tajusin sisimas, et Temale ei meeldiks, kui räägin varjatud tõdedest ja asjadest asjatundmatute inimestega. Pean suutma vaikida.
Järgmisel hetkel võpatasin vapustusest. Tema? – kes see on, kelle olemasolu ma nii iseenesest mõistetavana võtan, arvates, et Tema viibib alati mu kõrval, olles valmis mind aitama? Kes on Tema, kellele ma vaatan alandlikkuses alt üles, kelle juurde ma üksinduses või varjupaika otsides pagen, kellelt leian alati tõelise armastuse ja mõistmise… Kes ei mõista mind kunagi hukka, vaid kuulab mind ära, võtab mind alati tõsiselt, aitab mind alati edasi ja mitte kunagi… mitte kunagi… mitte kunagi ei hülga mind. Kes ja kus on Tema? Kui otsisin vastust sellele küsimusele, ilmusid mu vaimusilma ette kaks tumesinist, kõikearmastavat, kõiketeadvat, kõikvõimsat silma, võrratult sügavat, piiritut kui taevalaotus ise…
Tahtsin hüüda Tema nime, kuid tähed olid maetud mu mälestuste sügavikku, mu mõtlemine polnud piisavalt selge, et need iseenda seest üles leida ja pinnale tuua. Korraga tajusin, et istun söögilaua ääres, mille ühes otsas on ema, väike vend süles ja ta pistab vennale lusikaga putru suhu… ja mu nägemused kadusid.
Terve pärastlõuna istusin oma väikese kirjutuslaua taga, sundides oma meelt alateadvusesse talletatud mälestusi välja tooma. Aeg-ajalt ilmutasid end mõned laialivalguvad ja udused mälestuspildid. Tahtsin neist kinni haarata, aga nad kadusid kiirelt.
Kuid üks asi sai mulle selgeks: kogu oma teadliku maailmas viibitud aja jooksul olen alati enesestmõistetavalt kandnud endas pilti kellestki, keda kutsun Temaks.
Otsides ühtekuuluvust
Ühel päeval sai ema küllakutse nõolt, kes koos abikaasa ja poegadega oli linna kolinud. Kogu nende pere tuli uksele meid tervitama. Kaks perepoega seirasid meid arvustavalt, ning meie õega piidlesime altkulmu vastu, kuni tädi saatis meid lastetuppa.
Leidsime end ühtäkki väikeste poiste maailmast. Neil oli rong, mis sõitis mööda mänguraudteed, väike kirjutusmasin ja võlulatern. Kõik see avaldas mulle suurt muljet, kuid kõige enam vaimustas mind nende toas olevate raamatute hulk. Kõik Jules Verne’i raamatud! Me veetsime suurepäraselt aega ja läksime koju alles hilisõhtul. Meie pered klappisid omavahel kenasti ja edaspidi kohtusime igal nädalal. Need pärastlõunad olid meeldivad ja nauditavad ning perepojad hästikasvatatud ja rõõmsameelsed.
Olin alati otsinud “igavest ühtekuulumist sõpruses”, millest olin kord lugenud, kuid mu koolisõbrannad naersid mu üle, kui selle jutuks võtsin. Nemad polnud niisugusest “rumalusest” huvitatud. Nüüd tegin poistele ettepaneku sõlmida “igavese sõpruse leping” ja nad pidasid seda suurepäraseks ideeks. Noorem poiss, kes oma tugeva iseloomu tõttu kaldus sageli liidrirolli haarama, arvas, et peaksime igavest sõprust oma allkirjaga kinnitama. Niisiis, igaüks pidi kirjutama oma nime paberitükile. Poisid ja Grete maalisid nimede esitähed eriti suurelt ja kaunistasid need keerdude ning kaartega, ülejäänud tähed aga võimalikult segaselt ja raskestiloetavalt. Pidasin neid ilustusi liialduseks ja kirjutasin oma nime lihtsate ja selgelt loetavate tähtedega.
Pärast allkirjade ülevaatust pöördus noorem poiss halvustavalt minu poole: “Sa tahad sõlmida igavese sõpruse lepingu, olla sõpruse liidu liige ja sul pole tõsiseltvõetavat allkirjagi! Sa ei saa meie sõprusühinguga enne liituda, kui sul on korralik allkiri.” Sellepeale sõlmisid kaks poissi ja Grete “igikestva sõpruse lepingu elus ja surmas.”
Olin südamepõhjani pettunud, löödud ja masenduses.
Niipea, kui olime koju jõudnud ning palitu ja mütsi varna riputanud, hakkasin harjutama oma allkirja. Kirjutasin oma nime tuhandeid kordi, alustades suure kõverdatud esitähega ja maalides ülejäänud tähed võimalikult segaselt. Üritasin imiteerida meie perearsti allkirja, kes kirjutas täiesti mitteloetavaid retsepte. Oma kunstiteose lõpetasin pika joonega, mis lookles edasi ja tagasi mööda lehte. See oli kunstipärane, kuid kõike muud kui tõeline ja ehe. Kuid sellegipoolest võisin järgmisel laupäeval uhkusega oma kaht sõpra tervitada: “Te ainult vaadake, mis minul on… nüüd on ka minul oma allkiri!” Ja siis kirjutasin ma oma kõige muljetavaldavama allkirja paberitükile.
Poisid ja Grete uurisid mu kunstiteost ja noorem poiss sõnas: “Tubli! Su allkiri on ikka veel pisut liiga loetav, kuid me aktsepteerime seda ja võtame sind liidu liikmeks.”
Arvasin, et soovi täitumine muudab mu õnnelikuks, kuid kummaline küll – ma ei tundnud end õnnelikuna. Ei! Miski oli valesti. Hiljem kodus peegli ees seistes vaatasin silma oma nähtamatule minale ja kuulsin häält iseenda seest: “Su allkiri oli võlts. See polnud sinu. Kas arvad, et jõuad õigete asjadeni valede asjade kaudu? Õige sõprus võltsi allkirjaga? Inimesed, kes ei nõustu sinu õige allkirjaga, ei saa olla sinu tõelised sõbrad…”
Kõndisin kurvalt peegli eest ära ja läksin voodisse. Ma ei suutnud enda kaualihvitud allkirja enam kasutada. Tundsin vastikust. Teadsin, et see “igavene sõprus elus ja surmas” on sama kunstlik kui minu “allkiri” ja et neil poistel polnud õrna aimugi sõprusest, mida mina otsisin – ehtsast, tõelisest, igikestvast sõprusest, mis püsib üle aja ja ruumi! Olin üksi oma tõelise sõpruse otsingus… üksi tõelise ühtekuuluvuse otsingus… täiesti üksi.
Punane mees
Üheksa-aastaselt vapustas mind kogemus, mis seisab siiani kustumatuna mu mälus. Väike vend, keda ma siiralt armastasin, oli siis kaheaastane. Ta jäi haigeks, kuid meie arst ei osanud leida haiguse põhjust. Olin samas toas, kus vend voodis lebas ja ema istus tema kõrval. Järsku ärkas laps unest, vaatas hirmust pärani silmadega ainiti ukse suunas ja karjus: “Ema, ema, Punane mees… Punane mees tuleb mulle järele!” Laps vehkis oma pisikeste kätega, nagu võitleks kellegagi ja karjus, nagu kopsud võtsid. “Ema! Aita! Punane mees!”… ja nõrkes jõuetusest.
Ema hüppas püsti, püüdis ta kinni, asetas hellalt voodisse ja lasi viivitamatult arsti kutsuda. Arsti saabumist oodates küsisin emalt: “Kes on see Punane mees, keda vend nägi?”
Ema vastas: “Ei midagi reaalset, kullake. Ta näeb palavikust hallutsinatsioone – asju, mida pole olemas.”
Kui arst tuli ja lapse uuesti läbi vaatas, avastas ta, et vennal on kopsupõletik.
Vaene armas emakene! Kolm nädalat kandis ta ööl ja päeval oma last kätel, magamata ja hetkekski teda üksi jätmata. Oli kohutav näha kõrvalt hirmuäratavat võitlust, mida mu vend pidas oma elu eest ja ema selle eest, et päästa oma ainsat poega. See oli vast ehk esimene kord elus, kui avasin täielikult oma südame emale ja nägin, et tema süda oli kootud armastuse kangast. Ka minu süda värises hirmust venna pärast ja alates sellest ajast tundsin, et kuulun
