lugesin suudlemisest, armastusest, salajastest kohtamispaikadest ja ka tapmisest, mõrvadest, laipadest. Kui ma palusin ema, et ta selgitaks mulle nende võõraste ja veidi hirmuäratavate sõnade tähendust, kahmas ta ajakirja mu käest ning karjatas: “ Taeva pärast, kust sa selle said?” Siis läks ta kööki ja ütles, et teenijatüdruk mitte, mitte, mitte iialgi ei annaks mulle enam sellist ajakirja. Kui kahju! Kuni tänaseni ei tea ma, mis sai ilusast krahvinnast, kelle röövis tema voodist musta riietunud mees kappaval hobusel.
Niisiis pidin seisma silmitsi elu ühe kurva tõsiasjaga. Alati, kui olin millestki lummatud, ei meeldinud see mu emale. Tasapisi jõudsin järeldusele, et tõeliselt huvitavaid asju on tunduvalt mõistlikum täiskasvanutega mitte arutada, sest see lõpeb alati halvasti. Ainsaks erandiks olid minu arvates meie maja meesteenrid. Harvadel hetkedel, kui olin nendega üksi, esitasin neile küsimusi. Tajusin, et mul on nende üle teatud mõju. Ja kui nad rääkisid mulle millestki, ei söandanud nad seda mu emale mainida, sest oleksid ise esimeses järjekorras kõige suurema peapesu saanud.
Mu vanemad pole “minu” vanemad
Olin viiene, kui isa rääkis ükskord lõunalauas oma ülemusest. Täiskasvanute jutt tundus mulle alati huvitav, seega küsisin otsekohe: “Isa, kes on ülemus?”
“Ta on direktor, kõige kõrgem mees,” vastas ta. “Kõik teised peavad talle kuuletuma. Ta vastutab terve osakonna eest.”
“Aga, isa, sina ju ei pea talle alluma? Ta ju pole sinust kõrgemal?”
“On küll,” vastas isa, “mina pole ülemus ja pean tema käske täitma.” Isa selgitas mulle, kes on direktor või ülemus.
Ei või olla! Keeldusin uskumast, mida ma kuulsin. Juhataja on isast kõrgemal? Kuidas oli see võimalik? Kuni selle ajani olin iseenesest mõistetavalt arvanud, et sõna “isa” tähendab “Suurt Isandat”, kes on kõigest kõrgemal. Kes valitseb kõiki tervel maal ja vastutab kogu riigi vara eest; tema sõna on seadus ja mitte keegi ei söanda talle vastu vaielda. Tema on ainuke, kelle poole isa aeg-ajalt nõuande saamiseks pöördub või kellega ta riigiasju arutab. Kuid see tähendab hoopis midagi muud. Tema pole isik. Kui isa valitseb kõiki teisi inimesi, kuidas tal saab siis veel ülemus olla?
See oli ilmselt esimene kord, kui vaatasin isa terase tähelepanelikkusega. Ja kui ma teda niiviisi vaatasin ja põhjalikult uurisin, torkas mulle pähe, et see isik, keda ma väga armastan, polegi tegelikult “minu isa.”
Alates hetkest, mil teadvustasin ümbritsevat, olin harjunud faktiga, et siin olen mina, see ilus võõras blond naine on mu ema ja pikk tumedapäine jõuline mees mu isa. Jah, siin on ta mu isa, aga ta pole minu isa. Minu kodus pole tema minu isa. Ta on mu isa vaid siin, kus ma viibin praegu! Ausalt öeldes on ta sama võõras kui see võõras ilus naine – ema. Ainult vähehaaval olen hakanud nendega harjuma. Nad on meeldivad inimesed ja armastavad mind. Olen neile tähtis ja selleks ajaks olen kahtlemata hakanud armastama ka neid. Aga nemad pole mu ema ja isa. Üksnes harjumusest olen hakanud kutsuma neid “emaks” ja “isaks”.
Tolle hetkeni polnud ma väga põhjalikult sellesse olukorda süüvinud. Aktsepteerisin asju nagu nad olid ja olin koos nende inimestega õnnelik. Nad andsid mulle turvatunde, neile meeldis mu kohalolek ja kõik, mida ma tegin, näis neile vaimustav ning imetlusväärne. Miks ei pidanuks ma siis nende seltskonda nautima? Isegi Gretega sai mõnikord ilusasti mängida, kui ta juhtus hetkeks unustama, et on minust “kolm aastat vanem”. Jah, kõik oli hästi. Onu Stefi astus sageli läbi, mängis meie klaveril ilusat muusikat ja näitas mulle kõiksugu põnevaid asju. Ta puhus mulle seebimulle ja nikerdas pähklitest väikeseid kõrinaid. Ükskord meisterdas ta mulle kuivatatud ploomidest ja hambaorkidest tillukese sea ning teinekord tõi terve plekktoositäie ilusaid värve ja pintsleid. Ma võisin maalida värvilisi lilli vihikusse, mis kuulus ainult mulle. Seda ei pidanud ma isegi Gretega jagama! Tädi Adi oli lummav oma naljade ja muinaslugudega. Samuti vanaema – mu ema ema oli nii leebe ja naeratas mulle alati. Armastasin teda väga. Kui ta istus klaveri taha, oli see minu jaoks kui pidupäev. Ta vaimustas mind oma taevaliku muusikaga ja ma olin täiesti võlutud sellest, mida kuulsin. Selles osas olin oma armsa ja hooliva emaga täiesti ühel meelel – nagu mina, armastas ka tema muusikat rohkem kui midagi muud. Mu teine vanaema oli eriti huvitav daam. Ta jutustas mulle sageli oma lugematutest reisidest välismaale ja mitmeid kordi külastasime koos Rahvusmuuseumi. Seal nägin imetoredaid asju. Imelisi värvilisi hiiglaslikke liblikaid, kes vanaema sõnade kohaselt elasid maailma kaugetes paikades, kuid imelikul kombel näisid mulle tuttavad, samuti hiigelsuurte loomade topiseid. Algul olin neid nähes kohutavalt ehmunud, kuid vanaema suutis mind kiirelt rahustada.
Mulle valmistas heameelt, kui kogu meie pere näitas üles suurt imestust ja vaimustust asjade vastu, mida ma iseenesest mõistetavalt tegin, ja kui sugulased rääkisid mu andekusest. Kui olin nelja-aastane, näitas ema mulle, kuidas heegeldatakse. Siis heegeldasin väikese kleidi nukule, kes istus alati üksi tugitoolis, sest ma ei osanud temaga midagi peale hakata. Ta oli elutu, kuid mind paelusid rohkem elusad asjad. Kui olin kleidi valmis saanud, põhjustas see minu suureks hämminguks perekonnas suure sensatsiooni. Kui ema oskab heegeldada niivõrd kauneid pitse, siis miks tekitab sellist elevust tõsiasi, et mina heegeldada suudan? Värvilised lilled, mida vihikusse maalisin, vaimustasid kogu perekonda niivõrd, et isa kinkis mulle väikese notsukujulise hoiukarbi ja iga kord, kui olin maalinud ilusa lilleõie, poetas ta sinna ühe hõbedase mündi. Kõik see meeldis mulle väga…
Ja nüüd siis ühtäkki see hirmus üllatus – isal on temast kõrgem ülemus!Sellest hetkest alates sai mulle täiesti selgeks, et olin siin selles keskkonnas ja nimetasin seda oma “koduks”, kuid see siin ei olnud tegelikult mu kodu. See oli mu kindel ja kõigutamatu veendumus.
Kui mul oleks olnud tol ajal mu praegused teadmised ja kogemused psühholoogias, oleksin otsemaid analüüsinud, kust mina kui laps niisuguse mõtte sain. Kuid olin laps, kogedes kõike lapselikul vahetul moel ja olles täiesti veendunud, et mind on mu päriskodust jõuga siia toodud. Muidugi polnud mul aimugi, kust ma tulen, sest selleks ajaks olin kõik unustanud. Kes võiks mulle selles selgust tuua? Ainult need kaks inimest, kes nimetasid mind oma lapseks! Teadsin, et mu küsimuste peale annaksid nad mulle järjekordse “täiskasvanute vastuse”, millest ma niikuinii aru ei saa, ja mis lõpeks lausega: “Oota, kuni suureks kasvad.” Oh, kuidas ma seda vihkasin! Oodata, kuni ma suureks kasvan? Miks peaksin ma veetma kogu vahepealse aja pimeduses, teadmatuses? Tahtsin teada kõike kohe, mitte “ühel päeval”!
Juurdlesin selle küsimuse kallal õhtuni, kuni pidin minema voodisse. Ema tuli, istus mu voodiservale ja küsis: “Miks sa nii vaikne oled? Miks sa oma nukuga ei mänginud? Ja miks veetsid sa kogu päeva toast tuppa jalutades ja millestki unistades? Räägi mulle, mis sul viga on. Võid mulle rääkida kõigest ja võid minult kõike küsida, mida soovid.”
Oh, praegu armastasin ma teda kogu südamest ja täies usalduses. Ta oli peenetundeline, meeldiv ja ilus. Ta seisis sageli minu eest, kui keegi mind kritiseeris; võisin alati tema juurde joosta ja alati tundsin end tema juures kindlalt ja kaitstuna. Sel hetkel kogesin tema suhtes nii suurt usaldust ja tundsin, et võin temaga kõike arutada. Panin käed talle kaela ümber ja küsisin: “Ema, kust te isaga mu saite? Kust ma tulin?”
Nägin ta silmis üllatust, tegelikult tundus ta suisa jahmunud, kuid naeratas sellegipoolest armsasti ja ütles: ”On olemas üks suur järv, kus kõik väikesed lapsed ringi suplevad. Kui kaks inimest teineteist armastavad ja saadavad oma palved teele Jumala poole sooviga saada väikene laps, lubab Jumal oma teenril, suurel toonekurel, lennata järve juurde ja püüda järvest laps, kelle Jumal on nende kahe jaoks välja valinud, tõsta laps oma selga ja lennata koos temaga nende kahe inimese juurde. Kohale jõudnud, võtab ta lapse oma pika noka vahele ja asetab naise kõrvale. Nii saab laps endale “maise pere” ja temast saab maapealne laps”.
Algul kuulasin innukalt, kuid siis tabasin, et see lugu sarnaneb
