neli ja pool ja mina poolteist aastat vana.
Järgmise suve veetsime ühes külas suure veekogu ääres. Elasime tillukeses avara aiaga maamajas. Seal oli ka suur farm. Meil Gretega lubati joosta paljajalu ja minna koos ühe väga pruuni ning kortsulise näoga naisega lauta, kus olid lehm, vasikas ja palju punaste silmadega jäneseid. See kõik oli väga põnev. Aias kasvasid hiiglaslikud kollased lilled, mis paistsid puude mõõtu ja pöörasid end alati päikese suunas. Need meeldisid mulle. Isa tuli ainult mõnikord ja siis öeldi: “Täna on pühapäev.” Ülejäänud aja veetsime koos emaga ja terve päev oli meie ning tema päralt. Iga päev käisime järve ääres suplemas ja rõõmsalt vees sulistamas.
Ühel päeval lausus ema: “Homme on pühapäev ja meil saab väga tore olema, sest isa tuleb koju”. See polnud minu jaoks kuigi rõõmus uudis. Ma polnud isa tulekust eriti vaimustatud, sest siis kuulus ema aeg temale. Meie Gretega pidime siis kortsulise näoga vana farmerinaise täiskasvanud tütre Sophie`ga jalutama minema.
Õhtul, kui isa ootasime, kuulsin, kuidas naabrid rääkisid emale, et rong oli rööbastelt maha sõitnud ja seetõttu isa hilineb. Ema oli ärevuses. Ta kutsus Sophie, palus tal minu eest hoolitseda ja mitte hetkekski üksi jätta. Siis kiirustas ta jaama ning Grete võis emaga kaasa minna, sest tema oli “kolm aastat vanem” ja tublim kõndija. Jäin Sophie’ga kahekesi.
Oli juba pime ja esmakordselt lubati mul sellisel kellaajal aias olla. Oli väga põnev, kuigi tundsin natuke kõhedust. Olin harjunud nägema kõike päevavalgel ja nüüd paistis ümbritsev maailm hoopis teistsugune. Oli tunne, et olen puude ja lillede juures neid nägemata. Paplid sahisesid müstiliselt. Kahjuks polnud mul aega end rohkem aia ja lillede vaatlusele pühendada, sest äkki juhtus midagi kohutavat. Sophie haaras mu sülle, hoidis mind ühel käsivarrel ja viis aiatara juurde, kus pimeduses seisis hirmuäratav kuju. See tundus olevat mees, kuid peas oli tal õudusttekitav sulepuhmas. Ta silmad välkusid pimeduses kui hõõguvad söed, ta jakil olid tinast nööbid ning õlal kandis ta midagi, mis tundus instinktiivselt mulle ülimalt ohtlikuna. Alles hiljem kuulsin sõna “püss.” Leidsin, et see kurjakuulutav olevus on väga tülgastav ja arvasin, et Sophie viib mu sealt ära nii kiiresti kui võimalik, kuid minu suureks hämminguks tegi Sophie midagi täiesti arusaamatut. Selle asemel, et ära joosta, astus ta aiale väga lähedale ja lasi hirmuärataval kujul endale midagi sosistada. Mees (selleks ajaks ma teadsin, et tegu on mehega) haaras oma kätega tugevasti Sophie ümbert kinni. Kuna Sophie hoidis mind ühel käsivarrel, haaras mees minu suureks pahameeleks ka minu ümbert kõvasti kinni. Ja see polnud veel kõik! Tal olid vuntsid, mis teravate sarvedena ta näol rippusid. Ta tõmbas Sophie endale lähemale ja näis, nagu tahaks ta Sophie’t hammustada. Lootsin, et Sophie sellise käitumise peale lõpuks ometi ära jookseb, aga ei, Sophie pani oma vaba käe ümber selle kohutava kuju kaela ja siis tahtis see mees Sophie’t hammustada või ära süüa. Sophie ei pööranud oma nägu ära, vaid hoidis oma suu mehe suu vastas ja nad mõlemad justkui tahtsid teise suu ära süüa. Kogu selle aja pigistasid nad mind nii tugevasti, et suutsin vaevu hingata. Panin mängu kogu oma jõu, et seda hirmuäratavat kuju endast võimalikult kaugemale lükata ja oma nina vabana hoida. Mehe kohalolek oli kirjeldamatult ebameeldiv. Ta lõhnas vastikult millegi mõrkja järele. Mees ja Sophie ei pööranud mulle vähimatki tähelepanu ning pigistasid mu pead nii kõvasti, et kuulsin mehe südamelööke, samal ajal kui nood mõlemad tahtsid teineteisele suhu pugeda. Armas taevas! Oh neid täiskasvanuid ja nende naljakaid tegusid! Ma ei saanud aru, mis oli väikese tagasihoidliku Sophie`ga juhtunud. Ma ei tundnud teda ära ja tema ei pööranud minu rabelemisele mingit tähelepanu. Ja siis, sama äkki, kui see õudne lummutis ilmus, lasi ta meid vabaks ning kadus pimedusse. Hetk hiljem kuulsin ma ema ja isa rahustavat häält ja varsti ilmusid pimedusest nende rõõmsad näod. Kõik naabrid kogunesid meie ümber ja pärisid rööbastelt väljasõitnud rongi kohta. Sophie käitus, nagu poleks midagi juhtunud ega üritanudki rääkida kellelegi, et vaid mõni minut tagasi hoidis hirmuäratav olevus teda oma haardes. Ta lihtsalt seisis rahulikult, täiesti süütu näoga. See oli teine suur üllatus minu jaoks, aga mul polnud aega sellele pikemalt mõelda, sest isa oli toonud meile linnast maiustusi ja minu jaoks oli hetkel kõige olulisem, kas mina saan sama palju komme kui Grete.
Ma olin rahul – ta oli toonud mõlemile ühepalju komme, ja nüüd oli ema kord mu rõõmu rikkuda, sest kui tahtsin kõik kommid korraga nahka pista, võttis ema need enda kätte ja andis mulle üksnes ühe, lubades, et saan homme pärast lõunasööki järgmise. Kunagi, kui olen suureks kasvanud, söön ära korraga nii palju komme kui tahan!
Seekord aga pidin ma kommid ära andma ja magama minema. Kui ema oli mind voodisse pannud, küsisin enne õhtupalvet (pärast seda ei lubatud mul enam rääkida): “Ema, kes see on, kes kannab peas sulepuhmast, kelle õlal on mingi kummaline ese, kelle nööbid säravad pimedas ja kes lõhnab väga halvasti?”
Ema vaatas mind üllatunud pilgul ja vastas: “See on sõdur.” “Ema,” küsisin ma uuesti, “kas sõdurid söövad inimesi?” Tahtsin teada, kas mees tahtis tegelikult Sophiet nahka pista või hoopis midagi muud.
“Ei, ei,” vastas ema naerdes, “nad hoolitsevad heade inimeste eest. Ära karda, ta ei taha sind ära süüa.” Tahtsin talle rääkida, et see oli hoopis Sophie, mitte mina, keda sõdur tahtis nahka pista, kuid ema suudles mind, pani mulle teki peale ja lausus: “Jää nüüd magama, kallis laps, pean isa juurde minema.”
Jäin üksinda oma mõtetega lebama ja elu üle imestama. Ma ei saanud aru, mida sõdur Sophie`st tahtis ja miks Sophie lasi tal enda ümbert nii kõvasti kinni hoida, et ma kogu seda ebameeldivust pidin taluma. Mida see kõik tähendab? Olin segaduses. Lõpuks vajusin unne. Järgmisel päeval säras päike eredalt ja pärast seda, kui olin saanud oma kommi, läksime kõik alla järve äärde suplema. Teel kohtasime mulle juba tuttavat sõdurit. Nägin päevavalges, et ta on sõbralik mees, kes rõõmsalt mu isaga juttu vestis. Ainult ma ei mõistnud, miks ta suhtus minusse nii, nagu ta poleks mind kunagi varem näinud. Ta pidi kindlasti teadma, mis eelmisel päeval juhtus! Kartsin siiani tema ilmatu suuri vuntse ega söandanud ühtki küsimust esitada.
Sellest suvest on mul veel teinegi mälestus, mida olen aastaid eneses kandnud ja mis avaldas mulle sügavat mõju. Ühel pärastlõunal, kui isa meiega aega veetis ja farmerid istusid parimais riietes oma majade ees (mis tähendab, et oli pühapäev), kuulsime külas kellade helinat. Aga see polnud tavapärane helin. Kellad helisesid vahetpidamata. See helin katkestas kogu küla pühapäevase rahu ja vaikuse. Tundus, et mõne minuti jooksul jooksid kõik meie majast mööda ühes ja samas suunas. Isa ja kortsulise näoga naise poeg jooksid samuti. Kõik kandsid ämbreid ja kirveid. Ema ja mõned teised naised jäid lastega tahapoole ning üks naine kordas aina: “Oh, Taevaisa, ära jäta meid maha, oh, Taevaisa, ära jäta meid maha!”. Ema oli samuti väga tõsine, kui ütles:” Me peame kõik koos palvetama, et isa tuleks meie juurde elusana tagasi.”
Ma küsisin, kuhu isa läks ja miks. Ema ütles, et külas on tuli lahti ja isa läks appi seda kustutama. Me palvetasime, kuid minus tekkis suur uudishimu teada saada, mida tähendab lause “külas läks tuli lahti”. Üks naine teatas, et tulekeeled on meie aia äärest näha. Tahtsin joosta vaatama, kuid ema ei lubanud. Gretel lubati kaupluse omaniku pojaga kaasa minna tuld vaatama. Tundsin kibedat ebaõiglust. Miks temal lubati ikka ja jälle teha asju, mis minule olid keelatud ja ainuüksi sellepärast, et tema on kolm aastat vanem? Kui tuli on ohtlik, siis on see temale sama ohtlik kui mulle, ja seda isegi siis, kui ta on “kolm aastat vanem”! Oh seda kolme aastat küll! Kui palju kordi ma pean seda veel kuulma, et ta on kolm aastat vanem ja iga kord, kui talle on midagi lubatud, mida mulle pole, keeldun ma tunnustamast tema autoriteeti!
Hiljem, õhtupoolikul, möödusid mõned mehed meie majast. Siis tuli neid veel ja veel. Kõik nad olid pingutusest rampväsinud. Nad kõnelesid sellest, kuidas isa oli päästnud mitmed majad, kuidas ta oli surma trotsides sööstnud põlevaisse majadesse, päästes lapsi ja loomi ning kuidas ta oli väsimatu liider, kellele kõik mehed kuuletusid. Oma inspireerivate ideede ja vankumatu julgusega
