hetkest alates sai mulle järjest selgemaks, et isa ja ema pole mu päris vanemad ja see maa pole mu päris kodu. Teadsin, et ema ei tunne mind, tundsin, et ta ei näe mind. Olin talle võõras ja kõik inimesed mu ümber tundusid mulle täiesti võõrastena. Me lihtsalt ei mõistnud üksteist. Kui rääkisin emale asjadest, mis olid minu jaoks ilmselged, oli ta tihtipeale nii imestunud, et tõttas isale rääkima, millist kummalist juttu ma ajan. Ka isa oli üllatunud. Nägin, et need asjad on nende mõlema jaoks imekspandavad. Hiljem jutustasid nad kõigile sugulastele mu märkustest ja tähelepanekutest, ning kõik naersid mu üle. “Küll on kummaline laps!” kuulsin ma ikka ja jälle. Ise ei pidanud ma end sugugi kummaliseks, pigem vastupidi – inimesed minu ümber tundusid imelikena ja kuigi ma armastasin neid, tundsin end nende keskel täiesti võõrana. Kõik tundus nii väikese, piiratud ja värvituna. Kaugel oma sügavas alateadvuses tundsin vastupandamatut veendumust, et ainult Tema võib mind täielikult mõista ja ma oleksin tunduvalt õnnelikum, elades “suuremas ruumis”, oluliselt vabamana ja inimeste seas, kes on minu sarnased.
See tunne, et olen võõras ja üksi, saatis mind kogu mu elu ning vaid tugevnes ajaga. Püüdsin leida mingit sidet, kuid tulutult. Ema rääkis ilusasti laste omavahelisest armastusest. “Nii tore on omada õde, kellega saad kõike arutada ja keda saad usaldada,” ütles ta. Tahtsin niisuguseid suhteid ka Gretega, aga ma ei saanud teda usaldada. Ta vaatas mulle ülevalt alla, sest oli “kolm aastat vanem” ja kui rääkisin talle midagi rangelt salajast, jooksis ta ema juurde ja lobises kõik mu väikesed saladused välja. Kõik mu jõupingutused olid ühepoolsed. Lõpuks ma loobusin õega usalduslike suhete loomisest ja sestpeale elasime lihtsalt kõrvuti nagu kaks erinevast maailmast pärit inimest. Kõik olid mulle võõrad… kõik.
Aeg möödus kiiresti. Kui olin kuus aastat vana, viis ema mu ühel ilusal päeval kooli. Leidsin end paljude laste hulgast ning tunne, et olen üksi ja võõras, muutus mu sees veel tugevamaks. Perekonnas armastasid mind kõik ja mina neid. Armastus valitses kõikjal ja ülejäänu oli teisejärguline. Armastus oligi see, mis pani mind end isegi selles keskkonnas koduselt tundma. Olin tasapisi nende inimestega harjunud, aga koolilapsed olid mulle täiesti võõrad. Nemad mõistsid üksteist hästi, kuid mina olin nende hulgas nagu veidrik. Neid kummastas minu käitumine ning mind nende oma. Nad pidasid mind imelikuks ja mina omakorda neid. Nad naersid mu üle ja see tegi mulle sügavalt haiget. Nad rääkisid alati asjadest, mida omasid ja näitasid neid üksteisele – pliiatseid, kustutuskumme – ja nad tahtsid alati saada midagi, mida teistel ei ole. Minu jaoks oli see igav ja naeruväärne. Mina vaimustusin raamatutest, muinasjuttudest, muusikast ja muuseumitest. Teised lapsed tegid suured silmad, kui sellest rääkisin ja esitasid mulle veidraid küsimusi. Nad mängisid nukkude, pallide ja rõngastega, sellal kui mina mängisin päikesevalguses imekauneid värve tekitava prisma ja onu Toni, mu ema teise venna käest kingituseks saadud magnetiga. See oli nii müstiline! Magnet tõmbas ligi kõik mu ema nõelad, seejärel magnetiseerusid käärid ja ema pidi kõik oma nõelad eemal hoidma, et need kääride külge ei hüppaks. … Jah, tahtsin tutvuda jõuga, mis magneti sees peitus. Lõpuks otsustasin, et ilmselt magnet armastab õmblus- ja nööpnõelu, just nagu ema armastab meid, oma lapsi. Ma hüppasin talle sülle nagu nööpnõel magneti külge. See kõik oli imeliselt huvitav! Kuid teised lapsed naersid mind. Olin üksi… üksi.
Sel talvel hakkasin käima klaveritunnis. Mängisin erinevaid muusikapalasid ja mul oli tunne, et muusika sees peitusid samasugused kujundid nagu need, mida onu Toni papist meisterdas. Ta kutsus neid “geomeetrilisteks kujunditeks”. Näiteks mängisin pala, mis näis koosnevat väikestest kuupidest. Ja siis teine, mis koosnes väikestest täpikestest ning nende ümber hüplevatest pisikestest keradest. Alati, kui emaga pargis jalutasime, vaimustusin ma purskkaevust, sest selle joas nägin haldjaid ja päkapikke, kes tantsisid ning hüplesid. Nägin, et vee tants purskkaevus oli samuti muusika. Ma ei kuulnud seda muusikat kõrvadega, vaid nägin seda. Minu jaoks oli see täiesti reaalne. Teised lapsed koolis naersid alati, kui sellest rääkisin ja ütlesid, et olen “rumal”. Ma ei mõistnud, miks. Aga kui ma esimest korda kuulsin muusikakoolis teisi lapsi muusikat mängimas, pani see mind tõsiselt imestama. Mida? Kas nad siis ei kuule, kuidas nad rikuvad muusika geomeetriat? Õpetaja ütles, et nende rütm on vale. See oli just nagu lööks nende süda vales rütmis. Kas nad siis ei kuule, et nad mängivad valesti? Oh, see oli kohutav, kui nad vajutasid valesid klahve – see tegi mu kõrvadele nii tugevalt haiget, et oleksin tahtnud karjuda, aga nemad isegi ei märganud! Vaatasin neid lapsi uudishimuga ja mõtlesin endamisi, kas neil pole kõrvu? Kuidas on see võimalik? Kas teised lapsed on teistsugused? Olin arvanud, et iga laps, iga inimene kuuleb ja näeb samuti kui mina. Aga vähehaaval õppisin, et enamusel lastest ja enamusel suurtest inimestest on täiesti teistsugused silmad ja kõrvad kui minul ja sellepärast suhtuvad nad minusse kui veidrikku.
Ja ma olin üksi – järjest rohkem ja rohkem üksi.
Päikesetõus on teistsugune
Kevadel olin väga kahvatu ja söögiajad olid minu jaoks tõeline piin. Mul polnud isu isegi oma lemmiktoitude järele, kuid ema keelitas mind sööma. Supi juures pakkus mulle huvi vaid võimalus mängida selle pinnal liuglevate rasvalaikudega, neid lusikaga segades ja väikseid laike üheks suureks ühendades. Algul ühendasin kaks rasvalaiku, siis järgmise ja järgmise, kuni supi peal oli üks suur rasvalaik. Vanematele see tegevus ei meeldinud ja nii mõnedki korrad saatis isa mind laua äärest minema, sest ma ei kuulanud sõna ja keeldusin söömast oma suppi, spinatit ja naerist ning ainult mängisin toiduga. Niipea, kui oma tuppa jõudsin, süvenesin taas oma armsatesse raamatutesse. Kui isa nägi, et tema karistus sugugi ei mõju, otsustas ta arsti nõuandel viia kogu pere suveks mere äärde. Niipea, kui koolis kevadeksamid lõppesid, asusime teele.
Reisisime kogu öö. Ema kattis meid tekkidega ja hoolitses, et meil oleks soe ja mugav. Jäin magama, kuid võõras ümbrus äratas mind enne päikesetõusu. Isa ja Grete magasid veel, kuid ema oli ärkvel ja ma palusin temalt luba akna alla istuda. Olin sageli kuulnud päikesetõusu ilust ja nüüd otsustasin kasutada võimalust seda oma silmaga vaadata.
Istusin akna alla, pistsin pea kardina taha ja vaatasin välja. Oli veel üsna pime, taevas alles hakkas valgenema, muutudes tasahilju mustast tumehalliks. Tasapisi muutus taevas üsna heledaks ja ma nägin, kuidas meie rong rühkis läbi erinevate maastike, mööda majadest, puudest, põldudel töötavatest inimestest ja hobustest ning lehmadest… ja ikka veel polnud päike tõusnud! Kuidas võis küll olla valge, kui päike polnud veel tõusnud? Kuidas saab õues olla valge, kui päike pole veel tõusnud? See oli minu jaoks üllatus, kuid ometi oli see nii! Ühtäkki, kui taevas oli juba peaaegu sama hele nagu päevasel ajal, ilmus silmapiirile päike… lõpuks ta tõusis ja koos sellega muutus taevas kaunilt punakaks, nagu olingi oodanud. Kuid see värv oli palju kahvatum – justkui lahjem – oluliselt erinev sellest, mida olin lootnud näha. Missugune pettumus! Päikesetõus ei olegi selline!
Vahepeal olid teised meie kupees üles ärganud ja isa küsis: “Kuidas sulle päikesetõus meeldis? Sul oli elus esimest korda võimalus seda näha. Kas see pole ilus?” Ta naeratas mulle.
“Ei, isa,” vastasin pettunult ja vihaselt. ”See polnud sugugi ilus! Päikesetõus ei saa selline olla! See oli igav, see võttis liiga kaua aega ja oli rikutud, sest taevas läks liiga vara valgeks… valgeks küll, aga oli värvitu ja inetu… kuni päike lõpuks tõusis. Ei! See polnud üldsegi ilus! Tegelikult on päikesetõus hoopis teistsugune! Täiesti teistsugune!” Vihaselt ja rahulolematult suunasin pilgu hoopis mujale.
Isa oli kuulanud mind kannatlikult ja tähelepanelikult nagu alati. Tema ilusates hõõguvates silmades nägin huvi ja tema naljatlev, kuid samas armastav ja mõistev ilme reetis, et mu jutt oli teda lõbustanud. “Mis sa räägid! Päikesetõus peaks olema teistsugune? Sa pole päikesetõusuga rahul? Kas tahad öelda, et sina, väike iseteadja, pole rahul sellega, milline loodus on ja sina tahad ette kirjutada, kuidas päike peaks tõusma? Kuidas sa tead, kuidas päikesetõus välja nägema peaks, kui su elus pole mitte kunagi olnud võimalust päikesetõusu näha? Kust sa selle võtad?”
