mädanevad nad samamoodi kui end nende kehadest rammusaks nuumanud ussikesed? Ei! Elu maa peal ei saa olla nii mõttetu! Selle näiliselt lõputu sündide ja surmade ahela taga peab leiduma mingi sügavam mõte, isegi siis, kui see tundub piiratud mõistusele seletamatu. Sellele peab leiduma mingi täiesti rahuldav ja mõistuspärane seletus – teiselt poolt vaadatuna!
Aga kus ja kuidas leian ma kõikide asjade teise poole, mis kindlasti olemas on? Kust ja kuidas leida tee kõige selle tundmaõppimiseks? Kellelt peaksin juhatust paluma? Kust leiaksin sellesse müsteeriumisse pühendatud inimese, kes võiks avaldada mulle varjatud tõe?
Kogu ajaloo vältel on maa peal elanud silmapaistvaid inimesi, kes on kindlas veendumuses rääkinud elu saladustest ja oma eludega neid seisukohti tõestanud – neid on nimetatud pühitsetuteks. Kust ja kuidas on nad pühitsuse saanud? Ja millesse on neid pühitsetud?
Kujutle näiteks Sokratest. Ta haarab jumalikus rahus mürgipeekri, joob selle viimse piisani tühjaks ja kõneleb vähimagi hirmuta, rahulikul ning tasasel häälel mürgi toimest, sellest, kuidas surm liigub aeglaselt algul jalgadesse, muutes need külmaks, kuidas surmav jahedus siugleb aeglaselt jalgadest südame suunas. Ta teab, et sureb. Ta jätab hüvasti ustavate õpilastega ja suleb silmad. Niisugune kõigutamatu rahu surma ees on võimalik ainult toetudes kindlale teadmisele. Kust ta selle teadmise sai?
Ja kust on teised erinevatel aegadel maa peal elanud suurkujud saanud elu ja surma saladusi puudutavad teadmised – pühitsuse? Isegi tänapäeval peaks niisuguseid pühitsetuid maailmas leiduma ning samuti peaks leiduma võimalusi sellest tõeliselt suurest pühitsusest osa saada.
Elu on mulle õpetanud, et Piibel ei ole mingi muinasjuturaamat, vaid on kirjutatud pühitsetute poolt, et tõde varjatud keeles edasi anda. Piiblis kirjutatakse: “Otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse.”
Ma kuuletusin sellele. Hakkasin otsima kõikjalt, kust sain. Raamatukogudest, vanadest kirjutistest, inimestelt, kes võisid pühitsusest midagi teada. Hoidsin silmad ja kõrvad pidevalt avatuna. Otsisin raamatutest, nii uutest kui vanadest, õpetustest, mis pärinesid nii elavatelt kui juba manalateele läinud inimestelt. Üritasin avastada peidetud mosaiigikivikesi, et kildudest kokku panna pühitsuse saladus.
Ja ma leidsin! Algul õige pisut ja üsna harva – siit ja sealt – kuulis mu seesmine kõrv tõe häält, mis rääkis raamatutes ja elavate inimeste sõnades. Alati liikusin edasi selles suunas, kuhu see müstiline hääl osutas. See salajane hääl juhatas mind edasi nagu Ariadne lõng. Mõnikord leidsin kellegi oma kodulinnast, kes mind mu otsingutel edasi aitas ja mõnikord juhatas see hääl mind kaugetele võõrastele maadele, kust saadud teave oli sageli hämmastavalt sarnane kodus kuulduga.
Nii juhatas rada mind üha targemate inimeste juurde, kes teadsid üha enam ja enam elu ja pühitsust puudutavaid saladusi. Muidugi kohtasin ka võhikuid ja pooliku tõe tundjaid, kes teadmist teesklesid. Aga ma tundsin kohe ära, kui “käed olid Eesavi ja hääl oli Jakobi.” Need vaesed šarlatanid, kes pühitsetuid teesklesid, reetsid end üsna ruttu. Neis ja nende elus puudus tasakaal. Kuidas nad oleksid suutnud mulle õpetada sügavaid elu saladusi ja pühendada mind pühitsemise saladustesse? Niisugustel juhtudel ma lihtsalt otsisin edasi teadmistega inimest, tõelist pühitsetut.
Kui leidsin kellegi, kes oli suuteline mulle õpetama enamat kui juba teadsin, jäin tema juurde seniks, kuni olin õppinud kõike, mida suutsin omandada.
Nii jõudsin ühe vanema naiseni, kes elas tagasitõmbunult nagu kloostris. Teda ümbritses lugematu arv otsijaid, kes koondusid tema lähedusse nagu toiduotsinguil sipelgad suhkrutüki ümber.
Naine töötas tihedas vaimses ühenduses kahe tunduvalt noorema mehega, kellest üks oli Indiast ja teine läänemaailmast. Ta kutsus neid “poegadeks”. Vana naine oli pikka kasvu, väärikas ja majesteetliku hoiakuga, samas äärmiselt lihtne ja loomulik. Tema sügavsinised silmad olid üllatavalt suured ning pikad tumepruunid ripsmed andsid ta silmadele tähelepanuväärse väljendusrikkuse. Ta silmad naeratasid sõbralikult, need olid täis mõistmist, kuid samas nii läbitungivad, et paljud ei talunud ta pilku.
Inimestele tundus, et see naine näeb igaühest läbi, näeb nende mõtteid ja kogu nende hinge. Üsna tihti tekkis mul tema loenguid kuulates küsimusi. Ta jätkas loengut, naeratas ja mõne järgneva lausega andis mu hääletutele küsimustele vastused. Paljud kuulajad kogesid sedasama. Too naine oli mulle mõistatus. Mida rohkem temalt õppisin, seda rohkem mu vaimsed silmad avanesid, seda väekamana ta mulle tundus ja seda enam näis avarduvat tema teadmiste väli. Mida kauemaks ma tema juurde jäin, seda mõistatuslikum ta mulle tundus. Iga kord, kui kohtusime, näis ta olevat täiesti “teistsugune inimene”, kuni mulle hakkas tunduma, et see naine suutis väljendada suurt hulka erinevaid isiksusi ja järelikult puudus tal ainuomane isiksus. Et olla kõik, tähendab olla mitte keegi.
“Ema”, küsisin kord temalt, “kes sa tegelikult oled?” “Kes?” küsis ta vastu, “mida tähendab see “kes”? On ainult üksainus Olemine ja iga inimene, loom või taim, isegi päike, iga planeet ja iga taevakeha on vaid selle ühe ja ainsa Olemise väljendamise vahendiks. Kui palju siis peaks olema vastuseid küsimusele “kes”? Üks ja seesama Olemine räägib läbi minu, läbi sinu ja kogu loodu. Ainus erinevus on selles, et mitte iga elusolend ei tunne oma tõelist mina täielikult ning pole seepärast suuteline väljendama kõiki Olemise erinevaid tahke. Aga igaüks, kes tunneb oma mina täielikult, võib väljendada kõiki võimalikke omadusi, sest kõik need omadused on ühe ja ainsa Olemise aspektid. Väline vorm, mida enese ees näed ehk see, kes peab end minaks, on vaid tööriist, mille kaudu mina väljendab konkreetset aspekti iseendast – seda, mida on parajasti vajalik väljendada. Seega, ära küsi enam sellist rumalust, nagu kes ma olen!”
“Ema,” küsisin ma, “kuidas oled sa õppinud oma mina tundma nii täiuslikult, et suudad väljendada kõiki võimalikke omadusi? Tahaksin ka ise nii kaugele jõuda! Palun ütle! Milliste kogemuste läbi sai sinust Olemise nii mitmekülgne väljendaja? Või oled sa olnud alati sellel tasemel? Võib-olla sa sündisid sellele tasemele?”
“Sündisin?” kostus tema suust kajana. “Mina, ja sündisin. Millal oled sa näinud mina sündimas? Kas sa oled kunagi näinud mina? Mina pole kunagi sündinud ega sünnigi kunagi. Üksnes keha sünnib. Tõeline jumalik mina on täiuslik iseeneses. Ainult keha peab arenema selleks, et suuta väljendada üha kõrgemaid vibratsioone, üha kõrgemaid mina võnkesagedusi. Ka kõige arenenum tööriist, kõige arenenum keha, peab läbima selle protsessi, kaasaarvatud minu keha, mis on veel kaugel täiuslikkusest. Kõik on vaid erinev arengufaas. Keha loomine on alati ahelreaktsioon – nagu sellist protsessi tänapäeval kutsutakse – ja kui ahelreaktsioon on alanud, läbib see erinevaid arengufaase, kuni jõuab lõpule. Ükski materiaalne vorm ei pääse sellest seadusest. Koos keha arenemisega muutub ka teadvus.”
“See tähendab, et ka sina, Ema, oled läbinud arenguperioodi? Palun räägi mulle, missugune see oli. Missugused kogemused aitasid sul tõusta praegusele teadvuse tasandile? Palun räägi mulle sellest kõik!”
“Miks sa seda soovid?” küsis ta. “Igaüks peab jõudma enda mina täielikule äratundmisele oma teed käies. Mida annab sulle lugu minu teest? Sa ei saa minu rada käia. Tähtsad ei ole sündmused, vaid kogemused ja õppetunnid, mille sa nende kaudu omandad. Võta asja rahulikult. Oma rajal õpid sa samu õppetunde nagu mina oma teel kõndides. On loendamatul hulgal radasid, aga need viivad sama eesmärgini.”
“Ema, sul on õigus. Mõistan, et sinu rada mööda minnes ma edu ei saavuta. Siiski aitab mind, kui sa räägiksid, kuidas sa oma kogemused omandasid, sest mina ja kõik teised, kes sinu lugu kuulavad, saavad sellest õppida, kuidas kogemuste läbi areneda. Ma pole uudishimulik, küll aga innukas kuulama, kuidas oskasid sa leida igas sündmuses peituva õppetunni. Ema, palun räägi mulle oma teest! See annaks meile väga palju, kui õpiksime tundma sinu suhtumist ellu ja seda,
