ainult hetkeks.”
„Istu nüüd ja ära valeta.” Lange käed olid tõusnud ning hoidsid teda õlgadest. Nüüd lükkasid need teda tooli suunas ning surusid poolvägisi istuma. Ja kogu aeg vaatas ta teda mingi imeliku pika pilguga. Nad olid köögis ning Lange kandis lillast sametist hommikumantlit. Selle ääred olid veidi kulunud. Lange ei kutsunud teda tuppa ning Hinnov mõistis, et oli saabunud ebasobival ajal. Ebasobival, milline totrus, sai siis praegune südaöine aeg mahtudagi kuskile viisakuse piiridesse? Aga kuigi mõistes oma kõhkluste naeruväärsust, liigutas sügaval rinnus end solvunud uhkuski ning tõukas teda jonnakalt tagasi tänavale. Ta oleks pidanud otsima mingi varjulise pargipingi, palju seda ööd veel oligi jäänud? Homme leiab ta kindlasti midagi.
„Nii …” Lange vaatas teda üksisilmi. „Mis nad sinuga seal tegid, ma ei tunne hästi nende kombeid?”
„Seal tehakse palju huvitavaid asju.”
„Meil siin kirjutatakse, et seal tehakse tööd. See kasvatavat ümber.”
Ei, Lange pilk oli talutav, mõnus isegi. Ja ta jälgis juba rahunedes, kuidas teine võttis köögikapist konjakipudeli ja pitsid. Lange hakkas neisse valama, aga mõtles samas ümber ning asendas teise pitsi teeklaasiga. Valas selle ääreni täis ning tõstis Hinnovi ette.
„Võta, see on täpselt paras doos sealt lennanud linnukeste tarvis.”
Ja Hinnov jõi. Jõi suurte sõõmudega, tundes heameelega sooja lõdvestava surina levimist kehas. Lange valas talle uuesti, aga nüüd ainult poole klaasi jao.
„Ma ei taha, et sa mul laua taha magama jääd,” lisas ta muiates.
Ta istus Hinnovi vastu toolile ning tühjendas omagi pitsi.
„Noh, räägi siis,” sõnas ta aeglaselt muutunud toonil.
„Millest?”
Hinnov vaatas talle otsa. Otse silma. Ei, Lange oli endine, Lange polnud muutunud ja nad istuvad siin nagu alati. Siiski, Langegi oli muutunud. Hääl ja nägugi tema vastas olid teised. Hinnovi vastas istus väga soliidne, kuid vananev mees.
„Mida sa tahad teada?”
„Kõike, kasvõi seda, kuidas te seal sõbralikus üksmeeles vennalikult suppi sööte?”
„Sõida õige kuradile …”
„Hästi, kõlab juba paremini, igatahes veenvalt, aga sina räägi, sa ju tead, kui torgata nuga mädapaisesse, hakkab kergem.”
„See seal polnud mädapaise, vähemalt selles mõttes.”
„Naljakad inimesed, tulete sealt ja ei räägi.” Lange valas endale uuesti ning jõi. „Meie tahame teada, aga te ei räägi. Teil vist keelati see seal ära. Aga praegu on teistmoodi, on muutumas teistmoodi. Ja meie peame teadma. Mõistad, kõik peavad teadma.”
Hinnov vaatas enda ette lauale ning raputas jonnakalt pead.
„Mitte midagi pole muutunud. Teie tulete oma uudishimuga ja avate mädapaise ning kõik on möödas. Aga võib-olla teie puudutus on liiga valus. Ja mis õigusega te arvate, et võite lihtsalt tulla ja sorida, et mis asi see on. See on meie, mitte teie asi.”
„See on hirm, isegi siin sinu ja minu vahel. Olgu, joome, ja sul on õigus, midagi pole muutunud, võib-olla ei muutugi, kuni sünnivad need, kes ei karda. Kui neil lastakse sündida … Hakkan vist purju jääma. Tead, nüüd on vahel heameel, et mul pole last, et pole selleks siiski tahtmist jätkunud. Mida ma räägiksin neile, oleksin rääkinud kõik need aastad? Olgu, joome.”
Lange tema vastas oli joonud mitu pitsi järjest. Tema nägu oli tõmbunud kahvatuks ja higiseks, nagu Hinnov seda mäletas nende restoraniõhtutel.
Lange on haige, mõtles ta järsku, peab olema haige. See kahvatu higistav nägu tema vastas ja need targad silmad tuhakarva kottis laugude all tekitasid temas mingit naljakat heldimust.
„Olen kümneid kordi mõelnud end seal sinu asemele. Teadsin, et sul on raudne seedimine ja et sa olid ehk ainus meie hulgast, kes võis teha seda läbi, keda see veski ei suutnud jahvatada tolmuks. Aga nüüd näen, et sindki on nad keeranud sõlme ja sa ei rabele sellest enam lahti …”
„Lange …”
„Olgu, kriips peal, räägime siis sinust. Mida sa nüüd teha kavatsed?”
„Lange, kus on Olga?”
Lange vaikis, valas endale uue pitsi ning jõi selle aeglaselt ära.
„Mis sa vaatad? Kuule, mees, kust pean mina teadma, kus on sinu naine?”
„Ma mõtlesin, et ütles teilegi või kirjutas. Aga kui ei, siis loomulikult …”
„Midagi loomulikku siin pole, pole minagi kuu pealt kukkunud, aga ma ei tea, keegi ei tea. See on neetud sasipundar.”
„Selge …”
Hinnov tõusis. Ta oli tulnud just sellepärast siia. Tulnud lootuses leida mingit jälge, niidiotsagi. Ta läheb otsib siiski mingi pargipingi.
„Istu, hull … ime, et sind välja lasti, istu ometi.”
Lange oli samuti tõusnud. Nad seisid tihedalt teineteise vastas ning Hinnov nägi otse enda näo ees teravaid kortse Lange suunurkades. Aga kõik oli korraga vastumeelne, see tuba, Lange, isegi mõtted tema enda peas häirisid teda praegu.
„Ma lähen,” kordas ta jonnakalt. Ta tahab õhku, tahab seda hämarat vabastavat ööd, mis akna taga on juba saamas hommikuks.
„Sa ei lähe mitte kuhugi, sellisena ei lähe …”
„Mis see siis olgu, kavatsete kakelda või?”
Inga seisis köögi uksel. Ta oli hommikumantlis nagu Langegi. Käed surutud taskutesse, uuris naine neid tähelepanelikult.
„Sinu naine laskis lihtsalt jalga ja õieti tegi. Mida tal siin passida oli?”
„Inga?” Lange vaatas murelikult naise poole. Aga too seisis, ilus nägu põlglikult trotslik.
„Mida tal siin passida oli,” kordas ta häirimatult, „oleks ehk lapsega pakijärjekorras maha saanud. Pealegi öeldi talle, et sind on edasi saadetud, sinna hästi kaugele, kaugele.”
„Mind? Nad hoidsid mind siin kolmveerand aastat.”
Hinnov vaatas naist imestunult, istus siis tagasi toolile ning vaatas nõutult enda ette.
„Millal see oli?”
„Üsna varsti. Ta käis seal ligemale kaks kuud ja kandis juba üle. Sul pole mingit õigust süüdistada oma naist, igaüks oleks nii teinud.”
„Ma olin siin kolmveerand aastat …”
Miks nad olid Olgale öelnud, et teda saadeti ära? Ta läheb sinna ja ütleb neile. Mis õigusega öeldi tema naisele? … Või nad teevad seda meelega? Et murda sind lõplikult, eemaldada kõigest …
„Ma olin siin tervelt kolmveerand aastat,” kordas ta vaikselt.
„Seda teadsid nemad.”
