ta istukile ning vaatas tähelepanelikult enda ümber, õpetaja istus endiselt, oli ehk ainult rohkem vajunud vastu nari serva. Ta oli käed tõstnud sülle ja magas. Ei, siiski ei maganud. Juba haaratud imelikust ärevustundest, tõusis Hinnov, astus paari sammuga üle naridevahelise kitsa põranda ning kummardus õpetaja kohale. Vere lõhn oli vänge. Mustlase teritatud lusikavars lebas õpetaja jala kõrval, end üle poole põranda laotanud vereloigus. Süles lebavad käed olid jääkülmad ning hämmastavalt kõhnad. Aga verd tilkus veel, valgus kitsa nirena üle randme, õpetaja silmad olid poolsuletud, kuid ta elas. Kätel puudus pulss, aga kaelal tundis ta sõrme all nõrku võbisevaid tukseid. Edasi tegutses ta juba masinlikult. Läks ukse juurde ning tagus sellele kogu jõust, mõlema käega. Metallplekk tärises valjult, lausa kõrvulukustavalt üle koridori.
„Mis sul on?” küsis jäme hääl teiselt poolt ust.
„Kutsuge arst, siin on haige,” vastas ta.
„Küll hommikul vaatavad,” rahustas tülpinud hääl teisel pool ust. Aga ta tagus edasi, tagus vahetpidamata ja raevukalt. Uks vabises, käed valutasid, siis tuimenesid löökidest. Kõrvalkambriteski oli tekkinud liikumine, üle koridori hüüti talle midagi, ta vastas ning prõmmis edasi.
„Võttis endalt elu …” Kümnetest suudest edasikantuna levis see välgukiirusel kogu keldris. Juba prõmmiti mujalgi – kõrvalkambrites, mööda koridori aina levides. See oli põrgulärm. Taoti kõikjal. Treppidest jooksusammul alla ruttavate sõdurite rautatud kontsade klõbin uppus sellesse. Siis ragistati riiviga ning uks tõmmati lahti.
„Siit algas jah …” Valvuri kõrval seisis ohvitser, nende taga ootasid automaatidega sõdurid.
„Kindlapeale siitsamast algas,” kinnitas valvur, nägu punetamas vihast. Umbusklikud silmad uurisid seesolijaid. Valvuri pilk peatus õpetaja kõrval seisval Hinnovil.
„Vist tema,” ütles ta ohvitserile. „Tema jah.”
„Siin on kohe arsti ja sidet tarvis,” ütles Hinnov rahulikult. „Lõikas veenid läbi.” Hinnov seisis ja vaatas uksel summas ootavatele sõduritele ning nende ees seisvale valvurile ja ohvitserile vastu. Miskipärast ta praegu ei kartnud või oli see sisemusest tulvav raev, mis mattis enda alla hirmu. Nad vaatasid õpetajat. Too istus endiselt põrandal, selg lõdvalt vajunud vastu nari serva. Praegugi näis ta pigem magavat, osavõtmatu oma sügavas rammestavas unes. Valvur pomises midagi, aga astus siiski õpetaja ette ning uuris teda kummardudes.
„Noaga nüsitud.”
„Kes seda tegi?” küsis ohvitser.
„Ta tegi seda ise … vaadake ta käsi,” ütles Hinnov.
Valvur kummardus ning tõstis põrandalt üles teritatud varrega lusika.
„Vaadake.” Ta ulatas lusika ohvitserile. „Eks ta sellesamaga tegi.”
„Seda võis neist teha kes tahes. Aga küll me kindlaks teeme.” Ohvitser silmitses lusikat ning pistis selle endale tasku.
„Teda tuleb kohe siduda ja haiglasse viia,” ütles Hinnov kärsitult. Korraks oli ta tundnud uuesti keha kammitsevat hirmu. Ohvitser kahtlustas siis neid ja muidugi esmajoones teda. Lubas uurida. Aga viha nende miskipärast seisvate ja teabmida ootavate sõdurite, valvuri ja ohvitseri vastu oli tugevam. Ja veel rohkem tundis ta muret õpetaja pärast.
„Tuleb otsekohe kutsuda arst ja viia ta haiglasse,” kordas ta kannatamatult.
„Mis see sinu asi on?” Valvur põrnitses teda umbusklikult. „Ma küsin, kes seda tegi? Nagunii saame teada … noh?”
„Ma ju ütlesin, tema ise … ei tohi viivitada silmapilkugi, ütlen seda kui arst.”
„Arst? Sina oled arst või?”
„Jah …”
Valvuri umbusklikule näole sigines hetkeks uuesti kõhklus. Ta vaatas taas ohvitseri suunas. Too silmitses ainiti põrandal istuvat õpetajat, kehitas siis õlgu.
„Olgu, kutsume meie arsti välja.”
„Nüüd südaöösel? Nagunii on surnud. Nikititš saab vihaseks.”
„Küll ta tuleb,” kinnitas ohvitser tusaselt. „Oled kindel, et on surnud?”
„Muidugi …” Valvur noogutas peaga veendunult. „Surmkindel …”
„Ta elab …” Hinnovit hämmastas ennast tema tooni ägedus. Ta astus õpetaja juurde ja kummardus. Võttis siis õpetaja käe. See oli külm ja elutu. Pulssi ei olnud, õigus, seda ei olnud ennegi. Sügav šokk verekaotusest. Sõrmed kompasid ülespoole, järjest ülespoole mööda tuiksoont.
„Surnud mis surnud,” pomises selja taga valvuri tusane hääl.
Pulssi ei olnud ka reiel, isegi kaelal mitte. Mitte kuskil ei tundnud tundlikud sõrmed elu nõrka võbelevat tõuget. Õpetaja oli surnud. Ta ajas end aeglaselt püsti.
„Mis ma ütlesin?” kinnitas valvur selja tagant, „surnud mis surnud. Nikititš saab vihaseks, kui me ta nüüd öösel …”
„… Kümme aastat erirežiimiga kinnipidamiskohas ning kolm aastat sundasumist …” Kui kohtuotsust ette loeti, ei tundnud Hinnov midagi erilist. Ainult ehk väsimust, tuimusega segunenud põrgulikku väsimust. Ta polnud lootnud enam millelegi. Kõik näis möödapääsmatu. Ta oli abistanud vaenlast, kinnitati talle kabinettides keldrite kohal, ta oli meest päästes, teda haiglasse paigutades varjanud samas teda seaduse õiglase karistuse eest. Tema süüd kinnitasid mitmed paragrahvid. Kuid kui talle neid ette loeti, vaikis ta tuimalt, pilk põrandal. Peale õpetaja surma oli jäänud ainult väsimus. Otsust kuulates tundis Hinnov isegi teatud kergendust. Kümme eelseisvat aastat olid muidugi hirmsad, kuid lõpuks ometi oli tal selgus. Ta kuulas ja vaikis. Ja ometi, nii kõikehaarav kui väsimus tunduski, poetas end selle kõrvale tasapisi ärevus. Ja iga järgnev päev kasvatas seda pisut. Kuigi ta polnud Olgat näinud, teadis ta seni naist viibivat enda lähedal. Ja võimalusele kohtuda oli ta mõelnud iga päev. Kindlasti taotles Olga kokkusaamist ja küllap varsti see õnnestubki. Kuid edaspidi tuhandete kilomeetrite kaugusel näis sellele mõeldagi lootusetu.
Ja ometi hellitas ta lootust kuni selle ööni, mil neid vagunisse laaditi. Kinnine furgoonauto, mis neid tõi, sõitis otse perroonile. Nad seisid sõdurite vahel, kompsud käes, prožektori valgusvihus. Perrooni teine ots kadus hämarusse. Aga see oli tühi. Tühjad olid ka vana puust jaamahoone mõlemad nurgad. Ta pingutas vaadates silmi, aga ei näinud kedagi. Siis hakkasid ees seisvad mehed kiirustavate käskluste sunnil vagunisse minema ning ta järgnes neile, teravalt kuulatades ning valmis iga hetk ümber pöörama. See ärevus ei paistnud pesitsevat üksnes temas. Juba sees olles koguneti kobarasse pisikeste võretatud akende alla. Kõnekatkeid summutades oodati vaikuses. Aga linn eemal nende ümber näis väljasurnud. Vedurivilegi lõikus ning kustus sellesse, nagu sulpsatanuks kivi vette. Rattad kolksatasid üha kiirenevates pööretes relssidel ning kumavad valguslaigud põgenesid klaasidelt. Kõik mattus selle uue kolksuva mürina alla, eelkõige aeg, mida too mürin näis kummipaelana venitavat pimenevasse tühjusse enda järel.
Öösel nägi ta Olgat unes. Naine seisis köögis, keha rasedusest pondunud, seisis imelikus poolküljetsi asendis, nagu oli seisnud tol viimasel ööl, ning vaatas tema poole. Ta kuulis end rääkivat naisega, põhjendamas, seletamas midagi innukalt, aga Olga ainult seisis ja vaatas, kuidagi võõrastav ja kauge.
Siberimaal oli alanud kevad. Ta ilmutas end tasapisi immitsedes, kogudes jõudu, et lahvatada
