Fomitši varandust. Too aga uuris vaimustust varjamata uuesti kella.
„Sina annad ainult kella, aga mina annan vaat kui palju asju … hea vahetus sinule.” Fomitš laksutas heameelest keelt. „Vahetad, mis? Vagunis võtavad nagunii ära, kindlapeale võtavad, sihukest ei peida. Võtavad ära ja peksavad pealekauba, aga mina pakun vaat kui palju.”
„Ei saa anda, kingitud asi.” Kooliõpetaja raputas pead. „Peaminister ise kinkis. Käis kolmekümne üheksanda talvel meil koolis, ta ju sealt pärit. Kiitis kooli ning jäi minuga väga rahule …”
Õpetaja rahulikus hääles murdus järsku miski.
„Kindlapeale võtavad ära.” Mustlase pilukile tõmbunud silmad vaatasid kahjutundes kella. Ta uuris seda ihalevalt oma pihul. „Oota …” Ta asetas kella ettevaatlikult tagasi, läks kärmelt nari juurde ning otsis midagi kummargil selle kohal. Nad ei näinud ta käsi, sest ta varjas end osavalt seljaga. Tagasi tulles oli tal peos väike hoolikalt kokku murtud riidetomp.
„Vaata …” Fomitš asetas riidetombu narile ning harutas selle lahti. Tomp osutus kaheks paariks jalarättideks. Ja mitte tont-teab millisest juhuleitud pudedast riidest käristatud, vaid hoolikalt välja lõigatud kvaliteetsest langevarjusiidist. Kaks paari uhiuusi jalarätte oli terve varandus. Nad olid juba küllalt targad teadmaks nende hinda.
„Ilma jalarättideta saad sa hukka,” kinnitas mustlane nende hämmeldusest ilmselt mõnu tundes. „Ma õpetan sulle, kuidas neid peita nii, et keegi sisse ei vehiks. Kell minu, rätid sinu … loll oled, kui ei nõustu, viimane loll.”
Õpetaja murelikku näkku näis tõesti siginevat mingi kõhklus. Aga tema pilk libises jalarättidelt üsna kähku teritatud varrega lusikale, mida Hinnov ikka veel enda käes hoidis, õpetaja nihutas end nari serval justkui ebamugavust tundes, aga sirutas siis käe äkitselt Hinnovi suunas.
„Näita siia, mis tore asi see sihuke on?”
Õpetaja võttis lusika ning silmitses seda igatkanti.
„Vaat kus mihklid, teinud lusikast noa valmis. Kas sihukesega liha lõigata või pliiatsit teritada kah annab?”
„Liha ja pliiatsit, kõike võib,” kinnitas Fomitš kärmelt, nähtavalt rõõmustades õpetaja huvi üle. „Habetki võib ajada ja inimese ära tappa, kõike võib sihukese riistaga.”
„Tühja selle vargasuslaga, lolli kriimustab, aga õige mehe ajab ainult vihale.” Militsionäär krimpsutas põlglikult nägu, segades sõrmega nipsutades vilunult kaarte oma peos. „Paneme robberi hakkama, mis?”
„Niisamuti ei saa …”
Fomitš seisis valvsalt militsionääri kõrval ning püüdis kärme liigutusega kaardipakki tagasi oma kätte napsata. Aga militsionäär tõukas ta teise käega jõhkralt tagasi.
„Miks ei saa?” nõudis ta ülemuslikul toonil. „Nagunii vehkisid kuskilt sisse, teame teid, vargaid, oma ema tagantki vehivad sisse … Kuhu nüüd?” Ta lükkas kõrvale Fomitši uuesti sirutunud käe ning irvitas kahjurõõmsalt.
Fomitš näitas käega õpetaja peale. „Las tema vahetab ära, ütle talle … ilma ei saa.”
Fomitši mustlasesilmad välkusid vihast, aga hääl, mis kaitses oma õigust, oli pigem kaeblik.
„Nii ei ole tõesti seltsimehelik,” sekkus toimetajagi vahele. Tema väärikas nägu väljendas nördimust. „Nii ei saa,” kordas ta mustlast vaadates etteheitvalt. „Sihukeses olukorras midagi sõpradele keelata on inetu, väga inetu.”
„Kas sina oled minu sõber või … tema? „Ment” ei ole kellegi sõber, „ment” on hunt, mitte sõber.”
Fomitš vaatas vimmakalt militsionääri suunas, aga kõhkles ilmselt uuesti lähemale minna. Siis, märgates oma narile hunnikusse tõstetud varandust, asus ta seda kärmesti tagasi taskutesse toppima.
„Kella juba ei peida, võtad vagunisse kaasa, oled silmapilk ilma,” kinnitas ta, vihane oma ärilise ebaõnnestumise üle. „Anna lusikas siia, loll oled, kui ära ei vaheta, kõigest jääd ilma.” Fomitš vaatas oma teritatud varrega lusikat õpetaja käes. Too hoidis seda oma rusikasse surutud käes, üleni murelik ja kõhklev.
„Ega mul aega teada seal tarvis küll ei lähe … kakskümmend viis … ei ole meil keegi nii kaua elanud.”
Õpetaja rääkis seda, nagu arutleks iseendaga. Siis tõusis ta narilt ning läks välisseina juurde. Tema liigutused olid muutunud kärmeks ning kogu tema olekusse oli ilmunud mingi imelik elevus.
„Tuglas nägi oma vanglaaknast merd,” pomises ta, „tema nägi merd, aga minul pole akentki.”
Ta tõstis käe ning silmitses pihku pigistatud lusikat, pööras siis end ja vaatas mustlase suunas.
„Tühja kah, võta kell, mis mul jah ajast, niikuinii on otsas, päris otsas …” Tema sõnad tundusid Hinnovile imelikud, aga ka mitte nii eriti, et ta kauaks nende üle juurdlema oleks jäänud. Pigem hämmastas Hinnovit õpetaja liigutuste kärmus, mingi imelik nooruslikkus, millega õpetaja sel õhtul nende keskel liikus ja mille tähendust ta alles hiljem seletada mõistis. Õhtu oli käes, tusane argine vanglaõhtu, täis lootusetust oma kordumises. Hinnov istus kummargil nariserval, surus käed põlvede vahele ning vaatas, kuidas toimetaja ja militsionäär seadsid endid seljaga ukse eest varjates mänguks, vaatas Fomitšit, kes õiendas midagi kellaga nurgas. Siis vaatas ta õpetajat, kes istus samuti nari serval ja vaatas enda ette ning kelle tardunud joontega näo ilme oli nii võõrastavkauge, nagu magaks ta pärani silmi. Ja uuesti tundis Hinnov masendavat ängi, mis valusalt liigutas tema rinnas. Maailm oli teda endast välja heitnud, oli heitnud olematusse, kus ajal, inimesil ning asjadel puudus nende tähendus, mis muutis nad varjudeks lõpmatus udus. Ta vaatas oma käsi – kirurgi käsi, vaatas sissesööbinud mustuses lõhenenud küüntega sõrmi, millede liigesed hommikuti pakitsesid põletikust. Kaua see kestab, oleks tahtnud küsida kelleltki, kaua?
Midagi tilkus. See oli imelik heli, harjumatu ning uudne, mis tungis kõrvu ning trummeldas laugudel. Sumbunud, monotoonne, kuid milleski ometi meeliergastav ning rahutukstegev oli see raskete tilkade hääl vastu tsementpõrandat. Veel unesegasena tõstis Hinnov pea ja vaatas enda ümber, õpetaja nari oli otse tema vastas teisel pool seina. Õpetaja koht oli tühi. Vastu seina teisel kohal magas toimetaja, tömp lühike keha sirutunud narmendavaks kulunud teki all. Siiski, veidi end pöörates nägi ta ka õpetajat, õpetaja istus nari otsa vastu toetudes põrandal. Lõug laskunud rinnale, põlved konksus ning käed süles, tukkus ta ilmselt. End tekki mähkinud mustlane magas, kerratõmbunult nagu suur kass kahe nari vahel põrandal. Endine piirkonnavolinik norskas vägevalt tema enda selja taga naril. Kõik tundus korras. Seda näisid kinnitavat ka ukse tagant koridorist aeg-ajalt kostvad mõõdetud sammud. Kõik näis tõesti korras olevat ning ta mässis end uinumisvalmilt külili keerates uuesti tekki. Ja ometi miski häiris. Tilgad kukkusid siinsamas lähedal, segamatud oma monotoonsuses. Ükskõik, kinnitas ta endale juba ärritudes, püüdes kangekaelselt magada. Ta närvid polnud viimasel ajal enam korras, see oli selge. Kõik ärritas, nii toimetaja vaimukas irooniline kultuursus kui militsionääri jäme iseteadev võimutarkus. Ärritas isegi kooliõpetaja flegmaatiline rahu. Kuidas võis võtta nende olukorda rahulikult? Ja kas polnud toimetaja kõrgelennulised arutlused nurgas seisva paraski vinas lihtsalt naeruväärne abitu põgenemine tõelisusest, silmi sulgev teesklus kuristiku serval? Raske ja vääramatu näis selle surve siin müüride vahel. Ainus püsiv elanik nende seinte taga oli hirm, mis päev-päevalt uuristas oma käike sinu südamesse. Ainult mustlane näis sellest puutumata. Elavalt
